Forza, Citizen Forza

A Nightmare on Elm Street (2010)

2010-11-18T05:57:00.000-08:00

A Nightmare on Elm Street. Uusversioon klassikalisest slasherist Robert Englundi Freddy Kruegeriga omas kahtlemata häid ja halbu momente. Hea oli kindlasti see, et üle pika aja ekraanil Freddyt näha sai. Jäi ju viimane tema esitus aastasse 2003., kui tuli välja film “Freddy vs. Jason”. Seetõttu oli tore kohata üle pika aja seda triibulise kampsuni, kaabu ja “noad-sõrmede-asemel” kurikaela. Peab tunnistama, et olin mõnevõrra pettunud, kui filmi produktsiooni uudiseid lugedes nägin, et pahalase filmiajalukku mänginud Robert Englund seekord projektist osa ei võta. Oli ta ju mänginud antikangelast kõikides “Elm Streeti luupainaja” filmides. Seetõttu väike pettumus. Ja kuigi Jackie Earle Haley sai “Watchmeni” ja “Shutter Islandiga” maha väga heade rollidega, kahvatus tema etteaste antud filmis.

Peab ka ära mainima, et kui vaatate seda filmi, mitte olles näinud eelmiseid Freddy seiklusi, siis olete tunduvalt paremas seisus, kui need, kes neid näinud on. Esiteks, ei tekki teil kaitserefleksi iga vea suhtes ning teiseks, saate vaadata kogu asja palju erapooletuma pilguga. Mina seda kahjuks ei suutnud. Kuigi lugu on täitsa okei, jääb ta siiski pigem keskmise kanti, kui tõuseb uue saaga lipulaevaks. Liiga palju oli kasutatud klassikalisi ehmatuskohti, näiteks selja taha hiilimisi. Samuti olid paljude tegelaste motiivid (isegi unenäos käitumised) kohati kahtlased ning ebausutavad, mis mind, kui filmisõpra kohe eemale peletas. Halbadest külgedest võib veel välja tuua nõrgad tegelaste arendamised. Originaalses “Elm Streeti luupainajas” suutis Wes Craven luua tegelased, kellele vaataja sai tõesti kaasa elada ja pöidlaid hoida. Siin sellist nähtust ei tekkinud. Isegi peategelane Nancy, oli erakordselt tuim ja mannetu tegelane. Algupärases filmis aga täiesti vastupidine seis.

Aga oli ka häid külgi. Nimelt meeldis mulle väga, kuidas oldi viivitatud Freddy tutvustamisega. Filmi esimestes unenägudes viivitati väga hästi tema publikule tutvustamisega. Näidati ainult korraks ja väga lühikesteks momentideks tema karakterit. See oli õnnestunud. Samuti meeldis asjaolu, et ei lastud täielikult vana rasva peal ning ei kopeeritud 1984. aasta filmi lugu üks ühele. Suudeti luua täiesti omaette sisu ning sellega köita. Filmi suurimaks triumfiks on kahtlemata meessoost peategelase unenägu sellest, kuidas Fred Kruegerist sai Freddy. See oli tõepoolest hästi kirjutatud ning filmitud stseen ning üks väheseid tõeliselt häid kohti filmis. Juba puhtalt selle momendi pärast tasuks igal skeptikul teosele vähemalt pilk peale heita.

Tõele au andes ei ole “Elm Streeti luupainaja” just kõige parem uusversioon. See-eest annab ta vaatajale täiesti originaalse loo ning sellega garanteerib, et vähemalt igavust ei tohiks tunda. Muidugi, leidub etteaimatavaid kohti ning lahendusi, näiteks lõpp, mis oli tegelikult 100% kopeeritud algversioonist, kuid leidub ka omapoolseid lahendusi ning variante, et linateosesse vähegi uudsust tuua ning mitte täielikult lasta liugu Craveni meistriteose peal. Eelkõige annan soovitused seda vaadata isikutel, kes ei ole veel jõundud näha algset filmi, kuid ei tee paha ka Robert Englundi karakteri fännidel seda vaadata. Loomulikult Freddy pole nii kõva tegelane Haley käe all, kuid vaatamist tasub film sellegipoolest.

p.s. Selles mõttes erineb film samuti algversioonist, et kui algsaaga esimeses osas oli Freddy veel suhteliselt vaikne tapja ja alles järgedes muutus nalju viskavaks sarkastiliseks mõrtsukaks, siis siin on tegemist kohe kiire taibu ja vastustega mõrvariga. Tasub pilk peale heita.

Noored kotkad (1927)

2010-11-15T05:09:00.000-08:00

Noored kotkad.Oskar Lutsu venna Theodor Lutsu kirjutatud ja lavastatud teos, „Noored kotkad“ oli kahtlemata huvitav vaatamine. Eestlaste Esimese maailmasõjajärgse Vabadussõja kujutamist polegi filmides palju näinud; peale antud linateose ainult Elmo Nüganeni adaptsioonis Albert Kivikase romaanist „Nimed marmortahvlil“. Kui viimane pakkus veidi suurema ülevaate sõjast ja selle kulgemisest, siis „Noored kotkad“ andis põhjalikuma ülevaate oma kolme peategelase saatusest ning keskendus sisu arenedes pigem nende käekäigule, kui sõja üldpildile. Filmis oligi ainult mõni minut üldplaane konkreetsest lahinguväljast, enamik aeg oli tegemist üksikute vastuhakkudega üle Eestimaa. Sellepärast oli see film heaks kontrastiks „Nimed marmortahvlile“. Samuti, mis tõstab käesoleva filmi väärtust: asjaolu, et on lavastatud 7 aastat peale käsitletava sõja lõppemist, annab juurde oluliselt rohkem usutavust. Kuigi Albert Kivikas alustas oma romaaniseeriat 30-ndate keskel, siis erines film tegelikult raamatusaagast päris suures mahus. Seega, kui peaks valima, kumb on rohkem realistlikum kunstiteos, kas „Noored kotkad“ või „Nimed marmortahvlil“, valiks kahtlemata esimese.
Vahepeal põimin ka sisse elemente, millega filmis väga rahule ei jäänud. Nimelt peamiselt häiris montaaž ja selle amatöörlikkus. Mõnedes kohtades oli lausa uskumatult lapsikuid vigu sisse jäetud. Ei oska öelda, kas see tulenes paremate võimaluste puudumisest või millestki muust, aga ei tahaks uskuda, et professionaalsed monteerijad selliseid apsakaid oma töösse sisse jätaksid. See oligi see, mis mind terve filmi jooksul kõige enam häiris ning arvan, et ma ei olnud ainuke. Kui montaaž oleks korralikum/parem olnud, saaks filmile nii mõnegi palli võrra kõrgema hinde kokkuvõttes anda. Eriti häiris stseen söögi kättejaotamisega peale üht lahingut (mis oli miskipärast väga sarnane 3 aastat hiljem lavastatud „Läänerindel muutuseta“ adaptsiooniga), kus Tammekänd on koka rolli asunud ning annab sõduritele moona ja üks eriti noor kutt, kellele ta ka midagi ütles, väljub kaadrist ning järgmine hetk on seal jälle tagasi. See oli kõige suurem okas silmas terve filmi jooksul. Kohti, kus pilt hüppab ühest kohast teise suhteliselt seosetult ja tekib tunne, et kohe vägisi on sisse lõigatud järgmine kaader, oli ka päris, päris mitu, kuid need võib andestada, sest 20-ndate filmis kohtab selliseid asju tihti.
Parim asi filmis minu jaoks oli see, kuidas oldi osatud siduda omavahel suurepärane muusika ja väga hea lugu. Orkester mängis nii võimsalt, et kohati oli tunne nagu vaataks mõnd maailmakuulsat ooperit ning ootaks grandioosset lõpunooti, mille järel aplodeerida. See oli tõesti väga hästi õnnestunud palade valik. Näitab, et teos ei pea olema täidetud lahedate kaasaegsete lauludega, et publikut haarata. Piisab ka täiesti tavalistest sümfooniaorkestri muusikast. Nagu öeldud, siis sidus see väga hästi kokku ka lugu. Eriti lõpumomente, kus näitas, mis kolmest peategelasest sai. Meeldis see, et nii Tammekänd kui Laansoo jäid ellu – olid nad minu arvates väga hästi näideldud rollid ning kuhjaga koloriiti oli neil mõlemal. Tore ka asjaolu, et nad mõlemad endale naised leidsid lõpuks ning endale järelkasvu sigitama hakkasid. Viimane kaader surnuaias läks ka väga kümnesse. Kuidagi loogiline oli, et just Lepik oli see, kes nendest kolmest surma sai. Ei saanud ta ju niipalju tähelepanu, kui Tammekänd ja Laansoo. Kui esimene sai terve filmi alguse endale, kuidas ta tagasi vaatas ülikoolipõlvele ning kuidas ta pärast rahvaväkke kutsuti, ja teisel oli filmi keskosas suur roll minna oma kodukülla ning ning uurida oma ema ja õe käest, kus vaenlane seal lähedal pesitseb. Stseen, kus ta oma õe vägistamisele vahele segas, oli väga hästi kirjutatud ning välja mängitud. Seal tekkiski mul sümpaatia Laansoo tegelase vastu. Ja mitte, et Lepiku tegelane oleks vähem väärtuslikum loo arengule olnud, lihtsalt ta jäigi veidi rohkem kõrvaltegelase rolli kui teised kaks.
Üldiselt on „Noored kotkad“ oma aja kohta väga hea film. Montaaž montaažiks, aga kasutades kolme peategelast andes neile kõigile oma vaatenurga ning motiivid, miks sõtta minna, töötasid väga hästi. Need paar suurejoonelist stseeni, mis näitasid sõda veidi eepilisemas mastaabis, kui lihtsalt salk mehi hobustega mööda külateed sõitmas ja kõiki, mis ette jääb, rüüstamas, olid heaks vahelduseks muidu suhteliselt minimalistlikule filmile. Nagu enne öeldud, siis muusika täitis kõik teeaugud väga hästi ära ja sidus kogu filmi ühtseks tervikuks. Huvi oleks näha teost restaureerimata kujul, et saada aru, milline ta 1927. aastal välja võis näha. Praegusel kujul oli tegemist küll kvaliteedi poolest päris hea linateosega. Meelelahutusena töötab, filmi analüüsimiseks töötab, niisama ajaviitena samuti. „Noored kotkad“ tasub vaatamist.

Clash of the Titans (2010)

2010-11-13T15:56:00.000-08:00

Clash of the Titans. Titaanide kokkupõrge on lugu, mida ilmselt iga kreeka mütoloogia fanatt oma võsukesele unejutuks räägib. Seda, mida eestlased on harjunud lugema “Iidsete aegade” raamatute seeriast. See film ei ole sellega mittemingisuguses seoses, kahjuks või õnneks. Sellest saab aru juba suhteliselt filmi alguses. Nii, et kui otsite sellest filmist legendaarset lugu sellest, kuidas asi selles mütoloogiamaailmas tegelikult toimus, ei ole see film teile. Mul, kui selle loo fännil, olid filmi suhtes veidi teistsugused ootused. Sellegipoolest, sain poolteist tundi väärt meelelahutust.

Filmi suurimateks plussideks on kahtlemata soundtrack, mis oli tõepoolest hea rütmi ja viisiga ning ei tekitanud tunnet, et kuskil varem seda juba kuulnud, efektid, välja-arvata küll Zeus, kes nägi kohutav välja oma kahtlase virtuaalmeigiga Olümpose ümarlaua segmendi juures, kuid mis muidu olid täitsa head, ning vinged monstrumid, mis õiglaselt kulmineerus Krakeniga, kes on vast üks vingemaid elukaid, mida eales kinolinale kujutatud on.

Filmi negatiivne külg on see, et ta on liiga lühike. Oleks tegemist olnud “Trooja” sarnase eepiliste mõõtmetega filmiga, oleksin oluliselt rohkem rahule jäänud. Samas, kui vaataja otsibki 90-minutilist meelelahutust natuke teises ajas ja ruumis, siis see on midagi, mis sellele päris lähedale pääseb. Selle kasuks räägib veel see, et antud linateos ei nõua oma vaatajalt palju. Suurele seiklusfilmile kohaselt on iga liikumine nii suureks mängitud, et järge kaotada on üpris raske, et mitte öelda võimatu.

Titaanide kokkupõrget õigupoolest polnudki, nii irooniline, kui see ka poleks. Titaanid olid kreeka mütoloogias jumalate pojad, kes neile vastu hakkasid ning vallandasid sõja, mis kestis 10 aastat. Siin oli rohkem ikka inimesed versus jumalad. Oleks võinud lugu tunduvalt pikemaks arendada ning natukene näha vaeva Zeusi ülikonna kallal, siis oleks sellega pälvitud võib-olla ka kriitikute kiitused. Aga, nagu ennist öeldud, kui on vaja head popkornikat, mida sõpradega vaadata ning mis väga kaua vaatamist ei nõua, siis see on selleks päris hea valik.

The A-Team (2010)

2010-11-13T10:56:00.000-08:00

Jätkuvad Forza filmipood.ee-arvustused. Pöffi ajal ilmselt nii tihti neid ei tilguta, nii et mis iganes praeguse blogimasu ajal laekub, parem olgu väärtustatud.

The A-Team.Iga inimene, kes kunagi TV 3 või mõne illegaalse edastamisvahendi vahendusel Hannibalile, Face’le, Murdocki ja B.A.’ tegemistele kaasa elanud, kahtlemata ootas seda uusversiooni. Klaas-on-pool-tühi grupp selle jaoks, et näha, kui palju seda maha tehakse ja et ka ise aktiivselt selles osaleda (enne, võib-olla, filmi nägematagi) ning klaas-on-pool-täis hulk selleks puhuks, et anda filmile lihtsalt võimalus ning näha, mis saab. Teost näinuna võib kinnitada, et kuigi head ja halba oli mõlemat, liigitaks ennast pigem teise grupi ning ütlen, et nautisin filmi selle pärast, mis see oli: vana hea mittemidaginõudev põnevik mõne humoorika momendiga.

Filmi põhiviga seisneb selles, et on sisse topitud liiga palju segmente, mis tunduvad vaatajale lihtsalt jaburad ning uskumatud. Alati küll, kui öeldakse, et “see on võimatu”, siis käiakse välja argument “kus tead, oled kogenud midagi sellist?”, aga miks peab üldse selliseid vastakaid positsioone tekitama? Ainult selle nimel, et oleks veidi vingemaid sähvatusi ning silmailu? Isiklikult usun, et kui väga tahaks, saaks ka usutavamalt asju teha. Kuigi, jah, efektid on alati lahedad selliste filmide juures ning olen väga rahul, et ei tehtud camp stiilis filmi nagu seriaal seda kahtlemata oli.

Näitlejatevalik oli väga hea. Muidugi on põhimõtteline probleem, “kas ikka on õiged näitlejad valitud seriaali tegelasi esindama?” ning eks see jääbki ilmselt maitse asjaks, kuid vähemalt selle arvustuse autori arvates olid asjad nii:

Juba esimese posteri järgi oli aru saada, et Liam Neeson sobib Hannibaliks ideaalselt. Nii tundus ka õnneks filmist. Vana hea naer peale teistele oma plaanist rääkimist, teemasigarid ja kõik muu olid oma kohal. George Peppard nägi omal ajal väga hea välja oma vanuse kohta ning seda, tundub, üritati ka filmis edasi anda, valides mitte nii vana näitleja ja lihtsalt värvida ta juuksed valgeks.

Faceman Peck oli samuti lahe. Tema suhtes olid kõige suuremad kahtlused ent ta oli sama libe nagu seriaalis. Bradley Cooper tundub, et kujuneb ka komöödia peale pigem, kui vaadata tema viimaste aastate rolle. Ootaks temalt mingit kannapööret näiteks draamasse. Dirk Benedicti ehk originaalse Facemani cameo oli väga vinge, tõsiselt hea dialoog selle lühikese momendi jooksul ning väga-väga häid mälestusi tõi meelde.

Sharlto Copley oli otseloomulikult see, kelle peale enamik huumorit laskus. Hull ent ratsionaalne lendur oli lemmik seriaalis ning oli ka siin. Dwight Schultz teeb ka väikese rolli, kui Murdockile haiglas elektriravi antakse. Hästi õnnestunud näitlejavalik ning arvan, et Copley jõuab veel kaugele.

BA jaoks oli vaja lihtsalt keskmist kasvu, musklis afroameeriklast, kes ütleks aeg ajalt “you, fool”. Sestap ei ole väga vahet, kes teda kehastab. Lahe oli ainult, et anti oma versioon sellest, kuidas Bosco Baracusel lennuhirm üldse tekkis.

Üldiselt on nii, et film ei nõua vaatajalt suhteliselt mitte midagi, annab ühe versiooni selle kohta, kuidas tiim kokku võis tulla, ei ürita vana seriaali üle tumbata ning teeb litsalt ühe kummarduse sellele 80-ndate põnevusseebile, mida me kõik armastasime/armastame.

p.s. eelmainitud väikerollid seriaali tegelastelt ei ole DVD’l kinoversioonis filmis sees, peale tiitreid näeb neid alles. täiendatud versioonil on need filmi keskel.

Teadaanne

2010-11-08T17:33:00.000-08:00

Pöffi ajal taaselustan (ajutiselt?) oma blogi, sest see festival on liiga kõva, et koos filmidega kaasneva muu melu ja kõike seda värki mitte kirja panna. Tuleb juba 3. PÖFF, mille maratonvormis läbin ja ei saaks rohkem oodata seda. 24. november ei saa saabuda liiga ruttu. Võtke kõik kindlalt maksimaalselt osa, kes saavad (ja pole võib-olla varem käinud). See on midagi, mida kindlalt ei kahetse!

Forza's back

Syriana (2005)

2010-06-09T14:51:00.000-07:00

Syriana. "Lahingureeglite” ja “Narkoäri” stsenarist ei eksi ka oma 2005-nda aasta (ja seni viimase) teose, “Süriaanaga”. Kõigepealt kommenteeriks elementi, mis vist paljudele häirivaks teguriks sai ja mistõttu neile see film ei istunud. Nimelt pikkuse ja sisutiheduse suhe olevat paigast ära ning ekraniseering seetõttu ka igav. Ei saaks rohkem vastu olla sellele arvamusele. “Süriaana” nõuab vaatajalt küll palju, andes kahe tunni jooksul suurel hulgal informatsiooni, tegelasi ning lokatsioone ent linateose lõpuks korvatakse see actioni ning draama kompotiga.

George Clooney Kuldmehike tuli mulle mõnevõrra üllatusena, arvestades, et filmi esimese poole jooksul rääkis ta umbes sama palju kui Cuba Cooding Jr. “Välgu-Jackis”. Habet ta samuti terve teoses käsitletud aja jooksul ära ei suvatsenud ajada, nii et väike heads-up selle koha pealt. Oli ta ka mõnevõrra teistsuguse karismaga, kui oma teistes filmides, kus tavaliselt mängib rohkem playboylikku tegelast. Nii et kuivõrd ta oma Oscari ära oli teeninud, ma kosta ei oska, aga kõige mannetuma tegelasega samuti tegu polnud. Karakteriarendamisega pandi aga vägagi täppi, kuna tegemist oli üpriski inimliku spiooniga seekord. Nimelt ei olnud ta päris üksiku hundi staatuses – naise ja keskkooliõpilasest poeg olid tal täitsa olemas.

Filmis ei olegi kõige tähtsam see, millest see räägib – naftaäri ja kui ohtlik on igapäevaelu nendele, kes sellega tihedamalt seotud. Kes muidugi sellel alal ekspert on, sellele on see film kohustuslik, kuid teistele võib olla päris raske jälgida sisu ja tegevust, kuna infohulk on, kordan taaskord, tohutu. Tegelased on pigem need, kellele tähelepanu pöörata tasub. Peale eelmainitud Clooney teevad soliidse etteaste ka Matt Damon, alati head Chris Cooper ja Mark Strong. Viimasega on veel selline koomiline asi, et vaadates mõtlesin: “Kui nüüd Mark Strong ka üles astuks, oleks tegemist 2005-nda aasta “Valede rägastikuga”. Järgmises stseenis tuligi tema tegelane Mussawi Matt Damoni karakteriga kokku saama.

Jah, “Valede rägastiku” fännid võivad tõepoolest seda filmi nautida. Üpriski sarnased, kui käsitletav teema välja arvata, julgeks väita. “Paabel” on isegi nagu 2 tilka vett. Ülemaailmsed asukohad, tegelaste imelik sidusus, sündmusteahel…Ise selliste filmide kõige suurem austaja ei ole, kuid kui film on hästi tehtud, siis naudin sellegipoolest. “Süriaana” oli umbes sama tempokas (oma teises pooles, kuna esimene oli pigem nagu etenduse üles seadmine) nagu “Bourne ülemvõim”. Lõpplahendus peaks külmaks jätma ainult kõige südametumad inimesed. Viimane stseen oli kümnesse. Sotsiaalset sõnumit, mille üle peale filmi mõelda, samuti tikutulega otsima ei pea.

Frost/Nixon (2008)

2010-06-09T14:44:00.000-07:00

Jah, kõik te Forza vihkajatest nälkjad seal, kordusarvustus. Miks? a miks mitte?

Frost/Nixon. Ron Howard on kahtlemata üks mu lemmiklavastajaid ning see on kindlasti üks ta põnevamatest projektidest. Nimelt ei kulge film lineaarselt algusest lõpuni nagu tavaliselt. Vahepeal näidatakse vaatajale intervjuusid tegelastega filmist, kus arutatakse Nixonit ja kogu selle filmi sisu üldse. Kõlab segaselt, aga filmi vaaadates saab kõigest aru, seda pole vaja karta. Esimest korda nägin vast midagi sellist. Riskantne lüke, kuid tasus end ära.

Poliitiliste filmidega on tavaliselt alati selline probleem, et kuigi üritad olla kogu aeg asjaga kaasas ning sunnid end tähele panema kõiki detaile, et asjast suurt pilti saada, ebaõnnestud selles lõpuks ikkagi ning linateose lõppedes ei ole aimugi, kes miks mida kus kellele tegi. Frost/Nixonis seda probleemi õnneks ei ole. Tekib küll hetki, lõpupoole pigem, kus Nixoni illegaalsed skeemid pea veidi segaseks võivad võtta, kuid see ei oma suurt tähtsust. Filmi probleem alates esimestest stseenidest oli: kas Richard Nixon vabandab rahvale põhjustatud kannatuste ja murede eest ja võtab omaks kuriteod, mida ametis olles korda saatis? Rohkem ei ütle, kui seda, et lõppvaatus oli väga nauditav.

Pärast filmi vaatamist lisasid huvi pärast uurides, nägin, et seal on ka väljavõtted päris David Frost ja Richard Nixoni intervjuudest. Kokku 12 tundi kestvate intervjuude kulminatsioon oli loomulikult osa, mis puudutas Watergate’i skandaali. Päris koomiline oli vaadata, kui sarnased on tolleaegne David Frost praeguse Michael Sheeniga. Frank Langella ja Richard Niconi vahel ma suurt seost, sarnasust ei näinud, kuid eks see on iga vaataja oma asi. Frank Langella mängis oma karakterit küll hästi, kuid pingutas veidi üle, kuna õige president intervjuudel igat sõna nii eufooriliselt ja valjuhäälselt ei väljendanud kui tema.

Stsenaristidele ja näidendi autorile peab au andma, et kogu krempel on päris intervjuudega võrreldes ikka hirmuäratavalt sarnane. Seda peangi filmi suurimaks plusspunktiks, et võrreldes mõne teise päris seika kujutava filmiga (näiteks Mel Gibsoni “Kartmatu”), oli siin kõik autentne ja nii nagu kujutati momente filmis, juhtus ka päriselt. Selle tagaajamine ei olnud kahtlemata kerge töö, seega müts maha meeskonna ees. Põnev film, mis korrakski igavust tunda ei lase.

Tropic Thunder (2008)

2010-06-09T14:39:00.000-07:00

Tropic Thunder. Peter Travers väljaandest Rolling Stone ütles õigesti: “Troopiline kõu lööb pahviks.” Film on väga edukas oma ülesandes, see on olla jaburalt naljakas. Leidus elemente, mis minu arvates oleks võinud täiesti kasutamata jääda, kaotamata sellega filmi võlu. Näiteks Jack Blacki libafilmi osalus. Tüüpnaljad, mis seal aset leidsid, kandusid kahjuks ka filmi edasi kohati ning ei pakkunud mitte midagi uut. See-eest olid Robert Downey Jr.’i ja Ben Stilleri versioonid päris head.

Tegelaste valik peale eelmainitute oli samuti õnnestunud. Kõrvalosadest meeldis enim Tom Cruise, keda esmapilgul ära ei tunnegi. Jay Baruchel oli samuti hea nagu alati, jättes karakteritest kõige mõistlikuma mulje ning Stilleri ja Downey Jr võimuvõitluste ajal oli tema just see, kes teistele mõistust pähe panna oskas. Steve Coogan, olles inglane, sai loomulikult oma kolonistidelt parajalt sõimu filmi kulgedes ning muhedaid momente temaga on samuti. Lustakaid tegelasi on veelgi.

Sisu ise, film-filmi-sees lähenemine, ei ole iseenesest midagi uut, kuid mõjuva ning leidliku dialoogi abil, tulles enamasti Kirk Lazaruse tegelaskujult, ei saaks öelda, et ei olnud vähimalgi määral originaalne. Filmisõbrad leiavad siit kindlasti kuhjaga häid lükkeid, paroodiaid ning vihjeid. Mis muidu filmi üks hetk maha hakkas aeglustama oli tegevuse paigalseis. Vahepeal kaotas film oma tempot päris suurel määral, ent õnneks tehti lõppus korralikku märulit kogu raha eest.

Lisades leidub kuhjaga materjali, millele kindlasti silm peale tasub visata. Kõige põnevam nendest on vast film peaosaliste kommentaaridega. Samuti näidatakse ka Tom Cruise kostüümiproovi, mis on midagi, mida ei saa maha magada. Üldiselt oli tegemist väga lõbusa ajaviitega ning õnneks on siin piisavalt lahedaid seiku, mille tõttu seda filmi kunagi uuesti vaadata.

Valkyrie (2008)

2010-06-09T14:33:00.000-07:00

Valkyrie. Põhjus, miks filmi juba kaua aega enne välja tulemist ootasin, seisnes eelkõige selles, et kolmik Singer-McQuarrie-Ottman (lavastaja-stsenarist-helilooja) on ühe mu läbi aegade lemmikfilmi, “Tavalised kahtlusalused”, tegemise eest vastutavad. Lisaks tundus teos, mis räägib Hitleri mõrvakatsest, lihtsalt põnev ja midagi, mida tahaks suurelt ekraanilt näha. Filmist saab kätte tõelise trillerilaksu ning seda seetõttu, et suurepäraselt on osatud luua pinget ka kõige lihtsamates olukordades.

Kohe filmi alguses minnakse väga lahedal moel üle saksa keelest inglise keelele, et ameeriklased mitte mingil juhul subtiitreid lugema ei peaks. Meenutas veidikene “Jaht Punasele Oktoobrile” momenti, kus sarnast nippi kasutati vene keelelt üleminekuks. Kes tõesti muretseb, et asi ikka saksa keeles pole, siis võib-olla tõesti ei tasu vaadata. Ma siiski loodan, et neid on vähe, kuna see on totaalselt teisejärguline detail. Pinevuse kerimine väga salapärase muusikaga ning huvitav sisu on faktorid, mis mulle sügava mulje jätsid.

Häid rolle oli palju ning kui enamikule võis Tom Cruise sümpaatseim olla, siis minu hääle saab Kenneth Branagh. Tema tegelase areng filmi kulgedes oli väga põnev jälgida. Samuti ka teiste riigireeturite käitumist. Kõigega riskides näeb inimese tõelist olemust ning seda osati väga hästi kujutada. Stauffenberg oli kohati vist ainuke, kes külma närvi oskas hoida, mis näitab, kui eriline isiksus ta oli ning, kui palju ta oma ohverdustega muljet on jätnud.

Väga hästi on välja mängitud ka põhjused, miks kogu operatsioon läbi kukkus (ajalooline fakt, mitte sisu reetmine). Tundub lausa uskumatu, kõik võimalused missioon edukalt läbi viia olid olemas. Seda filmi on sama põnev jälgida ka siis, kui seda juba eelnevalt mitu korda näinud. Bryan Singer oskab kindlasti tõsielulistel sündmustel põhinevaid linateoseid paremini teha, kui ulmefilme. Kindlasti soovitan kõigile, kellele see film meeldis, ka eelmainitud filmi, “The Usual Suspects” (“Tavalised kahtlusalused”).

Lisadest niipalju, et kindlasti tasuks tšekata järgmiseid komponente: Operatsiooni “Valküür” pärand, filmi saamislugu. Kui aega võib vaadata filmi ka tegijate (seda ka sõna kaudses mõttes) kommentaaridega.

Hmm

2010-06-09T14:31:00.000-07:00

Upin veits oma filmipoe arvustusi. Just for the laughs. Ei viitsi hindeid ja muid seesuguseid kohustuslikke ornamente panna.

Troy: Director's Cut (2007)

2010-06-09T14:19:00.000-07:00

Troy:Director's Cut. Juba enne filmi, kui Wolfgang Petersen tutvustas oma liiva- ja sandaalieepose 30 minutit pikemat versiooni, aimasin, et see saab tulema parem kui algversioon. Mis “Trooja” juures puudus, oli siin olemas. Nimelt arendati siin korralikumalt mu lemmiktegelast, Odysseust, kellega oli päris lustakas stseen tema kodusaarel, Ithakal. Ühtlasi pani see film mind ka kurvastama, et ikkagi ei tule järge, mis siis näitab tema 10-aastast rännakut koju.

Arendati siin paremini ka Helena ja Parise suhet. Orlando Bloom jättis siin isegi sümpaatsema mulje, kuna muidu ma tema “lapsenäo” ajastut eriti ei salli (“Taevane kuningriik” on minu jaoks see film, kus see aeg läbi sai). Leidus ka pikemaid stseene, mis küll 2004-nda aasta variandis olemas olid, kuid mida siin pikemalt käsiti, näiteks kurikuulsa Trooja hobuse momendid. Natukene kauem näidati vaatajale ka filmi algust, kui Sparta ja Trooja vahel oli veel rahu ning kaks Trooja printsi veel Menelaose juures veini rüüpasid.

Ja isegi neile, kes sellest versioonist huvitatud ei ole ning on tavavarianti näinud, kuid seda ei oma, tasub ikkagi see osta. Saate lisamaterjali ning kaotada pole midagi. Ainuke plusspunkt originaali korvi oleks soundtrack. Mulle meeldis see seal oluliselt rohkem. Isegi lõpulaul “Remember me” jäi siin kõlamata. See oli lihtsalt mööda. Vale oleks süüdistada filmis romantika liigsust. Tegemist ongi ju armastuslooga, mis kasvas sõjaks. Suured lahingud, kangelased ja vinged sõdimisstseenid on lihtsalt boonuseks. Kiidaks hea meelega kõiki rolle ning kirjeldaks nende headust, kuid ei soovi midagi reeta. Meelepäraseid tegelasi oli aga palju, palju…

Trooja on igas mõttes suur film. Kuigi ei kajastatud 10 aastat täiest mahus ning võib leida mõne muu vea, on film seikluslikkuse aspektist ikkagi väga nauditav teos ning olen seda vaadanud rohkem kui üks kord ning avastanud, et minutid ja tunnid mööduvad ikka liiga kiiresti. Kindlasti film, mis kannatab korduvvaatamist. Ajaloolased võivad ju vigiseda, kuid, arvan, et Petersen ei üritanudki seda faktifilmiks teha. Tavarahvale film meeldis, kaasa arvatud minule, mida näitab ka kassaedu. Võimas!

The Informant! (2009)

2010-03-26T18:54:00.000-07:00

The Informant!. Kindlasti üks nendest, mille lõppu on võimatu ette ennustada. Kogu lugu areneb käigupealt ja on kohati nii segane, et raske on öelda, mis kas või järgmisel minutil juhtuma hakkab. Selles on "süüdi" Matt Damon. Roll, milles teda absoluutselt ette poleks kujutanud, oleks pidanud kindlasti "Invictuse" asemel tema Oscari nominatsiooni saama. Kiila pea ja suure kõhuga mehe mängimine tuli tal väga tõetruult välja. Selliseid rolle ikka väga tihti ei kohta. Mängib ta siis meeltesegaduses olevat keskeale lähenevat mees, kes vist ise ka päris lõpuni aru ei saanud, mida ta teha tahab ning kellelt ja kui palju raha välja petta soovib.

Sisust siis veel nii palju, et arvatavasti ongi see filmi parim element, miks seda soovitan. Peategelase kahestunud isiksuse tõttu ei saa lihtsalt teada, mis järgmisena juhtuma hakkab. Petetud rahasummad muutuvad iga viie minuti tagant, inimeste arv, kes asjast teada said, diferentseerub samuti ülimalt tihti. Filmi olemuse liigitaks sõnapaariga "tõsine jant". Sisust on kohati raske aru saada, kuid selle filmi juures ei olegi see vast olulisim. Komöödiat tikutulega otsima ei pea ning vaimukaid kõrvaltegelasi, kes Matt Damoni esitust väärikalt toetavad, leidub küllaga. Kõlab uskumatult, et selline lugu on päriselt aset leidnud (kuigi vaatajat hoiatatakse filmi alguses, et mõned detailid on filmi atraktiivsuse huvides muudetud.)

Filmi teevad muhedaks ka täiesti mõttetud infokillud, mida peategelane seoses oma elukoha, tööga välja toob. Need on nii koomilised, et ei reedaks mitte ühtegi. Küll mainib ta näiteks Abraham Lincolnit seoses sellega, et ta sündis 45 minutit sellest asukohast, kus ta (Damon) parasjagu seisis. Tobe, kuid vaadates, kui lahedalt absurdne terve film on, siis saan väga hästi aru, miks selliseid elemente leidus. Ei ole just igavad ka igasugused sobitegemisemiitingud, mida peategelane salaja salvestama peab.
DVD-lisades on ka mõned välja jäetud stseenid, millest 2 tükki, eriti see, kus Mark läheb endale paremaid tingimusi kauplema oma koputamise eest, on täiesti vaadatavad.

Olen kindel, et filmiga jäävad rahule kõik Soderberghi fännid, samuti ka need, kellele meeldivad komöödiad, mille huumor peitub pigem nutikas dialoogis kui konkreetsetes tegudes. Tähele peab panema, kuidas muutub lugu iga minutiga ning selles ongi minu arvates filmi põhiline võlu. Matt Damon tegi samuti suurepärase rolli, erinedes oma tüüpilistest, relvaga vehkivast kõvast kutist, rollidest ning varastas tegelikult kogu filmi, kuna teda oli niivõrd nauditav vaadata. Omapärane komöödia-põnevik.

8/10

Orphan (2009)

2010-03-25T18:22:00.000-07:00

Orphan. Viimastel aastatel, usun, ei ole mitte mingisuguseks üllatuseks asjaolu, et õudusfilmi žanrisse üritavad ennast sisse sehkendada filmid, kellel sinna absoluutselt asja pole. Õudusfilmi hiilgedekaadiks kindlasti 2000-ndaid pidada ei saa. Seega on igasugused teosed, mis mingilgi määral ennast ületavad ja millegi erilisega silma jäävad, tõelised haruldused. "Orb" seda kahtlemata ka oli. Enne vaatamist õhus olnud skeptilisus sai korralikult vaigistatud ning peale vaatamist olid emotsioonid enam kui positiivsed.

Miks siis on tegemist viimaste aastate ühe väljapaistvama "õudukaga"? Sisu ei tundu olevat ju mitte millegi poolest eriline. Võõras laps perekonnas, konfliktid kiired tulema...peaks olema kindel tehing. Kuid "Orb" ei olnud mitte midagi sellist mida ma oodata oleks osanud ja tegemist ei ole liialdusega. Filmis on paar vägagi andekat sisupööret, mis keeravad just õigel hetkel asjale vindi peale ning saadavad sisu hoopis teisele poole. Et mitte midagi ära reeta, soovitan vaatajal filmi alguses tähele panna igat pisidetaili. Need hakkavad filmi teises pooles suuremat rolli mängima, ärge kahelge selles mitte hetkekski.

Filmi edus "süüdistan" peamiselt hästi valitud näitlejaid. Vera Farmiga ja Peter Sarsgaard andsid oma rollid palju ehedamalt edasi ning ehk leiavad tulevased selle žanri "wannabe'd" endale siit midagi, mida kõrva taha panna selles osas (ehk siis valige endale paremad ja usutavamad näitlejad näitlema.) Kuid mitte näitlejad üksi ei varastanud filmiaega. Andekas oli ka vägagi mitmes olukorras, iseenesest mõistetavaltki lõpus, kuid ka paaris teises stseenis, pingekerimine. Muusika ning kaameratöö aitasid sellele kindlasti kaasa. Tehnilistest külgedest kiidaks veel hästi valitud loo jutustamist. Nimelt, nagu need DVD omanikud, kes välja jäänud stseenid on viitsinud läbi vaadata, juba näinud on, oleks filmis võinud aset leida nii mõnigi tarbetu stseen (näiteks üks õhtusöögilaua moment, mis mitte midagi loole juurde poleks andnud.) Kuigi pean kiitma alternatiivset lõppu. Minu arvates oleks selle versiooni lõpukaader vingem olnud.

Võrrelda võiks käesolevat näiteks Hitchcocki "Psühhoga", just psühholoogise poole pealt. Päris mitmes kohas, mul on tunne, on siin tahtlikult Norman Bates'i käitumist jäljendatud. Üks sisupööre, mida siinkohal ei reeda, on kui mitte sisult, siis oma olemuselt, veidike sarnane. Kurjam ise meenutas mulle paljude õudusfilmifännide lapsepõlvekangelast, Chucky't, ropusuiset nukku "Lapsemäng" triloogiast ning filmi sisu ja selle kulgemine oli tuttav ühe Macaulay Culkini parima filmiga, "Hea poeg". Kindlasti leiab asjatundlik silm siit nii mõnegi paralleeli pooltosina muu filmiga, mida põnevuse säilitamiseks ei reeda.

Filmi soovitan kokkuvõteks eelkõige hea õuduse austajatele. Samuti võiks iga eestlane selle ära vaadata selle pärast, et filmis kuuleb paari eestikeelset lauset, mis on Hollywoodi juures tõeline haruldus, olgugi et hääldus oli midagi väga jubedat. Film sobiks suurepäraselt ka skeptikutele, kes on usu originaalsusesse ja leidlikusse kaotanud. Ei hakka vaikima, et olen ise üks nendest, mistõttu sain hea üllatuse, tõeliselt hea.

9/10

Down but not out...apparentselt

2010-03-25T18:17:00.001-07:00

Ei, ei ole vaja muretseda, et ma eesti-inglise segakeelt nüüd rohkem pruukima hakkaks. See ei ole see, miks see postitus eksisteerib.
Nimelt sain töökoha, mis hõlmab filmidest kirjutamist, seega miks mitte ka oma blogiratas veerema lükata. Ei saa midagi lubada, ent senisest tihem hõive peaks siin aset leidma küll.

F.

PÖFF 2009 kokkuvõte

2009-12-11T00:24:00.000-08:00

PÖFF. 2009-nda aasta Pimedate Ööde Filmifestival oli kindlasti eepiline kordaminek. Alguses ei tundnud huvi eriti paljude filmide vastu, ent elamused, mis sain mõnedelt totaalsetelt pimevalikudelt ja filmidelt, mille puhul eeluurimustöö puudus, garanteerisid väga hea poolteistnädala. Seekord jõudsin eelmise aasta 26 filmi asemel vaatama (koos 4 JustFilmiga) 41'te filmi. Selle hulga peale võib kindlasti öelda, et kui oleks nädal aega kodus vaba aega, siis kindlasti nii palju ei vaataks, kuid kuna osadest filmidest arvatavasti mitte kunagi ei kuule enam, siis otsustasin filmidest kirjutamise asemel (jäi üpris kasinaks see aasta) pigem maksimumi endast anda ja võimalikult palju kino külastada.

Nimekiri ja lühike kommentaar iga filmi taga:

JustFilm:
Black Balloon 8,5
Tore ja südamlik lugu puudega inimesest ja sellest, kuidas see tema perekonnale mõjub. Meeldis Austraalia setting.

Through a Glass, Darkly 8
Kõige armsam ingel üldse, mida näinud. Lugu ise, oma paigast nihkunud lineaarsusega, nii väga ei huvitanud, aga ingel tegi asja nauditavaks. Võttepaigad ja lumesajud meenutasid eelmise aasta ühte parimat PÖFFi "Let den rätte komma in'i".
I Killed My Mother 7
20 aastase lavastaja debüütfilm, kus ta ka ise peaosa etendab. Kuni lõpuni oli suhteliselt hea karakterdraama ent siis üritati üle võlli kunstifilmi teha ning see ei tulnud eriti hästi välja. Üldjoontes okei.
Carlitos 4
Happy-go-lucky lollakate klišeedega lastefilm, mille sisuline autentsus jättis ka soovida. Jalgpalli pärast läksin üldse vaatama seda, aga muidu suhteliselt ajaraisk. Vähemalt nägi Rauli (jalgpallistaari, mitte kaasblogijat).

Põhifestival:
Enter the Void 10
Kindel festivali parim ja maandus ka mu kümnendi top'i. Lihtsalt suurepärane ja unikaalne kaameratöö ja värviline narkolaks. Iga kell vaataks uuesti ja soovitan vägagi soojalt vaadata, kuigi kodus vaadates on tähtis õige atmosfääri, ümbritseva pimeduse ja segavate faktorite eemaldamine, säilitamine. Arvustus olemas.

The Prophet 9
Väga põnev ja tempokas lugu, mis personaalsete plaanidega pani sisse elama ja tekkis tunne nagu oleks ise vanglas. Loo areng oli samuti suurepärane ning meenutas kohati mõnd Scorsese filmi.
The White Ribbon 9
Hanekega küll väga tuttav ei ole, kuid kui selline film tema käe all valmis, siis soovin küll lähemalt kontakti sobitada tema filmidega. Aeglaselt kulgev, ent geniaalselt üles võetud lugu.
A Town Called Panic 9
Täiesti sõge multikas. Ennekogematu elamus. Kindlasti huvi ka lühimultikate vastu, mida 2000 alguses tehti. Arvustus olemas.
The Cove 9
Väga huvitav ja tõsisel teemal tehtud dok. Loodan tõsiselt, et saab avalikkuse tähelepanu kah ning need perverssused Jaapanis lõpetatakse. Arvustus olemas.

Kill the Referee 9
Minu tüüpi dokumentaal. Howard Webbi kohalolek ja fakt, et ta oli filmis üks enim kajastatavaid kohtunikke, olles kriisikolletes sees, andis kindlasti palju juurde ning filmile järgnenud Q&A oli ka huvitav ja meelelahutuslik. Jalgpallisõbrale kohustuslik film 2008-nda aasta EM'ist. Arvustus olemas.
Melody for a Street Organ 8,5
Põhiprogrammi esimene film, mis püsis südikalt meeles kuni lõpuni. Väga suurejooneline lugu ühest päevast. Ei ole eriti näinudki selliseid filme. Tegelased olid filmi parimad, melodramaatiline efekt lõpus oli kurb, kuid eks see oli mõnes mõttes õige lahendus. Uuesti niipea ei vaataks just muserdatud olukordade pärast, kuhu peategelased pidevalt sattusid. Lõpp tõstatas küll mõningaid küsimusi. Arvustus olemas.
Letters to Father Jacob 8
74 minutiga saab rääkida vägagi südamliku loo. Mõnikord ei suudeta seda teha isegi 2 korda rohkem aja jooksul. Heikki Nousiainen jääb veel kauaks-kaukas meelde. Väga minimalistlik igas mõttes. Arvustus olemas.

Thirst 8
Parim ja lemmik korea film festivalil. Tuletas meelde, et pean Oldboy ka ära vaatama ning mõned teised koreakad kah. Eriti halbu filme sealt ei olegi näinud. Eelmise aasta PÖFFi head aasia filmid tuletavad üldjoontes meelde, et peaks rohkem sealt kontinendilt linateoseid vaatama.
Con Artist 8
Tore dokk eestlasest egoistist. Uskumatu mees lihtsalt. Oma silmaga peab nägema.
Van Diemen's Land 8
Just täna vaadatud The Propositionit meenutas veidike oma sügavuse ja atmosfääri poolest. Vaataks kunagi uuesti kui aega leiaks. Meeldejääv, mida ei saa öelda nii mõnegi teise kohta siin topis.
Black Dynamite 8
Hea paroodia 70-ndate põnevikele, millest ma küll ühtegi näinud ei ole, kuid kujutan ette, millised need olla võisid.
Castaway on the Moon 8
Avafilm, mis alguses tundus megahea, kuid mida aeg edasi ning selle peale mõtlen, siis väga eriline ei olnud. Tore ja südamlik lugu küll, aga ei ole õrna aimugi, miks PÖFFi lemmikuks valiti. Publiku lemmiku tiitlist käib jutt siis.
It Might Get Loud 8
Muusikadokumentaal kolmest kuulsast kitarristist. Jack White, The Edge ja Jimmy Page siis. Kindlasti oskab kaasblogija Pelle sellest rohkem pajatada, kui mina, sestap piirdun hindega. Kuid soovitan kindla peale. Head muusikat täis ning targemaks sai ka muusikavõhikust Forza.
Bunny and the Bull 7,5
Väga hea komöödia filmi esimeses pooles, mis teises pooles veidi varjule jäi. Pöffi eriauhinna saab ta kindla peale parima nalja eest, mis leidis aset kingamuuseumis. Soovitan kahtlemata. Seda vaataks sellelsamalsekundil uuesti, kui koopia sellest mu kätte satuks. Hoolimata mandumisest, oli tegemist väga toreda esmakülastusega Artises.
Mary and Max 7,5
Dramöödialik animatsioon. Väga uuesti vast vaadata ei soovi, kuigi südamlik ja parajalt kurb oli ta küll. Stop-motionis tehtud vist. Tean sellest ainult nii palju, kui teab filmiveebi kasutajaskond. Ei sobi kindlasti päris põnnidele vaatamiseks, kuna paras annus kurbust peitub siin kah.
Soul Kitchen 7
Eelviimane film siis. Arvustus on olemas. Pikemalt ei mölise.
Sexykiller, You'll Die for Her 7
Läheb PÖFFi "Lol" auhind. "Nii halb, et on hea" stiilis film. Arvan, et kellele paroodiad meeldivad, naudib ka seda, kuigi see päris samasse ooperisse ei kuulu. Segased tunded, kuna kohati muutus päris imelikuks.

No one Knows about Persian Cats 7
Pelle üks lemmikuid enne lõppu. Mind see nii palju ei süganud, kuigi ka minu arvates oli lõpp väga väga halb. Muidu normaalne vaatamine Iraani muusikute igapäevaelust ja -tegemistest.
Peter and Vandy 7
Hinne tõusis seitsme peale ainult tänu sellele, et peaosaline oli ka peale filmi kinosaalis ning rääkis väga vahvalt oma karjäärist ning vastas küsimustele. Muidu keskmine romcom, mis väga palju huumorit ei pakkunud, küll aga oli montaaž väga segane ning omapärane, ent meeldejääv.
Air Doll 7
Algupäraselt kavast välja jäänud film oli kokkuvõttes natukene üle meelerahu pakkuva taseme. Kah üks täiskasvanute muinasjutt ja kuigi hindasin seda palli võrra madalamalt kui Castaway'd, siis tegelikult ikka võta üks ja viska teist. Lõpp oli siin südamlikum selle-eest.
Bronson 7
Parim näitleja PÖFFil see aasta on Tom Hardy. Kui film ise vajus üsna ruttu talveunne, siis võrratu, suurepärane vuntsidega kiilaspea päästis tubli 7 sellele. Miinuseid oli filmil samuti palju. Lugege arvustust.
Ajami 7
Algul suurepärase emotsiooni andnud pulpfiction jätab pikemas mastaabis siiski külmaks. Vigiseda oleks viitsimise korral nii mõnegi detaili juures, kuid hetkel peate hindega leppima. Üks kord kannatab vaadata ikka.
Riigireetur 7
Võib-olla sai see film 8 asemel 7 sellepärast, et ta kavas pikkuseks märgitud 50 minuti asemel 90 minutit kestis ja pani mind hiljaks jääma ühele tähtsale kohtumisele. Võib-olla mitte. Informatiivne sellegipoolest ja vinguda otseselt millegi kallal ei ole. Suurimaks plussiks on kindlasti tõsiasi, et ka Herman Simm ise kaamerasse rääkis. Tavaliselt seda ei kohta.
Palata no 6 6,5
Blind-valik. Midagi väga erilist ei olnud, ent kaks põhinäitlejat olid sümpaatsed. Muidu suhteliselt tavapärane. Lahe oli ka see, et Tšehhovi-aegsest ajast oldi tuldud tänapäeva.
Mid-August Lunch 6,5
Tore ühekordne vaatamine. Muhedad vanadaamid in action. Soovitan.

Belle Toujours ?(6)
Seda filmi peab ühekorra veel vaatama. Hetkel tehniliste aspektide põhjal 6, kuid enne kui Bell de jour vaadatud, ei oska 6'st paremat panna.
Triage 6
Idee hea, teostus kaunis harju keskmine. Arvustus ka täitsa olemas.
Lebanon 6
Algus parem mulje, hiljem kehvem. Liiga tankikeskne ja lühike, kuigi lõpukaader oli ilus. Sellest jäi paraku väheks.
The Men Who Stare at Goats 5
Lambikas keskmine, kahjuks, vaatamata tohutule potentsiaalile ja toredale cast'ile. Arvustus olemas.
The Two Horses of Genghis Khan 5
Igav kohati, ning sisu jättis ka külmaks. Ei ole midagi erilist.
Samson and Delilah 5
Pettumus. Ootasin seda filmi mingil määral ning kuigi ta pakkus toredaid naeruhetki, siis oli ta üpris sisutu ja mõttetu film. Bänd oli lahe, see-eest.

The Window 5
Tühine film ning eriti suur pettumus oli lõpp. Ei ole vaja aega raisata selle peale.
Breathless 5
Teistest 5-meestest parem film ilmselgelt, kuid kordav vägivald minuga trikki ära ei teinud. Seega ka kommi ei saa.
Eyes Wide Open 4
Homo-temaatika ei ole midagi, mis mind eemale peletaks, kuid ei sobinud siia. Lihtsalt ei sobinud.
Between Two Worlds 4
Liiga punnitatud art-house. Sõnum kohale ei jõudnud. Võib-olla keegi nägi selles rohkemat, kuid kuuldes ka teiste arvamusi, nagu näiteks raulsi oma, siis eriti ei usu.
Lourdes 3
Festivali must põrsas. Kohutav saast. Ainus hea moment oli Felicita lõpus, mis jala tatsuma võttis.

Kasutades vana head aritmeetilist keskmist sain PÖFFi hindeks 7/10, kuid pean seda kindlasti paremaks festivaliks, kui eelmine aasta. Iga aasta ikka kümnendifilme ei leia. Järgmise aastani!

7/10

Soul Kitchen (2009)

2009-12-09T07:10:00.000-08:00

Soul Kitchen. Viimane päev pidi PÖFFil olema algselt mõeldud kvaliteetmeelelahutusele pühendatud. Natuke saksa omapärase huumoriga vürtsitatud komöödiat ning mõni tund hiljem lõuna-korea kiiretempolist headust. Kahjuks olid mõlemad veidike pettumused. Soul Kitchen alustas küll väga tugevalt ning liikus vägagi positiivse hinnagu suhtes ent kaotas kohati oma suuna, meenutades pimedat ilma juhtkoerata.

Peategelane osati teha väga sümpaatseks, selle eest saavad preemia tegijad küll. Sihitu noormees, kelle tüdruksõber on lahkumas Shanghaisse ning tema jääb üksinda oma restoraniga, mille ta hea meelega maha äriks, kuid kellele saad sa oma vere, higi ja pisaratega üles ehitatud resto usaldada, kui sind ümbritsevad su jailbaitist vend ning tema arutud sõbrad, mitte kunagi üüri maksev vanamees ning kaks noort töötajat, kellel juhtimine arvatavasti välja ei tuleks. Seinfeldi tegelasi meenutav kaaskond on küll muhe, kuid niivõrd organisatoorselt rasket tööd neile ei usaldaks. Mida teha?

Filmile andis kindlasti juurde (küll veidi pastakast välja imetud) nišš, et teha peategelane, Zinos, kreeklaseks. Kreeklase temperament on saksa omast kahtlemata vaatajale põnevam jälgida ning omamoodi pilas see arvatavasti ka Saksamaale immigreerumise temaatikat. Hiljem sekkub sisusse ka üks Han, kes, nagu nime järgi aru saada on, on pärit Shanghaist. Seega oli tegelastega tip-top, kuigi siit selgus minu jaoks ka omamoodi paradoks: nimelt ei meeldinud mulle mitte üks põrm kogu Shanghai sisuliin. Vägagi altvedav oli ka selle lõpptulem, mille sisu siin ei reeda.

Huumori kvaliteet, mis oli arvatavasti põhiline, millele rõhuti, arvestades, et tegemist on ikkagi komöödiaga, oli ka kohati kõikuv. Hetked, kus Zinose vend ekraaniaega sai ning naljakalt ja arusaamatult asju selgeks püüdis teha, olid puhta kulla värviga ent orgia (te lugesite õigesti) oli täiesti tarbetu ning rikkus ka ära võimaluse, et seda võiks koguperefilmiks pidada. Enne seda oli näha põhiliselt süütut slapsticki, sarkasmi ning niisama lollitamist. Kahjuks algas peamiselt siit ajastu, mil see film enam nii naljakas ei olnud. Maksuametnikku kärutanud ja sellest samal ajal pilte tegevast mehest sai ka filmi allakäigu peamine pahalane.

Draamaklišeeks sai moment, kui Zinos otsutas Shanghaisse minna ning resto jäi ühe tema lähikondlase kätte, kes selle hooldamisega mitte just kõige paremini hakkama sai. Draama sisse põimimine oli aga täiesti möödalask ning vaatasin kannatusega, kuidas film 9/10 kursilt 4/10 kursi peale aeglaselt tüürima hakkas. Lõpp oli lihtsalt lapsik, jõulude mainimine veel eriti. Miks pannakse sellist dialoogi filmidesse, kus jõuludel muidu mitte mingit relevantsi ei ole. Zinose lonkamine meenutas ka väga Hugh Lauriet. Siiski, viis, kuidas nööp köhakommide sekka sattus ning sellest tulenevalt ka filmi lõpptulemust muutis, oli koomiline.

Miks ma seda aga ikkagi heaks filmiks pean? Põhiliselt esimese poole pärast, kuid väga pean kiitma ka tehnilist poolt. Aeg-luubis näidatud momendid, kuidas kahel vennal ühel peol väga lõbus aeg oli, oli samuti kuidagi eriliselt õige. Tundus õige, et nad just sellel hetkel sellega tegelevad. Monteerimine tuli ka väga hästi välja, oli näha palju britilikke elemente: Edgar Wrighti ja Guy Ritchie filmidega oli paralleele märgata tõepoolest. See, et ei näidata situatsiooni ise, vaid lihtsalt mõni-hetk-hiljem aset leidvat olukorda, kujunes ka stiilielemendiks.

Üldiselt kõlbas vaadata küll ning hea huumor, mida enamus filmi jooksul näha sai, võib jätta mulje, et tegemist on väga tugeva komöödiaga, kuid ise seda selleks ei pea (oli ka sellist huumorit, mille peale alguses naerad ent hiljem mõtled, et...facepalm). Pigem täiesti korduvalt vaadatavaks wannabekomöödiaks, mille hinnang ehk teise korraga paraneb, kuid mis hetkel jätab üle keskpärase mulje, kuid mille püüdlused ei ületa tulemust. Head tehnilised elemendid ja enamus huumorist päästab sellele 7 punga.
Eelpool mainitud stseen, väga hea oli.
7/10

The Cove (2009)

2009-12-06T13:14:00.000-08:00

The Cove. Esmakordselt videoraamatukogu võimalust kasutades sai PÖFFil vaadatud ka nn selle aasta Man on Wire (kes nii ütles, ei hakka ütlema, teab isegi). Olin küll veidi skeptiline, kas ta mulle niipalju peale läheb, kui palju rohkem oodatud Kill the Referee, kus üks parimaid kohtunikke kohal ka oli, ent peale treileri ära vaatamist olin projektist lummatud ning tahtsin küüned taha saada nii käbe kui võimalik.

Põhinišš, miks seda filmi vaatama peaks, seisneb selles, et iga tegija elu Jaapanis, oli neid kokku vist 7, oli surmaohus doki tegemise ajal. Põhiaktivist, Ric O'Barry kirjeldas, kuidas tal ükskord näljastreigi ajal kaasstreikija ära kägistati samal ajal kui ta haiglasse viidi. Mitte midagi ei ole lavastatud, kõik toimub ehtsalt ning vahest tuli jalgadele valu anda, et japside poolt mitte kinni võetud saada. Tunne oli nagu elaks igat sekundit peategelastega koos ning see oli hirmutav. Avastasin end tooli küljest kinni haarama mitmelgi korral ning lootma, et see, teine või kolmas tegelane ellu jääb.

Filmimiseks pandi kokku, muhedalt iseloomustati seda "a real Oceani 11 crew", väga erinevad inimesed, nii et ei olnud üllatav, et allveesukeldujatel oli raskem delfiininülgimistega toime tulla kui 45 aastat vaalaskaladega kokku puutunud Richard O'Barryl. Aeg-ajast huumorit lisas juurde ka seiklustejanuline drifter, kelle nime ma ei mäleta, ning oli ka paar vanema generatsiooni esindajat, kes oskasid alati asja kaine mõistusega võtta ning otsustada, kuidas parem tegutseda oleks. Südamesse läks aga see, et nad nii hästi koos funktsioneerisid. Kõigi sõna luges sama palju ning kõik otsused võeti vastu ühiselt. Kui meeskonna kokkuapanemiseks läks, olid enamus ka kibekiired vastama ning nanosekundite jooksul saadi "jah" suust välja - ka see mõjus.

Hämmastav oli vaadata ka filmi ainestikku. The Cove tähendab ühte konkreetset ala Taijis, mis on jaapanlaste poolt nii ära kaitstud, et inimesel, kes sinna satub, võetakse ära igaveseks ajaks õigus Jaapanisse siseneda ning loomulikult lõhutakse ära ka kõik salvestatud materjal sealt. Väga põnevalt oli üles ehitatud saladuseloor selle koha ees, mille lõpuks siis paljastas Tiim state-of-the-art varustuse abil, mis toodi kohale umbes 50's kohvris ning tegi jaapanlased vägagi murelikuks.

Kaadrid, mis näitasid vaeste imetajate veristamist ning vägagi suure veeala veripunaseks värvumist, olid lihtsalt ahhetamapanevad. Ma ei suutnud uskuda, et midagi sellist maailmas tõepoolest toimumas on. Suudeti see siis üles võtta öise hiilimisega ning kaameratega, mis oldi kivide sisse peidetud. Asja tegi hullemaks veel see, et teised salakaamerad, mis näitasid, kuidas tapatalgude autorid ise asjasse suhtuvad, andsid edasi šokeeriva materjali sellest, kui õelad ja julmad inimesed seda tööd teevad.

Lõpp andis kindlasti mõtteainet. Kaasaskantava telekaga konverentsisaali sisse kõndiv peategelane nägi kogu kaadervärgiga välja nagu suitsiiditerrorist, mis oli omamoodi humoorikas noot, vaadates kui kurbades ja morbiidsetes toonides film üldjuhul kulges. Kindlasti tekib teatud kiht inimesi, kes hakkavad rääkima, et "ärme hakka siis lehmi ka sööma, neid ka veristatakse ju" või mingeid selletaolisi jutte. Siin on aga point hoopis teine, mille Ric väga hästi välja ka toob. Ei taha seda ette öelda, sest see oleks omamoodi spoil sellele võrratule dokumentaalfilmile. Minge kindlasti vaatama! See ei ole tavaline dok, seda mitte mingil juhul.

9/10

Enter the Void (2009)

2009-12-04T10:20:00.000-08:00

Enter the Void. Kes eelmine aasta mu pöffiblogil silma peal hoidis, võib-olla mäletab, et filmile Hunger andsin hindeks "Hindamatu". Tegevus, mis langes miskipärast tugeva kriitika alla, kuigi ei saa aru, miks. On ju loogiline, et aeg-ajalt tuleb igal filmivaatajal ette filme, mille hindamiseks kümnepallisüsteemist lihtsalt ei piisa. Nii oli Näljaga ja on ka Ootamatu tühimikuga. Nagu ütles kaasblogija Soprano, siis kahtlemata saab filmist tulevikus, kui massideni jõuab, klassikaline laksufilm. Inimesed laenutavad või ostavad selle, libistavad oma Philipsi DVD- või Blu-Ray-mängijasse, süütavad ühe jointi ning naudivad kahe ja poole tunni pikkust rännakut Gaspar Noe visiooni läbi. Retk ei saa olema kerge, otse vastupidi. Selle aja jooksul näevad nad hallutsineerivad vaatepilte, groteskseid paljastusi ning lausa perversseid seiku, mis kõik leiavad aset öises Tokyos. Noe ise ütles, et ta kirjutas seda filmi üle 15 aasta ning tema eelmine, kultuslikuks filmiks saanud Ümberpööramatu, kus Monica Bellucci vastu tahtmist vahekorda öise Pariisi maa-aluses tunnelis kistakse, oli kõigest väike soenduskatse, proovilask, nägemaks, kuidas maailm võtab vastu temasuguse geeniuse nägemust, mis on kindlasti 90%'le vastuvõetamatu seedida. Ega asjata Irreversible Cannesi filmifestivalil rekordit ei teinud inimeste saalist lahkumise kategoorias. Niimoodi oli ka pressilinastusel ning olen kindel, et laupäeval, kui kallist PÖFFiaega raiskan, et seda kinos teist korda näha (sest olen veendunud, et kinodesse see muidu ei jõua ning mitte mingil juhul ei taha ma, et see oleks olnud viimane kord, mil ma seda kümnendfilmi suurelt ekraanilt kaen), kõnnib ka märgatav hulk saalipublikust ukse suunas. Enter the Void on aga film, mis muutis nii mõneski mõttes mu suhtumist filmidesse. Alati ei ole tähtis jälgitav sisu, huvitavad asukohad, kus tegevus toimub, põnevad karakterid - fuck all that. Kui on olemas lavastaja aastatepikkuse töö viljana avalduv visioon, millest ma aru saan ning millele huviga kaasa elan, siis olen hea meelega nõus olema üks vähestest, kes seda aktsepteerib ning vaidleb vastu nendele, kes ütlevad, miks see film on kehv. Kindlasti on see film lugematute tahkudega ning lõpuni ei saa sellest aru keegi peale Gaspari, kuid inimesed nagu mina, kellel nii võimast kujutlusvõimet ja iha filmide vastu ei ole, saame ainult loota, et kolmanda, kümnenda ja kolmekümnenda vaatamiskorraga, saame me natukenegi aru, mida see film öelda tahab. Sellest filmist on saanud kahe päevaga mu kinnisidee ning kindlasti ei jää see viimaseks korraks, kui sellest siin blogis räägin. Gaspar Noe tõusis hoobilt lavastajate top 5'e ning loomulikult saab ka DVD peal seda psühhedeelset melodraamat vaadatud. Öösel. Kell kolm. Talvel, siis kui on see kell ka pime. Kõrvaklapid peas ja mitte mingit rumalat venda kõrval tolgendamas. Tuleb vinge laupäev ja kordusvaatamine. Kunagi. Hindamatu!

Les Arbitres (2009)

2009-12-01T03:17:00.000-08:00

Les Arbitres. Vaadata vutifilmi suurelt ekraanilt on minu kui jalgpallifänni jaoks juba suuremat sorti elamus. Kui kohal on ka maailma üks tippkohtunikke, Howard Webb siis sedapuhku, siis korrutab see elamust mitmekordselt. Seega, ärge pahandage, kui selle filmi arvamusloo objektiivsus on veidikene mõjutatud sellest, et vägagi aukartustäratav oli näha kohtunikku, kes oli filmi üks peategelastest, peale filmi 10 meetri kaugusel küsimustele vastamas.

Film ise toimis täielikult ning näitas väga hästi, kui raske on kohtunike igapäevaelu sellise staažiga turniiril nagu EURO 2008. Kümned tuhanded fännid mängu eel karjumas, jalgade trampimine: kõik see toimus kohtunikeruumi kohal. Milline mentaalne surve pannakse peale juba enne mängu, seda teavad vast ainult need vähesed, kellel on olnud au vilistada selliseid turniire. Pärast mänge on kõik kohtunikud eranditult tänulikud, et mäng läbi sai ning teevad grupikallistuse, lastes muuhulgas välja ka karje, mis sümboliseerib tohutut pingelangust.

Eksisteeris ka mingis mõttes koomiline vaatenurk. Nimelt olid kaamerad ja mikrofonid (eraldi selle filmi jaoks, mitte turniiril üleüldse) spetsiaalselt keskendunud kohtunikele ka mängu ajal, seetõttu oli kuulda ka päris mitut vandesõna ning mõned neist tulid päris naljakates situatsioonides. Nimelt hakkas ühe mängu ajal neljas kohtunik peakohtunikule rääkima, et ilm on halvemaks minemas ning staadionit võib tabada torm, mille peale peakohtunik, samal ajal mängu jälgides ning ringi joostes, mehe lihtsalt pikalt saatis. Situatsioone oli veel.

Hästi käsitletakse ka perioodi mängude vahepeal - konverentsid, arutelud, mängude korduste vaatamised, koosolekud. Ei ole tegemist ainult reisiga, kus vilistad mõne mängu. Töö toimub 24/7. Toimusid ka kohtunike treeningud, mis pidid garanteerima, et nad kogu aeg vormis oleksid. Samas oli ka puhkust, kohal olid näiteks Howard Webbi vanemad, teiste kohtunikega võeti vahepeal mõni pint. Rootslasest kohtunik, Peter Fröjdfeldt, ütles hästi: "Väljakul on 11 meest 11 vastu mängimas jalgpalli, me lihtsalt vilistame ja kui me teeme selle käigus vigu, siis nii on. See on kõigest mäng."

Usun, et need sõnad (umbes sellisena nad kõlasid) võtavad selle filmi õpetusloo kõigile jalgpallifännidele üle maailma väga hästi kokku. Kohtunikud teevad vigu samamoodi nagu mängijad. Keegi ei ole täiuslik. Viis, kuidas poolakad ja nende peaminister kohtlesid Webb'i peale saatuslikku penaltimääramist, oli lihtsalt jube ja õudne vaadata, mis tuletas meelde Tom Henning Ovrebo surmakampaaniat peale Chelsea-Barcelona mängu mais. Sellele mehele, tulise Chelsea fännina, olen sellegipoolest andestanud ning minuarust on idiootne, et suhtlusportaalis orkut.com eksisteerib tänapäevani kommjuniti "I hate Tom Henning Ovrebo" ning seal sees teema "How would you kill Tom if you had a chance". Sama mees oli vilistamas ka 2008 EM'il ning kindlasti mõtlen ta peale teistmoodi pärast sellist silmi avavat filmi.

Kindlasti ei ole paljude jaoks uudis, et kohtunikud teevad vigu ning et nad on kõigest inimesed. Need jalgpallihuligaanid, aga, kes seda veel ei tea ning alkoholiuimas esemeid väljakule loobivad - neile kuluks selline dokfilm tõepoolest ära. Kindlasti üks parimaid dokumentaale, mis keskendus võib-olla liiga palju Howard Webbi seiklustele 2008 suvel, kuid kuna tegemist on ääretult muheda mehega (kellelt mu vennal õnnestus ka autogramm saada ning paar sõna vahetada; ise ei hakanud vaevuma), siis pole selle vastu mitte midagi. Soovitan eelkõige jalgpallisõpradele, kuid filmihuvilised ka igavuse käes ei kannata.

PÖFFil linastub veel:

Teisipäev, 1.12, 18:00, Cinamon Saku Saal, Tallinn (kohal, nagu eile, ka Howard Webb, kes teeb peale Q&A ka vist mingi arutelu peale filmi)
Laupäev, 5.12, 15:00, Sõprus, Tallinn

9/10

Panique au village (2009)

2009-12-01T02:08:00.000-08:00

Panique au village. Sõgedus kuubis. Nii andekat filmi pole ammu näinud. Olen küll Pöffi raames (ning proovin ka muidu) vaadanud häid maailmakino filme, mis näitavad talenti nii visuaalse kui tehnilise poole pealt, ent filmi, mis on oma ääretus lihtsuses ning väga väikeste vahenditega nii heaks tehud, kohtan harva. Küla nimega paanika oli üks nendest. Saades teada, et Hobuse, Indiaanlase ja Kauboi tegemistest on kunagi ka seriaal vändatud, ei saaks üks olla rohkem õnnelik.

Et rääkida kõik ausalt nii nagu oli, pean alustama sellest, et räägin ära, milles seisnes linateose olemus üleüldse. Ta ei olnud mitte mingil juhul tavaline animatsioon. Kikitades õigel ajal õigeid kõrvu, sain teada, et sedasorti animaid nimetatakse stop-motion animafilmideks. Samas stiilis on tehtud ka Wallace & Gromiti seiklused ning Panique au Village'iga samal päeval nähtud Mary and Max. Vahe nende kolme vahel on siiski olemas, loodan, et oma võhiklikkusega kellegi harja punaseks ei aja. Esimesed kaks tunduvad olevat arvutiga tehtud, ent praegusel momendil arvustatav on vist joonistatud. Jeebus, ennast häirib kah, kui ei tea.

Miks aga film oli nii hea nagu ma sellest mulje jätan? Suudeti tekitada vägagi lihtsasse ümbruskonda (org, kus kaks maja ja käputäis tegelasi) hästi välja mõeldud tegelased, kes ei jäänud lihtsalt loomadeks või mänguasjadeks. Igalühel neist tekkis oma inimlik isiksus ning kujutati väga hästi inimeste närvilist igapäevaelu. Oli ka inimestest tegelasi nagu näiteks naabrimees, politseinik ja postiljon, kuid loomad varastasid oma lahedusega selle filmi. Hobused sõitsid autodega ringi, mänguasjadest kauboi/indiaanlane (filmi muhedaim paar) tähistasid hobuse sünnipäeva, tellides grillahjuks vajalikud materjalid, üks teine hobune oli muusikakoolis õpetaja. Suurepärane! Seiklused algasidki ühe hobuse sünnipäeva tähistamisega pärast mida algas umbes 65 minutit parimat lõbu käesoleval PÖFFil siiamaani.

Seiklused, mille sisu ma ei reeda, jäid just paraja pikkuse peale. Kahtlen, et ta palju kauem oma kõrget tempot oleks suutnud ülal hoida, mistõttu pälvib selle eest ka üüratu austuse. Huumor oli filmis väga kõva, mängides eelkõige situatsioonikoomika peale, kuid omajagu annus sarkasmi ja slapsticki leidus selle žanri austajatele samuti. Hobuse naabrimees Steven oma närvilise karjumisega, oli selleks siis kas oma loomade, naise või mõne äparduse peale/üle, põhjustas saalis ka nii mõnegi naerupahvaka.

Meelelahutus parimas kastmes! Kohast, kus seda absoluutselt oodata ei oska. Nähes avatiitreid, ei suutnud uskuda, et sellisele filmile oma aega raiskama tulin. Näitab, kui vajalik on teha enne vaatamist uurimustööd ning vaadata ka treilerit. Kui mitte aasta, siis PÖFFi kindlasti suurüllataja. Märksõnadeks, mis valikut, kas seda vaatama minna või mitte, kergendama peaksid, oleksid: sõgedus, hullus, närvilisus, paanilisus. Vitaamiinipomm, mitte kõigest -laks. Kaks pöialt nii kõrgele, et ise ka ei usu!
P.S. jätsin suurema osa sisust meelega müsteeriumiks, et võiksite kogeda seda, mida mina.

Linastub PÖFFil veel:

Teisipäev, 1.12, 19:00, Athena Keskus, Tartu
Neljapäev, 3.12, 19:00, Paide Kultuurikeskus, Paide

9/10

Triage (2009)

2009-12-01T01:22:00.000-08:00

Triage. Tegu oli suhteliselt pimeda valikuga, mis oli tingitud sellest, et kuna Moon on nagunii selle aasta suurim ulmehitt, mis kahtlemata massideni jõuab, siis ei tahtnud väätuslikku pöffiaega selle peale raisata ning otsustasin katsetada hoopis ühe gaindiega, mis tekitas peale kinos Sõprus ühte tundi ja kolmekümmend üheksat minutit veetes päris segaseid emotsioone. Kokkuvõttes jäi ta Harju keskmise liivakasti, kuid oli ka andekaid nišše.

Lootust lühidalt enne filmi sisuga tutvudes oli tegelikult palju. Pole eriti tihti sattunud filmi peale, mis kujutab sõjafotograafide elu sõjakoldes. Neid rolle mängisid võrdlemisi keskmiselt Colin Farrell ja Jamie Sives. Kui viimane on minu silmale suhteliselt tundmatu näitleja ning toimis seetõttu paremini, siis Colin-poisu on kahjuks liiga tuntud ning ei olnud eriti usutav seal rollis. Mul pole küll personaalselt ta vastu midagi, kuid ta ei suutnud sulanduda (enamasti) hispaania päritolu näitlejaansamblisse. Christopher Lee sai sellega oluliselt paremini hakkama, olles hispaanlasena palju tõetruum.

Film oli minu jaoks 8/10 selle hetkeni, kui Mark Kurdistanist tagasi jõudis ning sai ilmseks, et film on jälle üks nendest, kus sõjaveteranil (siin ei olnud tegemist isegi sellise juhtumiga, aga joonis oli sama) tekivad raskused peale sõda uuesti ühiskonda sulandumisega. Nn "kadunud põlvkonna efekt" - termin, mille võttis kasutusele Ernest Hemingway Esimese maailmasõja vaimsete ohvrite jaoks, mille tõttu olid selle aja noored justkui vaimud, kui kodumaale tagasi jõudsid. See film meenutas sellesse kategooriasse sulandumise pärast veidike Full Metal Jacketit, Born on the Fourth of Julyd ning oli märgata ka väikest paralleeli Platooni/ Apocalypse Now liku masendusega.

Hea oli selle juures aga see, et film ei mandunud ära eluga toime tulemiseks ning Marki sekeldused ei jäänud keskseteks sündmusteks. Davidi lugu sai palju tähtsamaks ning selle üle hea meel. Tore on ka, et ei olnud tegemist järjekordse filmiga sõduritest, vaid sõjafotograafidest, kes mitte ei pidanud olema kogu õuduse keskel ja seda läbi elama, vaid pidid ebainimlikkudest situatsioonidest ka pilte tegema. Momendid, kus Colin Farrell pildistab eutanaasiamomente või võtab üles hetki, kus mehed ta käte vahel surevad, olid parimad. Arst, kes ise oma patsiente hukkas, oli samuti väga meelepärane roll.

Kurdistani osa filmis oli kõvasti meelelahutuslikum ning oleks võinud pikemat tähelepanu saada. Kui meie peategelane tagasi kodumaale jõudis, vajus kaardimaja kokku. Õnneks tuli siis mängu vanameister Christopher Lee, kes suutis filmile veel mingitki võlu lisada, näideldes vägagi ebatraditsionaalset psühholoogi. Film jäi ka liiga lühikeseks minu raamatus. 1h 39min'i ei ole sõjafilmile sobilik pikkus. Kurdistani stseene oleks võinud oluliselt pikemaks jätta, sest need olid kõvasti atraktiivsemad, kui Iirimaa omad. Danis Tanovici typecast Branko Djuric oli postitiivne üllatus ning tema näitlemist oleks palju rohkem näha tahtnud.

Üldiselt, jah. Idee oli hea, teostus kesine/keskpärane. Farrell on küll sümpaatne, kuid ta oli veidike vale valik. Kogu müsteeriumi lahti valgumisele oleks võinud lõpus rohkem aega pühendada, sest selleks hetkeks oli sisu juba kahestunud: Marki toimetulemised ning Davidi paksukspistetud naise püüdlused oma mehe asukoht kindlaks teha. Ajas veidi segadusse ning pettusin, et ei viitsitud rohkem vaeva näha loo arendamisega. Muidu oli ka helgeid momente ning sõjakoleduste kujutamine õnnestus üpris hästi. Reaalsesse maailma tagasitulek oli see, mis ei meeldinud. Vaadata kõlbas.

Linastub PÖFFil veel:

Neljapäev, 3.12, 17:30, Cinamon Saku Saal, Tallinn
Laupäev, 5.12, 22:00, Cinamon 3. Saal, Tartu

6/10

The Men Who Stare at Goats (2009)

2009-11-30T03:48:00.000-08:00

The Men Who Stare at Goats. "Pole kitsi, pole au". Selliste jaburate sõnadega juhataks sisse selle, musta huumoriga vürtsitatud sõjaloo, mis on ka päriselt aset leidnud, nii kummaline, kui see ka poleks. Ülamainitud tsitaat on ka filmi taglineiks ning tagantjärele mõtiskledes sobib väga hästi kirjeldama kogu seda absurdsust, mida näha sai (esimest korda elus kinos trepi peal istudes). Kahjuks ei ole tegu hea filmiga, jäi sinna keskpärasuse kanti, venis samuti kohutavalt ning üks hetk oli tunne nagu vaataks umb 116-minutilist filmi. Ei ole õrna aimugi, kui madalale ta hindeskaalal veel siis langenud oleks. Siiski, vaadata tasus ning helgeid momente oli samuti.

Peategelast on raske paika panna. Ühest küljest võiks selleks olla Ewan McGregori poolt näideldud reporter, kes peale naiselt korvi saamise lendab Kuveiti, et Iraagi sõjas toimuvast mingi lugu kirjutada ning seeläbi tõestada, et ta ei ole mingi mömm (mida ta tegelikult ikkagi on). Samuti võib selleks pidada Bill Djangot, Jeff Bridgesi kehastatud vaimusõdalane, ehk siis mees, kes on kaudselt süüdi selles, et sündmused rullusid lahti nii nagu nad seda tegid. Ja loomulikult ei saa unustada mõnede poolt "Härra Eksimatuks" tituleeritud George Clooney tegelaskuju Lyn Cassadyt, kes on vägagi segasel missioonil, millest, kui aus olla, lõpuni aru ei saanudki.

Kui eelmist lõiku silmas pidada, võib mõelda, et tegemist oli täitsa hea filmiga. Kahjuks seda see ei olnud. Kuigi oli ohtralt situatsioonihuumorit nagu näiteks autoretked kõrbes ja LSD trip sõjaväebaasis, siis need jäidki filmi parimateks külgedeks. Esimese poole teosest kandsid ilusti kandikul mööda, ent teise poole suvatsesid jätta päris igavaks, sest naljad hakkasid korduma ning sisu veeel enam manduma. Loomulikult ei saa seda ette heita stsenaristidele, kes adapteerisid tõestisündinud loo, kuid filmi hetked alates umbes 1:00'st, tegid juba väga kärsituks...

...ning panid ootama, millal see kõik juba lõppeb. Lõpuks plotipotti segama tulnud, mõnes mõttes peategelased, kuid segaseks jäänud sisu tõttu segasteks tegelasteks jäänud olevused, kitsed, ei suutnud enam oodetud päästet filmile tuua. Tegelased hakkasid samuti mingil hetkel oma võlu kaotama ning korduvad situatsioonid ei olnud ka hea viis asju põnevamaks kruttida (automomendid). Kurb, et nii palju potentsiaali omanud ansambel ja tegelikult ka lugu, ei suutnud põnevamat filmielamust pakkuda. Kui veel äpardustest rääkida, siis muidu üks mu lemmikuid (ja see aasta minu arvates ka Shrinkis hiilanud) Kevin Spacey oli täielik läbikukkumine. Tema LSD stseen oli küll antud hetkel naljakas, aga pärast oleks tahtnud nutta sellise asja peale. Tema osa oli väga kehvasti kirjutatud samuti, liiga vähe actionit temasuguse karakternäitleja jaoks.

Siiski, täielik ajaraisk ei olnud, arvaks, et Clooney ja McGregori tandem päästis päeva. Surmapuudutus, kui see oli selle täpne vaste, oli üks parimaid kilde filmi jooksul. Samuti jäi meelde ka söögi tegemine kõrbes ja mõningad First Earthi treeningvõtted (ja tantsimine). Hetked, kus tegeleti jõllitamisega (ei taha spoilida, miks, olid), olid ka koomilised. Sellest filmist oleks siiski võinud nii palju rohkemat saada, kui oleks viitsitud veidike vaeva näha ning mitte jätta lõpukardinaid LSD hooleks ning loota, et kari pilves sõjaväelasi lolli mängimas jätab publikule ahhetama paneva reaktsiooni. Paras vitamiinilaks oli see-eest küll.

Mitte paha pärast, aga: mida see film üldse PÖFF'il tegi? Tundub küll olevat tootjafirmade poolest väikese kaliibriga film ent selliste staariparaadidega filmid ei ole ju tavaliselt sellised, mida Pimedate Ööde Filmifestivalil näha saaks. Tegin vea, et seda üldse vaatama läksin sellisel ajal. Kes teab, milline väärtfilm seetõttu vaatama jäi. Õnneks päeva viimane film, Un Prophete, oli selline meistriteos, et pani rahuloluuimas unustama, milline keskpärane film oli The Men Who Stare at Goats.
Clooney'lt jään huviga ootama Up in the Airi, Spacey'lt Mooni (mida otsustasin PÖFFil mitte vaatama minna, et näha teisi häid maailmakino filme, mida suure tõenäosusega edasisel eluteel ei kohta).

Linastub PÖFFil veel:

Teisipäev, 1.12, 21:00, Cinamon 3. saal, Tartu
Neljapäev, 3.12, 19:00, Artis 1(whaaaaat?!?!), Tallinn

5/10

Postia pappi Jaakobille (2009)

2009-11-30T02:49:00.000-08:00

Postia pappi Jaakobille. Algselt telefilmiks planeeritud "Kirjad isa Jaakobile" on vast üks kõige emotsionaalsemaid filme, mida näinud. 75 minutiga suudeti tekitada minus ja kahtlemata ka teistes vaatajates niipalju mõtteid, kusjuures selleks oli vaja ainult Soome looduse üliväikest maalapikest, põhiliselt kahte näitlejat ning sisemist konflikti naispeaosalises. Mõlemad peategelased said pinevuse ülalhoidmisega hakkama ning tegid kogu projekti vägagi nauditavaks.

Äsja ennetähtaegselt vanglast vabanenud, kandes enne eluaegset karistust, üksik hunt, Leila, otsustab võtta vastu pakkumise minna kohaliku preester Jaakobi juurde tööle. Kaks täiesti erinevat tegelast: kaleda ilmega mõrd Leila ning südamlik, pime vanahärra/usumees Jaakob. Paaril tuleb nüüd hakata koostööd tegema, et ühe katuse all hakkama saada. Leila eesmärgiks saab nägemisvõime kaotanud jumalakartliku vanamehe abipalvekirjade ettelugemine ning neile vastamine.

Kohe alguses ilmneb, et ükskõik millist lahkust Jaakob naise vastu ka ei ilmutaks, jääb too ikka külmaks, karmiks ja kõvaks igasugustele püüetele temaga läbi saada. Ta on seal lihtsalt, et kuskil mõni aeg ära elada ning mõelda, mida eluga edasi teha. (Kohe alguses ütleb ta ka, et ei kavatsegi kauaks vanamehele sulaseks jääda.) Sisu tihendab ka postiljon, kes eelmainitud kirjad kohale toob. Probleeme endise vangiga tekib ka temal ning vaatajale jääb mulje, et naine ei sulandugi uude keskkonda sisse.

Heikki Nousianinen teeb tõeliselt südamliku rolli, mille sarnaseid olen harjunud nägema filmides 70+ meeste poolt, kes saavad kaastunde tavaliselt siis, kui ühiskond või mõni kõrvaltegelane nad ära tõukab. Oma ülesandega saab hakkama ka Kaarina Hazard, tehes tõepoolest väga tervist ohustava rolli, olles oma nõelava pilgu ja kehakeelega ohtlik igale vaatajale. Julgelt väidan, et vaevalt kellelgi temast enamus filmi jooksul kahju hakkas või kaastunne tema vastu tekkis. Jaakobi vastu, seevastu, tundsid sümpaatiat kõik.

Sümpaatia oligi see, mis väikeseks miinuseks osutus. Tegelasi justkui vastandati ning kasutati liigselt ära Leila pahatahtlikkust, et näidata, kuivõrd armastatav ning südamlik on Jaakob. Sellegipoolest langesin ka mina selle ohvriks, kuid selle peale hiljem ning adekvaatselt mõeldes, oli tegemist vägagi odava trikiga. Mainima peab, et nii meeldivat tegelast pole ammu ekraanil näha saanud. Naljakal kombel meenutas veidi meie oma Jaan Ruusi - õnne siinkohal elutöö preemia eest.

Lõpp oli filmil kaunis nutikas, sõlmides kokku kõik sõlmed ning parandades mõned lekked selles stsenaariumipaadis. Enne viimast momenti jäi arusaamatuks Leila vabanemine vanglast, mis lõpus kenasti ära seletati. Jaakob sai oma filmi jooksul arenenud kriisist väga ilusti välja mängitud stseeni läbi võitu ning täitis oma eesmärgi siin maailmas. Kuulsin oma selja taga vähemalt kolme inimest salvrätiku järele minemast ning ka üksikuid nuukseid. Endalgi olid silmad märjad. Mõnede vigadega, kuid suurepäraselt vaataja tunnetega mängivalt emotsionaalne film!

Linastub PÖFFil:

Esmaspäev, 30.11, 17:30, Coca Cola Plaza 2. saal, Tallinn
Kolmapäev, 2.12, 16:00, Cinamon 4. saal, Tallinn
Reede, 4.12, 19.00, Amadeus, Jõhvi
Pühapäev, 6.12, 16:00, Cinamon 3. saal, Tartu

8/10

Bronson (2008)

2009-11-28T08:28:00.000-08:00

Bronson. Kahe lõuna-korea filmi vahepeale mahtus eile ka Briti biograafiline põnevusdraama, milles kujutati Britannia läbi aegade kõige vägivaldsema ja kurikuulsama vangi saatust. Mees on siiamaani vangis ning lõputiitrite eel paljastatud fakti kohaselt on ta oma elust 34 aastat vanglatrellide vahel veetnud, tehes aeg-ajalt tuure ka hullumajja (igati õigustatult). Film toimis omas elemendis, ent kindlasti ei meeldi paljudele.

Head asjad kõigepealt - Tom Hardy võttis vaataja kaasa väga lahedale ja vingele rännakule. Musklis, turn-off vuntside, kiila peaga variant Alex DeLarge'ist, kellega teda siiski sama heaks ei peaks, suutis 92-minuti pikkust filmi üleval hoida väga hästi ning see mees tegi oma tööd filmimeeskonnast kõige paremini, sest sisu jäi kahjuks kesisemapoolseks. Protagonistiga oli aga vägagi hästi märki tabatud ning huviga ootan mehe järgmiseid projekte.

Muhedad olid ka filmi algushetked, millest kahjuks liiga kiirelt üle hüpati ning venitati hoopis kohtade peal, millel üldises mastaabis eriti relevantsust ei olnud. Nimelt olid palju meelelahutavamad ja lõbustavamad hetked, kui Bronson, toona veel Peterson, möllas juba noore poisina ringi ning ilmutas sõgeda mehe tunnusjooni. Võib-olla ei olegi mehe minevikul head ainestikku kvaliteetseks filmiks - kui ikka postiröövi eest 30 aastat vangi saad ning terve film põhiliselt seda kujutab, siis võib vaataja suhteliselt ruttu ära tüdineda. Minuga nii ei läinud, küll aga, saalis ringi kiigates, märkasin rahulolematuse tunnuseid kaaskülastajates.

Seda filmi oleks saanud niipalju paremini teha. Esiteks oleks võinud linateos pikem olla, lausa poole tunni võrra vähemalt. See oleks vältinud liigset edasihüpet teose alguses ning oleks tegelase väärtust tõstnud. (Alguse põhjal arvasin juba, natuke arvan tänini, et võib-olla on mees väärt lausa Oscarit.) Samuti oleks võinud vanglaelu kujutamist veidike mitmekesistada. Kaklused muutusid veidi ühekülgseks ning üksikkongid ei aidanud samuti kaasa, kaaskond oleks asja paremaks teinud. Rüütliks valgel hobusel sai ühel hetkel ka hullumaja sissetoomine.

Montaaži peab samas kiitma, mustkunstnikuna esinedes (ei saanudki aru kellele ta esines ja mis ajal see toimus) ja minevikust rääkimine, mõjus värskendavalt. Samuti ka hetked, kus ta üksinda mustal taustal kaamerasse rääkis (natukene Spike Lee'd). Oleks kogu film toimunud algusest lõpuni lineaarselt, oleksid muljed ilmselgelt kehvemad. Läbi eluperioodi tuli ka väga hästi välja see, et kui Alexil oli filmi jooksul kaks isiksust, pätt ja pühak, siis Charlie Bronson ongi lihtsalt kaabakas. Osadel inimestel ei olegi lootust muutuda, oli vast moraaliks, ning see mõjus usutavalt.

Peaosalisele kuulub siiski kiitus ning hoolimata vigadest nautisin ma filmi. Oli sisutühjust, oli venimist, kuid Tom Hardy muutis selle kõik nii tähtsusetuks. Lõpumoment, kus ta oma muheda vuntsiga kaamerasse naeratab, paneb vast iga normaalse inimese muigama/naerma. Sellele eelnev totaalne grimassivahetus aitab samuti komöödilisele poolele kaasa. Igal hetkel vaataks sellist meest uuesti näitlemas ning välistatud ei ole ka tõsiasi, et seda filmi (subtiitrite puudumisel seansil) uuesti üle vaatan ning seeläbi arvamust parandan. Hetkel aga tagasihoidlik üle keskmise.

PÖFFil linastub veel:

Neljapäeval, 3. detsembril, kell 20:00, Sõpruses, Tallinnas

7/10

Melodiya dlya sharmanki (2009)

2009-11-27T06:15:00.000-08:00

Melodiya dlya sharmanki. Esimene pressilinastus, kuhu mul võimalus minna oli, tundus seda enam hirmutavam, et kaasblogija Soprano valis selle filmi nägemise asemel une, mis on tagantjärele olukorda hinnates vägagi kohutav valik. Leierkastiviis oli film, mis kulges kohati liiga tormakalt ning järgmisel hetkel juba üleliigselt venivalt, ent oli sellegipoolest alljärgnevatel põhjustel vägagi nauditav.

Film räägib kahest lapsest, kes otsustavad põgeneda oma (see jäigi välja ütlemata, kas lastekodust või kasuperest) tolleaegsete hooldajate eest, sest nad tahetakse saata erinevatesse hooldekodudesse. Seda nad taluda ei suuda ning nad otsustavad jõululaupäeval võtta ette raske ja kurnava teekonna, et leida üles tüdruku, Aljona isa, kes ta kunagi maha oli jätnud. Lugejale selguseks, lastel on erinevad isad. Tegemist on tõepoolest, nagu Jaan Ruus ütles, jõulumuinasjutuga, sest nagu igal muinasjutul, on ka siin hetki, kus kõik tundub lilleline, ning hetki, kus vaataja kindlasti väikestele debütant-peategelastele pöialt hoiab.

See film on eepiline. Kujutada ühte päeva kahe ja poole tunniga ei ole kerge ülesanne. Kindlasti hakkaks kogenematul lavastajal/stsenaristil raskusi aja ära täitmisega, kuid õnneks siin filmis niimoodi ei läinud. Tee peal juhtub mitmeid värvikaid seiku erinevate ühiskonnagruppidega: kodutud lapsed, rikkurid kasiinos, kleptomaanid kaubanduskeskuses, vaesed ja rikkad inimesed rongijaamas. Filmi pikkuse peale mõeldes, võib väita, et kui juba otsustati nii pikk ettekujutlus ühest päevast anda, siis suudeti stsenaarium täis toppida väga õigeid seiklusi ning kuigi tekkis tunne, et on ebareaalne, et ühe päeva jooksul nii palju juhtuda võib, siis oli tegemist ometigi hea meelelahutusega.

Esines parasjagu segadust (ukraina film ent igati venemaal aset leidvad probleemid), millest kõige suuremaks peaks igasuguse info puudumine. Kõik linna elanikud elaksid justkui iseendale ning täielikult ignoreerivad igasugust abipalvet seda isegi ärakuulamata. Keegi ei tea mitte millestki ega kellestki mitte midagi ega kedagi. Isegi mul, kui täisealisel, oleks raske tulla toime sellises ühiskonnas. Seda enam on imetlusväärne kahe lapse juhtumised ja sekeldused seal. Segadustega kaasnes ka omajagu huumorit (näiteks 500 eurose kupüüri lahtivahetamine), mis sümboliseeris laste armsat naiivsust ja usku inimkonna headusesse. See oli omamoodi kurb, kuid samas ka naljakas. Euroopalik draamakomöödia.

Filmi ainsaks halvaks küljeks pean seda, et lavastajal puudus idee filmi korralikult lõpetada ning anda vaatajale selge pilt, mis siis ikkagi juhtus. Lõpustseenis kadus ka ajataju täielikult ära. Umbes 30 minutit enne lõppu hakkas see kurb tõsiasi, et aina segasemaks ja sürreaalsemaks hakkab sisu muutuma, ilmnema ning ma tõsimeeli lootsin, et asi leiab veel loogilise lahenduse, kuid seda paraku ei juhtunud. Uspenski Tee 10 hetk oli ka kurb ja näitas mõnes mõttes lõpu ära, kuid päris otseselt seda siiski ei tehtud.

"Film peab olema meelt lahutav ja kui ta seda ei tee, siis on ta läbikukkunud." Nii ütles Sir Richard Attenborough Gandhi DVD filmieelses arvamusavalduses. Selle filmi põhjal lähtusin just sellest kriteeriumist. Olgugi, et ta oli pikk, olgugi, et ta venis päris mitmes kohas - head küljed kaalusid keskmised/halvad kindlasti üles. Piin oli küll vaadata, kuidas inimesed 10 minutit järjest telefoniga räägivad (kümendik 1h 40 min'i kestvast filmist) või kuidas inimesed raudteejaamas magavad, kuid dramaatilised ja südant liigutavad hetked meie kahe noore kangelasega, olid need, mille põhjal seda filmi heaks pean.

Ei hakka küll reetma, millega seiklus lõppeb, ent miskitmoodi kurb oli see ikka. Jäeti õhku ka mitu küsimust, mille paljastamisega ma ka üht-teist reedaksin. Igaljuhul soovitaksin seda filmi vaatama minna. Hoiatan küll ette, et sobib vähestele, kuid kui ülalesinev arvustus teid mingitpidi köitis, siis kaege järele. Risk on seda väärt ja tegemist oleks 100% parema võitjaga PÖFFi peaauhinnale, kui seda on minu tänane teine elamus (viiest), milleks oli Lourdes (ei täitnud Sir Richardi mõttelist joonlauda). Kui see film auhinna taskusse pistab, ei oleks mul midagi selle vastu.
Seda filmi saab näha järgmistel kuupäevadel:

Reedel, 27.novembril (TÄNA!), kell 22:15, Coca Cola Plaza 2. saalis, Tallinnas
Pühapäeval, 29. novembril, kell 16:15, Cinamoni 4. saalis, Tallinnas.

Jaan Ruusi kommentaar ja Pöffipoolne tutvustus/info

9/10

PÖFF 2009

2009-11-26T07:17:00.000-08:00

Jep, nii on. Aasta on läinud, blogi on vahepeal ühe aastaseks saanud. Küünal, mida otsustasin vaka all hoida, sest suhteliselt tähtsusetu sündmus, kui nii vähe kirjutad. Kui kribaksin nii tihedalt kui Trash või meie oma blogikaksikud, oleksin selle pärast vast eraldi postituse teinud.

Aga põhjus, miks see sissekanne eksisteerib on lihtne: blogi saigi suures osas tehtud sellepärast, et PÖFF 2008 oli ukse ees ning tahtsin kindlasti saada ametlikuks ajaveeblaseks, sellepärast otsustasin natukene varem juba oma blogitelk püsti panna, et oleks juba midagi ette näidata. Õnn naeratas mulle see aasta uuesti ning vaatama on plaanis minna umbes 36'te filmi, millele lisanduvad veel võib-olla mõned pressilinastused, mis leiavad aset hommikuti.

Käisin ka neljal Just Filmil. Vaadatud said:

Carlitos, Peegli mõistatus, Must õhupall ning Ma tapsin oma ema, millest kõik peale esimese olid suhteliselt head filmid. Carlitos oli lihtsalt totakas lastefilm, mida ma jalgpalli pärast näha tahtsin, kuid mis oli suhteliselt nõrgalt teostatud, kui mõni sümpaatne tegelane välja arvata.
Peegli mõistatus oli sügav ning mõtlemapanev, hästi jutustatud film, millest võttis osa ka üks nunnumaid ingleid eales.
Must õhupall oli film, mida peetakse üheks Just Filmi parimaks (nii ütleb ka koduleht) ja arvan, et see omistati talle õigusega. Väga hästi näideldud film, hästi kujutati ka Austraaliat, kuhu kunagi minna tahaks. Kohati mindi sisuga üle võlli juba, mis, erinevalt järgnevast filmis siia sobis. Naispeaosa, mitte Toni Collette'i, vaid peategelase love interest oli ääretult sümpaatne.
Ma tapsin oma ema oli kunstifilm. Lavastajaks 20-aastane (!) noormees, kelle looming kindlasti aja jooksul muutub. Pealkiri kõike ei ütle, nii et ärge arvake, et tegemist on filmiga, kus meespeaosaline tapab oma ema ära ning istub ülejäänud filmi vangis ning mõlgutab elu üle mõtteid. Sisu on väga keeruline jälgida, kohati, ning lõpus juba veidi absurdne ning ilma ideeta. Sellegipoolest, mõtlemapanev ning hea muusikaga linateos.

Kahjuks ei jõudnud see aasta ei Sleepwalkersile ega ka Animated Dreamsile. Eelmine aasta astusin mõlemalt läbi. Minu sügavaimad vabandused.

Põhiprogrammi kava on mul järgmine:

Reede, 27.11

17:30 – Castaway on the Moon, CC Plaza 2
21:00 – Bronson, Cinamon Saku Saal
23:00 – Bakjwi, Cinamon Saku Saal

Laupäev, 28.11

16:30 – Belle Toujours, Artis
19:30 – Ajami, CC Plaza
22:15 – It Might Get Loud, KUMU

Pühapäev, 29.11

16:00 – Mary and Max, Cinamon Saku Saal
18:00 – The Men Who Stare at Goats, Cinamon Saku Saal
20:00 – A Town Called Panic, Cinamon Saku Saal
22:00 – Un Prophete, Cinamon Saku Saal

Esmaspäev, 30.11

16:30 – The Window, Cinamon 4
18:45 – Between Two Worlds, Cinamon 4
20:30 – Kill the Referee, Cinamon 4
23:00 – Triage, Sõprus

Teisipäev, 1.12

17:30 – Paper Heart, Sõprus
19:30 – London River, Sõprus
21:00 – Peter and Vandy, Cinamon 6
23:00 – Sexykiller, Kinomaja

Kolmapäev, 2.12

16:30 – Mid-August Lunch, Cinamon Saku Saal
18:15 – Lebanon, Cinamon Saku Saal
20:00 – Samson and Delilah, Cinamon 4
22:45 – The Imaginarium of Dr Parnassus, CC Plaza 2

Neljapäev, 3.12

17:30 – Con Artist, KUMU
19:30 – (Untitled), Kinomaja
23:00 – Bunny and the Bull, Artis 1

Reede, 4.12

16:00 – Eyes Wide Open, Artis 1
18:00 – Two Horses of Genghis Khan, Artis 1
21:30 – Black Dynamite, Sõprus

Laupäev, 5.12

16:00 – Altiplano, Cinamon 4
18:30 – Francesca, Cinamon 4
20:30 – Bright Star, Cinamon 4
23:00 – Mammoth, Cinamon 4

Pühapäev, 6.12

16:00 – Soul Kitchen, Cinamon 4
19:15 – Breathless, Cinamon 4
22:00 – Happy End, Cinamon Saku Saal

Loodan sellest kinni pidada, sest nagu isegi näete, programm on sisukas, mahukas ning aegavõttev. Üritasin valida eelkõige filme, mida näha tahan, mis huvi pakuvad tutvustuse järgi ning mida ei ole võimalik hiljem (Eesti) kinos vaadata. Sellepärast jäid välja näiteks Moon ja The Cove. Algsest programmist pidi ajakonfliktide tõttu välja jääma ka Jim Jarmuschi uusim film The Limits of Control ning nii mõnedki veel, ent ka häid pärleid peaks palju olema.

Dr Parnassus on laiematele massidele tuttavamate filmide hulgast kindlasti üks neid, mida näha tahtsin. Tänu Ninja Roboti kihutustööle sain infot ka Altiplano kohta, mida kindlasti vaadata tahan. Aasia kino vastu, mida muidu eriti ei vaata kahjuks, tekitasid huvi Thirst, Castaway on the Moon ja Breathless.

Loodan, et suudan piisavalt palju arvustusi siia kirja panna ning oma vahest harva siia sattuvaid lugejaid natukenegi heade filmidega kursis hoida. Põhimõtteliselt võibki öelda, et mul on Pöffiblogi, sest eelmine suurem kirjutamisemoment oli eelmise aasta nov/dets ning kui see aasta peaks tulema nõrk blogimismaraton, siis kaalun tõsiselt blogi hülgamist.

Soovitan kõigil PÖFFile minna!

Le Proces (1962)

2009-11-14T12:32:00.000-08:00

Le Proces. Mul on väga hea meel, et minu ja Franz Kafka teed "Protsessi" näol kirjanduse tunnis kohtusid. Vaevalt, et ma ise selle meistriteose peale sattunud oleksin. Hetkel on tõsi aga tõsiasi, et tegemist on mu selle aasta lemmikraamatuga. Sellepärast oli film arusaadavalt ka veidikene pettumus ning ootasin igaljuhul rohkemat, eriti, kui arvestada, et Orson Welles pukis oli. Siiski leidus ka häid külgi ja kindlasti tuli filmile kasuks, et sellel puudus hollywoodlik sära (mis arvatavasti 93-nda aasta filmiversioonil olemas on), olles tehtud Euroopas mitme riigi koostööl ning filmitud must-valgel. Arvustus sisaldab mõningaid spoilereid!

Kõige positiivsema mulje jättis kahtlemata visuaalne külg, eriti pikkade keerdkäikudega pealtnäha vägagi väikestes majades. Kohturuumid, kunstniku penthouse, advokaadi maja - kõik oli väga hästi ehitatud ja see oli vast filmis kõige autentsema muljega element. Raamatut lugedes mõtlesin, et kuidas üks või teine hoone välja näha võiks ja nende ehitamisega/kavandamisega saadi kindla peale väga meisterlikult hakkama. Samuti ka väline osa, kohe alguses ja lõpus eriti, mis kujutas ennast tohutut tühjust ja üksildust. Jättis mulje nagu seal elakski 10 inimest. Tohutult suured majad, kuid elanikke mitte kuskil. Tulid meelde kohe pildid Brasiilia pealinna Brasilia asutamisest. Concrete wilderness.

Valguse ja varju omavahelised peitusemängud ja sürreaalsusele kaasa aitav kõhedusttekitav muusika aitas samuti raamatu atmosfääri säilitada. Minus on 0 protsenti usku, et see adaptsioon võiks toimuda värvikülluses. Pole lihtsalt võimalik! Hetk, kus Titorelli mitteametlikud sohilapsed K.'d taga ajasid, meenutas vägisi stseeni The Third Man'i lõpust, kus antud filmi ühte peaosalist ning lavastajat Viini kanalisatsioonis taga aetakse. Kui Leni ja K. Hastleri juures ajalehtede sees püherdasid, siis pani ka DoP'le respekti viskama.

Kehvad elemendid, sest neid leidus kahtlemata kah: sisuliinide kehv planeering kahe tunni sisse. Kui stseenid K. magamistoas võtavad aega umbes pool tundi ja lõpumomendid Titorelli, kiriku stseen vaimuliku ja "Before the Law'ga" (mis oli filmi suurim apsakas, käed alla) ning lõpuhetked võtavad kokku kõigest 20 minutit, siis oli ikka päris mädarõika tunne. Vahepeal kaotas film ka oma rütmi. Kui ma oleksin enne filmi näinud, siis selle põhjal küll raamatut lugema ei kutsuks. Ja advokaadi juures olnud stseenid eriti Leni ja K. vahel venisid tohutult. Üldiselt oleks film aga rohkem aega vajanud, et korralikult välja mängida stseenid vaimulikuga ja tal lasta ette lugeda monoloog "Enne seadust", mitte lasta teha seda Hastleril!

Ja siis lõpus, kui K. suri hoopis dünamiidilaengu tagajärjel, mille eel Anthony Perkins lasi kuuldavale vägagi häiriva naeru, oli väga kahe käega peast kinni võtmise moment. Pussitamise teel surm oleks olnud palju efektsem ning emotsionaalsem. Ei ole õrna aimugi, miks Welles nii tahtis. Siiski, päris lõppu see ära ei rikkunud, sest tiitrid olid kõige parimad üldse! Selle asemel, et lasta tavalisi valgeid sõnu mustal taustal, leiti palju innovatiivsem lahendus. Nimelt luges Welles oma häälega, mis muuseas dubleeris 11 rolli siin filmis ning on minu arust üks parimaid kinohääli üldse, ette kõik rollitäitjad nende ekraaniletuleku järjekorras ja siis lõpus ütles sõnad:
"Mina mängisin advokaati ning kirjutasin (õnneks oli ikka eelnevalt mainitud, et põhineb Franz Kafka teosel) ja lavastasin selle filmi. Minu nimi on Orson Welles." Kui see koht oli ja sellele järgnes üks "Before the Law" piltidest, mis enne loo jutustamise ajal esines, millele omakorda järgnes filmi lõpumuusika, siis oli ikka tunne, et tegemist on vägagi vägeva filmiga.

Sellegipoolest, oleks tegu eraldiseisva teosega, oleks vast heldem, aga adaptsioonina jäi ikka suht palju puudu. Peale häiriva viimase 20 minuti jäi puudu ka alguses Mrs Bürstneri stseenides ning üldse võõrastemaja temaatikast lasti väga kiirelt üle. Visuaalid päästavad seitsme, aga ta oleks väärt kuskil 5.5'te, kui oleks tehtud värvilisena. Perkins K.'na, Tamiroff Blockina ja Welles advokaadina tegid kõik väga head rollid ja jätsid tunde, et pildiline pool ei olnud ainuke hea asi, mis filmis oli. The Shiningu sündroom.

7/10
Panen seekord pildid (30) teistmoodi, et saaksite näha ja nautida seda, mida mina nägin.
Pildid peaksid olema kronoloogilises järjestuses.

Enne...
...ja pärast

A Beautiful Mind (2001)

2009-11-04T08:04:00.000-08:00

A Beautiful Mind. Omades natukene vaba aega (mis on päris haruldane viimasel ajal), mõtlesin, et vaatan ära ühe oma selle dekaadi lemmiku ja seda katselisel eesmärgil, mida ma polnud varem proovinud: vaadata mõnda varem väga head ja sümpaatset filmi selle mõttega, et leida sealt vigu ja halbu külgi. Plaan kukkus kolinal läbi, sest niipea kui James Horneri geniaalne muusika juba erinevaid filmikompaniisid ja -asutusi tutvustas, taipasin, et siit filmist on raske midagi halba leida. Natukene siiski ka midagi leidsin, kuid mitte midagi, mis õigustaks sellelt filmilt välja teenitud hinde 10/10 9/10 peale langetamist. alljärgnev sisaldab ka väikesi spoilereid.

Kõigepealt aga üks naljakas lugu: vaatasin seda Keskraamatukogus (kuna ma pidin vahepeal 4 tundi linnas veetma) ja videosaali tuleb ka mingi väike põnn, kes, küll olles venelane, oli väga agar minuga eesti keeles vestlema. Ilmselgelt aga segas see filmivaatamist ja ta mängis suurt rolli selles, et ma eriti ei saanud nautida esimest 28 minutit filmist. Küsis ka ülimalt imelikke küsimusi, umbes et kui Nash läks esimest korda koodi dešifreerima, siis küsis, et kas tal on palju probleeme elus vms. Väga imelik. Lõpuks ta õnneks tüdis ja lahkus, mille eest ma olen vanajumalale väga tänulik, sest kaua ma teda enam kannatada poleks suutnud ja minus ei oleks olnud "seda", mis oleks talle öelnud, et kao välja põnn.

Aga nagu eespool mainitud, siis oli tõepoolest raske leida midagi halba selle filmi juures. Lemmikfilmidega kipub ikka nii olema ning ehk oleks pidanud valima midagi, milles hinnet alandavate faktorite tegur oleks suurem olnud. Siin oli aga kõik olemas: kaasahaarav lugu, suurepärased (ent kõiki mitte vastavalt tunnustatud) näitlejad, üks parimaid muusikatükke, väga ajastukohased võtteplatsid ning kostüümid. Aja kulgemine, suuresti tänu sellele, et filmiti järjekorras, mis on suhteliselt tavatu, arvestades, et tavaliselt ei filmita sisu järjest, tuli samuti suurepäraselt välja ning Nashi vananemist oli ka huvitav jälgida.

Suutsin ennast mingil hetkel professoriga samastada kah. Nimelt hetked, kus ta kannatab loomingukriisi all, tundsin ära ennast, kui ma ei oska mingi filmi kohta midagi kirjutada. Ei hakka ma küll selle peale laamendama või paaniliselt kätega vehkima, kuid frustratsiooni tekib küll kuhjaga. Kuna see film läks reaalsusega nii mõneski kohas vastuollu ja filmis Jennifer Connelly ei saatnud teda hullumajja, siis kujutan ette milline ora tagumikus John Nash oma naisele olla võis.

Siit ka mõned pisivead, mis filmis leidsin: nimelt ei meeldinud mulle see, kuidas muusika mõne koha peal vägagi külmalt ära katkestati. Stseen, kus ta oma esimest koodi läheb dešifreerima näiteks. Kohti oli veel 3-4 umbes. Muusika ehitab stseeni väga võimsalt üles, pinge on haripunkis...ja siis saab lihtsalt otsa. See oli moment, mis manas kerge küsimärgi näole. Veel oli üks detail, mis mind ei häiri nii väga, kuid mis kaotab veidike filmi usaldusväärsusest: nimelt tehti stsenaarium vägagi hollywoodilikuks armastus- ja katsumuslooks. Looga mängiti korralikult ning varjati järgmised seigad:
1. Nash oli enne abielus ning tal oli abieluväliselt juba laps ning oli vahepeal ka biseksuaalne.
2. Oma vaimuhaiguse ajal tegi ta juutidevastaseid kommentaare ning süüdistas neid kommunistidega liidus olemisest.
3. John ja Alicia lahutasid ühel hetkel oma abielu ning alles peale momenti, kus Nash sai Nobeli preemia, olid nad uuesti romantiliselt seotud. Aastal 2001 abiellusid uuesti.
4. Varjatuks, suhteliselt, on ka jäetud fakt, et Nash ei võitnud Nobeli preemiat üksi.

Need on asjalood, mis mind verest välja ei löö, kuid toovad reaalsuse kohale ning näitavad, et Hollywood on Hollywood. Isegi kõige ilusamad lood, mida filmides kohata võib, võivad päriselus olla hoopis teistsugusemad ning koledamad. Siiski, mina armastan seda filmi ning ükski detail Nashi päriselu kohta ei pane mind teisiti mõtlema. Võrratu! Ei kaota oma võlu ka peale kuuendat (?) korda.

10/10

Mutiny on the Bounty (1962)

2009-10-29T05:03:00.000-07:00

Mutiny on the Bounty. Esiteks: sain lõpuks ometi endale Digi-Tv. Jess! See tähendab seda, et, nagu ka see film vaadatud sai, kui õhtul midagi paremat teha ei ole, siis saab kella kümnest vaadata ühte parimat telekanalit: TCM'i. Selle nädala jooksul, mis ma seda kanalit omanud olen, on nii mõnigi väärtfilm kavas silma paistnud, mida oleks tahtnud näha. Noh, originaal nähtud, mõtlesin, et tšekkan siis Brando versiooni kah üle.

Ja film oli kehvem, kui arvasin. Mõtlesin, et tuleb hea seiklusfilm, mis jälgib romaani ja 1935-nda aasta variandi mudelit, ent võta näpust: esiteks olid filmide lõpud totaalselt erinevad, teiseks oli Milestone'i lavastatud film 50(!) minutit pikem. Kulgesid need kaks samuti väga erinevalt. Näiteks ei olnud selles filmis absoluutselt kujutatud lavastuse ühte parimat osa: Bligh'd ja tema meeskonda mitmetuhandemiilipikkust teekonda aerupaadiga läbimas. Siin, kuigi film oli pikem (ei mahu siiamaani pähe, kuidas niimoodi puusse pandi), jäeti see osa täiesti välja ja venitati hiljem täiesti mõttetute kohtade pealt aega juurde. Kurb.

Osatäitmistest niipalju, et Laughton/Gable olid kõvasti mõjuvamad ja hingematvamad kui Howard/Brando. Ma tõesti üritasin mõelda, et see film ei jää originaali varju ja suudab sellega konkureerida, kuid ei. Laughton kui ühe kõige õelama laevakaptenina ever oli neli kuud tagasi vaadatud filmis nii šokeeriv, et mäletasin veel mitu nädalat pärast vaatamist, kuidas ta oma madruseid ülekohtuselt, põhjuseta karistas. Howard, nagu ta ka ise hiljem tunnistas, ütles, et ta oli liiga vana rolli jaoks ja kuigi tema ja ta mässumeelne pootsman, Marlon, on head näitlejad, pole kordagi väitnud vastupidist, siis ei olnud neil mingilgi hetkel filmis võimalust Clark Gable'i ja Charles Laughtoni vastu saada. Ebavõrdne küüliku-kilpkonna võidujooks, mis, erinevalt muinasjutust, lõppes nende kahe võistleja vahel igatepidi ootuspäraselt.

Siiski, siiski, midagi head kah. Laev, mida muuseas kasutati peale filmi veel 40 aastat oli väga ilus rekvisiit ning ka asukohad, kus filmiti olid silmale ilusad. Kuigi sisuliselt oli mõttetu Tahiitit nii kaua näidata, siis kena oli ta sellegipoolest ja just seal sarnanesid kahe filmiversiooni pootsmanid kõige enam, mängides britilikku dändit, kes noorte pärismaalaste südameid vallutab. Merereisid ning -tormid, kuigi nägid nii võltsid välja, kõik vanaaegsed filmid läbivad selle vastuolulisuse, olid siiski mingis mõttes reaalsed, eriti hetkedel, kus draama oli tipp-punkti keritud.

Filmi lõpp, mida siiski ette ei ütle, kuigi oli erinev algvariandi omast, läks siiski hinge, ja seal tuli ka välja hea muusika, mis siiski siin nii hea ei olnud, kui eelmainitud filmis. Too kurikuulus theme, mida mul kahjuks mitte kusagilt leida ei õnnestunud, on mul siiamaani peas ning vahest bussipeatuses ümisedes pälvin sellega nii mõnegi imeliku pilgu. Üllatavalt aga, kasutati seda ka siin filmis paar korda. Kas sellise asja jaoks mitte eraldi luba pole vaja, ja kui ka on, siis miks see anti nii kesise remake jaoks taaskasutada, aru ma ei saa. Sellegipoolest, filmi ainsad helgemapoolsed hetked olid just siis, kui see muusika mängis ja ma mõtlesin, et sellest filmist võib veel asja saada.

Mõnele võib ka huvi pakkuda, et see film oli viimane Ultra Panavisioni film, mis tehti 2.76:1 suhtega. Lugedes filmi kohta niisama taustainfot, selgus, et viimane (ja filmi üks parimaid stseene) sai tehtud täpselt aasta peale filmimise algust. Veel: Brando lõhkus legendi kohaselt 52 paari pükse liigsöömise tõttu ja lasi endale langevarjuga sööki/jooki alla visata. Selline staarikultus on ikka asi, mida ma absoluutselt ei salli ning mis teeb karakterid filmis (ja peale vaatamist filmi peale mõeldes) ebausutavaks.
Kokkuvõttes oli "Bounty mäss (1962)" keskmine film, nagu hindestki näha, millest ootasin midagi palju enamat, kuid üldjoontes vedas alt.

Miks originaal oli parem:

*lühem, aga konkreetsem
*siin muutus pootsman peategelaseks ning Bligh karakteri arenamine oli üpris kesine
*ei veninud ning struktuur oli paremini läbi mõeldud

5/10

Leaving Las Vegas (1995)

2009-10-24T08:43:00.000-07:00

Leaving Las Vegas. Konkurentsituimalt kõige depressiivsem ja masendavam film, mida näinud. Kui veel filmi algusosa ja natukene keskelt vaadata, siis jääb mulje nagu oleks tegu "True Romance'i" paha kaksikuga, kuid hetkest, kus Cage'i veriseks lüüakse ja Shue sellest suuremat numbritki ei tee, sain aru, millest see film tõeliselt räägib. Masendavaid hetki oli palju ja kuigi ma soovisin, et see film oleks teisiti kulgenud ja natukenegi rõõmsaid noote sisse põiminud, siis neid kahjuks ei olnud. Ent sellest pole midagi, kogu film väärib maksimumpunkte ning alljärgnevalt üritangi seda väidet põhjendada.

Suurepärase eelduse loob juba lavastaja ja stsenarist Mike Figgis ise: muusika. Konkreetseid laule on filmi jooksul vähe, kuid instrumentide helid loo sisse suvalisel ajal sisse põimida ning samal ajal vägagi mustades toonides Las Vegast näidata, oli midagi, mis mulle tõeliselt hinge läks. Meenutab väga nagu oleks The Doorsi loomingut kuulanud, sest mitmed nende lood on vägagi sarnase kontseptiga üles ehitatud. Eks lavastajal oli selle läbi ka väga hea võimalus luua filmile selline atmosfäär, nagu ta ise soovis.

Inimkonna põhjakihi kujutamine tuli hästi välja ning seda kurbust ja tühjust ning elust kõrini olemist tuli eelkõige näitlejate abil välja, kuid ka Las Vegas, mis on ju tuntud linnana, kus keegi sind su surma korral taga ei igatse, ning kus sa oled alati üksi. Miskipärast on alati peategelased need, kelle elu rööbastest välja on jooksnud. Alati on mõni rõõmus ülemus või kolleeg, kellel on 2 last ja abikaasa, kuid peategelane peab alati üksi olema. Siin oli stsenaarium aga veelgi mustem: kaks väga üksildast peategelast, kellel ühel polnud tööd, teine oli prostituut, kelle ülemus (sorri spoileri eest, aga oluline kirjutises) külmaks tehti. Ühe eesmärk on ennast surnuks juua ja teine armastab teda, kuid ei plaani teda selles segada. Kõlab piisavalt jubedalt ning masendavalt?

Teiseks oli muusikal ja montaažil suur tähtsus. Piltide jadas avaldas eelkõige muljet see, kuidas stseen haripunkti koos muusika ja alkoholiga keriti ning siis ära lõpetati. Elisabeth Shue antud intervjuud, mis vahele olid põimitud, oli ka hästi välja mõeldud ja looga seotud. Kohati oli Apocalypse Now alguskoha tunne, kus Capt. Willard purjus peaga mässab. The Doors oleks taaskord ühiseks nimetajaks.

Näitlemine oli nii üle prahi lihtsalt. Nicolas Cage üllatas mind sellise jahmatava paneva sooritusega, et siiamaani olen veel pohmakas sellest. Vaadates selle mehe praegust repertuaari, siis paneb ikka imestama küll. Tegelikult meeldib mulle ka "Red Rock West", nii et 90-ndate alguspool oli tal vägagi viljakas. Ja samuti kiidusõnad Elisabeth Shuele. Enne meeles kui lõbus, kõigega kaasa minev lapsehoidja filmist "Adventures in Babysitting", nüüd mällusööbinud kui prostituut, kes sai vägistatud, lõigutud ning emotsionaalselt armistatud peale mõnenädalast koosveetmist ühe hingeliselt juba surnud, füüsiliselt veel mitte, alkohoolikuga.

Film on ääretult häiriv nii mõneski kohas ning kui isiklikult saaks vanusepiirangu anda, paneks selleks K-14. Hetk kasiinos, kus märatsemiseks läheb - ma kartsin reaalselt ning mõtlesin, mis tunne oleks seal kõrval olla. Selle stseeni lahenduse puhul peab taaskord head monteerimistööd kiitma. Samuti ka koht, kus Sera läheb hotellitoast välja ja näeb kolme gängsterit ühe teatud toa poole minemas - hirmutav. Selle kohaga meenub, et ainus negatiivne koht siin filmis oli moment, et Juri/Yuri tegelase liin jäi veidikene arusaamatuks ning seda ei seletatud korralikult välja.

Lõpuks, see film oli ka hariv.Seda selles suhtes, et lõpuks ometi (võinoh, 14 aastat tagasi) tehti film, mis näitab Vegase tõelist olemust. Sari "Las Vegas", film "The Hangover" on selle filmi kõrval nagu öö ja päev. Ühes on särtsakust, glamuuri, tuuride tagasitõmbamist ja hea, funktsioneeriv kaaskond; samal ajal kui teises on tegemist totaalse üksilduse paralleeli näitava filmiga, mille puhul tunneli lõpust valgust absoluutselt paistmas ei ole. Sa võid naerda ja nutta esimese kategooria puhul, kuid garanteeritud on, et Leaving Las Vegast vaadates ei naera sa mitte kuskil!

10/10

No Country for Old Men (2007)

2009-10-13T05:05:00.000-07:00

No Country for Old Men. Kirjutades filmidest, mis on levis olnud juba aasta(id), oleks kindlasti mõttetu üritada rääkida sisust ja muust ilmselgest. Seega tahakski käesoleva kirjatüki, kuna televiisori vahendusel sai eile film uuesti üle vaadatud, pühendada eelkõige Ed Tom Bellile, kes on selle filmi peategelane, ning keda mängis suurepäraselt oma kuldeas olev Tommy Lee Jones.

Muljet avaldasid peale hästi valitud näitlejate ning nende näitlemise veel ka kenad asukohad. Ma ei olnud kindel, sestap kontrollisin hiljem IMDb'st järele, ja veendusin, et tegu on osaliselt tõepoolest vesterniga. Sain sellise tunde juba filmiajal ning miks mitte kutsuda teost viimase aja üheks parimaks vesterniks. Sisu toimub küll enamus ajast Metsikust Läänest väljaspool, kuid hetked, kus šerifid obestega mööda kõrbe ringi kappavad ning kus seadusesilmadest alati mõne sammu ees olev Moss mehhiklaste eest pageb, on kuldaväärt ning meeldejäävad.

Hea sõnaga meenutaks ka filmi sügavamat poolt, mis võib-olla igaühele ei kajastu ning mis üldplaanis tahaplaanile jääb. Nimelt vanad head ajad on läbi (tuleb kõige paremini välja Bell'i ning ühe ta seadusesilmast semu vestlusest) ning vanade meeste periood on lõppemas. See on kurb aga tõsi. Ed Tom Belli unenäod, mida ta lõpus kirjeldas, olid lihtsalt kümnesse. Südamesse läksid ka stseenid, kus Ed Tom kirjeldas, kuidas ta on oma isaga (või oli see lausa vanaisa) ühel ajal šeriff olnud ja et tänapäeval ei käi asjad enam nii nagu vanasti. Sellele vihjasid ka kaks eelmainitud tegelast, kui nad vesteldes arutlesid selle üle, milliseid haigeid tegelasi maailmas ringi liigub. Nagu ka näiteks Anton Chigurh.

Kõige erakordsem on aga tõik, et film suudab vaatajat pingestatud meeleolus hoida ilma igasuguse taustahelide/-muusikata. On ju Coenitel alati vinge soundtrack olnud. Selle asemele keskendutakse pisiasjadele ja pannakse vaatajat selle läbi unustama, et selline asi nagu muusika üleüldse filmides eksisteerib. Näiteks hetked, kus Anton tuleb välja Moss'i naise majast ja kontrollib oma tallaaluseid või moment, kus samal karakteril küünarluu käest välja turgatab. Päris värvikad seigad, millele lisaks veel koha, kus Chigurh võtab saapad põranda pealt ära, et ühe tegelase veregrupp tema jalavarje ei reostaks. Lihtsad, aga geniaalselt esitletud hetked, mis panevad mõtlema, kui suurepärane see film on.

Dialoog on samuti äärmiselt värvikas ning paneb aja lausa lendama. Muidu tuima näoga ringi vahtiv Javier Bardemi tegelane teeb oma suu mõnikord lahti ka ning varastab absoluutselt iga hetke, milles osaleb. Temaga tulevad kaasa ka toredad ning meeldejäävad filmirekvisiidid nagu näiteks üks veeranddollariline ning gaasiballoon. Sümbolistikal oli siin filmis üldse suur tähendus. Nagu mainis oma arvustuses Ralf, oli siin paar hetke ka (mu lemmik)filmiga The Good, the Bad and the Ugly. Huvitav, kas need momendid olid tahtlikult tekitatud?

Jah, kuigi There Will Be Blood on mu 2007. aasta lemmikfilm, siis olen ma kahtlemata andeks andnud sellele filmile ning muudan oma eelmise hinde mõnuga kolm palli võrra kõrgemaks. Just see konservatiivsus, mida sealt filmist õhkas, on see põhjus, miks ma seda filmi kõrgelt hindan. Film, mis on kindlasti dekaadi üks väljapaistvamaid, säravamaid ning mille uuestivaatamise väärtus on tohutu. Tunnen ikka suurt uhkust, et sellise meistriteose posterit oma toas oman.

9/10

Püha Tõnu kiusamine (2009)

2009-10-12T05:07:00.000-07:00

Püha Tõnu kiusamine. Otsustasin oma üle mõistuse pikaks veninud filmipõua ja väikese sellega seotud huvipuuduse lõpetada ja jälle hakata tõsisemalt keskenduma filmiklassikale ja keskpärased/head sarjad, mida olen juba tubli kaks kuud mõnuga kütnud, tahaplaanile tõugata ja novembris/detsembris aset leidvaks PÖFF'iks Euroopa/Aasia headuseid vaatama hakata ja seeläbi eelmainitud filmifestivaliks end vormi ajada. Püha Tõnu kiusamine oli ausalt öeldes kõike seda, mida ma ootasin. Sürreaalne ja paljudelt maailmakuulsatelt lavastajatelt inspiratsiooni immutanud linateos.

Kohe avastseenis The Godfather: Part II'd parodeerinud stseen lummas kogu oma olemusega. Ei tea, kas asi oli selles, et Õunpuu otsustas filmi teha B&W formaadis või olen lihtsalt Eesti keskkonna pealt võhik, aga see film näitas, et ilusaid lokatsioone on Eestis ikka kõvasti. Tihti olid ilusad asukohad seotud ka ebareaalse sisuga, kui tuua näiteks momendid ülekuulamisel ja sellega kaasnenud striptiisiga. Silmale ilusad olid ka momendid, kus käis teatrietendus, mis tundus olevat umbes sama imelik, kui film ise. Väike film filmi sees nö (kuigi tegemist oli teatriga). Hiljuti vaadatud filmidest tuleb sarnane moment meelde Quentin Tarantino viimases filmis.

Üldiselt panin tähele päris palju sarnasusi maailmaklassikutega, kuid kahjuks läksid enamus meelest ära, mis tuletas mulle meelde, et aeg on jälle kinosaalis märkmeid tegema hakata. Väga loogiline oli aga seos näiteks Wild Strawberries'iga, kus Tõnu asemel oli Isak Borg see, kes, avastades, et ta ei ole oma eluga midagi erilist korda saatnud, hingelisele rännakule läheb. Stseen, kus Tõnu läheb Das Golden Zeitalterisse, meenutas vägisi momenti Stanley Kubricku viimasest filmist. Tõsi, käesoleva filmi mõisa-/majastseen ei olnud nii seksuaalse sisuga.

Kaameratöö poole pealt figureerisid pikad stseenid, kahtlemata. Siit tabaski kõige enam sarnasusi teiste lavastajte teostega. Leone (mingil määral), Tarr, Bergman, Tarantino. Pikad võtted on kindlasti hea võimalus vaatajale hinge pugeda ja filmiga samale lainele häälestada. Momendid, kus tegevust justkui pole ning kogu sisu kantakse edasi vaid napi dialoogi abil ning kaamera tiirutab üliaeglaselt tegevuspaiga ümber, on minu raamatus hindamatud.

Peatükkideks lahterdamine andis ka hea võimaluse sürrealismiga mängida (nimelt täiesti juhuslikul hetkel uue peatüki letile ladumise läbi). Magasin esimese rooma tähe maha ning arvasingi mõnes mõttes kummaliselt, et lahe oleks, kui oleks tegu peatükk-jutustusega. See sobis kahtlemata siia ning kuigi ei saanud ma aru iga peatüki alguse/lõpu kohta, et miks pidi see tulema sellel ja sellel hetkel, siis tekitas see efekti, mis paneb vaataja ka peale filmi lõppu filmist positiivselt rääkima.

Filmi sisukulgu oli kah üpris raske jälgida, mistõttu on kordusvaatamine enam kui kohustuslik. Vihjeid oli kah nii geniaalselt palju (tõsi, ise sain mõttes kaasa lõbutseda ainult väheste puhul, kuid teiste usaldusisikute muljete põhjal oli neid veelgi), et tekitas kohe tahtmise Bunueli, Pier Paolo Pasolini, Bela Tarri, Tarkovski ja teiste geeniuste filmograafia ette võtta. Muuseas, Bela Tarrilt ei ole näinud ühtegi filmi, ent tema mõju tundsin ära kunagi ühe hau poolt soovitatud klipi vaatamisest. Tõepoolest, mõni paralleel nende kahe vahel oli. Eli Rothi Hosteliga oli siin filmis vast kõige ilmsem seos.

Püha Tõnu kiusamine on kindlasti film, mis ei meeldi 99%'le inimestest. Seda on raske mõista ning kohati võib muidu mitte nii filmifännidel igav hakata. Mul õnneks sellist momenti ei tekinud ning aeg lendas päris kiiresti. Cinamon Tallina esimeseks filmiks sai valitud ainuõige teos. Kahtlemata lähen seda uuesti vaatama või äärmisel juhul vaatan kodus uuesti, et kõike hoomata. Miks mitte ka analüüsida. Igatahes, siht mul kui filmivaatajal/-blogijal on selge: saada selliseks vaatajaks, kes tajuks kõik taolise filmi mõjutajad ära ning oskaks nende loominguga paralleele tuua.

*Paljust jäi kindlasti veel rääkimata (muusika, näitlejad), kuid teiste mitte kordamise huvides mõtlesin, et ei hakka nende kirjeldamisega, nii vingeid kui need ka polnud, vaeva nägema.

9/10 (miks mitte uuesti hindama hakata)

Gran Torino (2008)

2009-09-24T06:10:00.000-07:00

Gran Torino. Hollywoodi golden-boy Clint Eastwoodi viimane film, kus ta näitleb, oli nii hea põnevusdraama kui ka suurepärane kardinatelangetus. Tõesti, Walt Kowalski on juba ilmselgelt vanema ja räsitud väljanägemisega kui Frankie Dunn ja võib-olla oligi aeg lõplikult kaamera taha kolida. Ei saaks ju öelda, et ta seal hästi hakkama ei saaks. Gran Torino jättis seega hea maigu suhu ning Clint Eastwood oli fenomenaalne näitleja. Kohati küll veidi ühtedes toonides, kuid nende peaaegu viiekümne aasta jooksul, mil ta maailma publiku meelt lahutanud on, on ta ikka vägagi suurepärastes projektides kaasa löönud.

Siin filmis jäi ta näitlemine küll tahaplaanile, pigem, nagu paljud seda juba varem kirjeldanud on, urises ja podises ta pahaselt enamus filmi jooksul, kuid ei olnud see mulle nii häiriv. Näitas see hoopis, et ta oskab suurepäraset ka vanemat härrat mängida, mitte nagu (ja see häiris päris palju omal ajal) "In the Line of Fire"-nimelise filmi ajal, kus mees oli juba prime-time'ist kõvasti üle, ent pidi valima projekti, kus ta saaks mängida salateenistuse agenti.

Sellegipoolest, kui CE sooritusega jäin väga rahule, siis debütandid Ahney Her ning minust 4 kuud noorem olev Bee Vang ei saanud eriti hästi hakkama. Kuigi viimane oli sümpaatne kuju igakord, kui ta suud kinni hoidis, siis teistpidisel juhtumil oli ta kohutavalt häiriv ning soovisin, et stseen, kus see tegevus aset leidis, kohe ära lõppeks. Ahney Her meeldis veel vähem. Siiski, noored said esimest korda filmi teha ja fakt, et lavastajaks selline legend, hirmutas nad ilm(selge)lt ära.

Muusikat oleks võinud rohkem olla. Uue akadeemia korra ohvriks langenud ja seetõttu nominatsioonist ilma jäänud "Grand Torino" oli küll hea, jea ja meeldejääv pala, kuid eriti rohkem ei mäletagi, et midagi kuulnud oleks. Muusika pole kunagi Eastwoodi filmide meeldejäävam aspekt olnud, kui nüüd selle peale mõelda. Kõva oleks olnud, kui ta oleks saanud oma viimasesse filmi just meeldejääva skoori. Miks mitte näiteks Ennio Morricone käe läbi, suuresti tänu kellele sai Eastwood 60-ndatel kuulsaks kui "The Man With No Name".

Clinti puhul on mulle alati meeldinud tema lavastamisoskused. Ta suudab isegi filmi, kus on mängus kolm erinevat gängi, vaadatavaks, veel enam, heaks, teha. Kui vaadata seda olustikku, mis filmis oli, et Korea sõja veteran ja viimane ameeriklane, kes seal rajoonis elas, siis on see nagu Clinti karjäär näitlejana. Tema aeg on lihtsalt ümber, nii kurb kui see ka ei oleks. Mõne muu lavastaja käe all poleks Gran Torino nii tähendusrikas vast olnud. Clint on lihtsalt kunn, muud midagi.

Üldiselt jah, meeldejääv draama, mis siis sümpatiseerib ühe parima lavastaja viimast näideldud filmi. Ei tahagi mõelda, milline ta viimane lavastus veel tuleb. Terve maailm peab tänulik olema, et selline vanakooli geenius veel eksisteerib ning meid, ülejäänuid, oma hea kraamiga kostitab. Long live, you!

Hamlet (1948)

2009-09-08T06:56:00.000-07:00

Hamlet (1948). Kirjanduse tunnis on parajasti keskaja lõpp-renessanss-uusaja algus käsil ja aasta esimeseks raamatuks maandus "Hamlet". Mõtlesin, et miks mitte ära vaadata ka kõige klassikalisem/tunnustatuim versioon sellest. Laurence Olivieri loominguga olin ka ammu juba tahtnud tutvust sobitada ja seega vaatasingi filmi ära. Kui filmi ajal olin mõneti häiritud osadest detailidest ja elementidest, siis lõpp oli nii hästi viimistletud, et momentaalselt kõik vead andestasin.

Ütleme enne halvad asjad ära: Jean Simmons oli kohutav. Kui Spartacuses jättis ta juba professionaalsema mulje, siis siin, veel Ameerikas isegi mitte piisavalt vana, et alkoholi osta, oli ta plain bad. Ülemängimine lugematutel kordadel jäi kahjuks silma. Väikesed filmirulli katkemised torkasid ka silma, kas süüdistada selles monteerimistiimi või continuity eest vastutavat isikut (kes oli isegi avatiitrites ära mainitud), ei tea. Kahjuks oli ülemängimist näha ka taustanäitlejate pealt. Ei olnud Jean ainuke. Mõne teise filmi puhul vast ei mainikski selliseid asjaolusid, ent 4 Oscari võitjalt ootaks rohkem.

Stiili poolest, lugesin juba enne vaatamist, pidi meenutama Citizen Kane'i, ja oligi nii! Kui võrrelda filmi kulgu, siis tekkis kuri kahtlus, et kas mitte Billy Wilder kuidagi projektiga seotud ei ole? Nii sarnaselt olid tehtud algus ja lõpp nii siin filmis kui ka näiteks Double Indemnity's. Must-valge sobis paremini, kui vaadata asukohta, kus film toimus- keskaegne loss/linnus Taanimaal. Värvidega oleks ta oma usutavuse minu silmis vähemalt poole võrra kaotanud. Tekkis huvi sellegipoolest ka värviliste versioonide vastu, näiteks linateoste, kus peaosas ühes versioonis Kenneth Branagh ja teises Mel Gibson.

Laurence'i rollisooritus oli aga perfektne. Klassivahe tema ja Jean Simmonsi vahel tuli selgelt välja. Mõõdukalt näideldud, oli usutav. Justkui oleks need sõnad kõik tema välja mõelnud Williami asemel. Ülejäänud näitlejad, keda teises paragraafis ei maininud olid ka enam-vähem. Üldiselt näitlejate poolest see film meelde ei jäänud. Pigem hea valguse-varju mängu, kaameratöö pärast. Viimane oli tõesti suurepärane. Fade-out hetked olid ikka killerid vanasti. Asukoht oli ka tõesti suurepärane filmimiseks. Tekkis keskaegse rõhutuse tunne pelgalt filmi vaadates.

Muidu igati korralik flick, pisikesed asjad ainult häirisid. Imelik oli näiteks see, et Hamlet süüdistas oma ema verepilastuses, aga ise frenchkissis (imo) oma ema kogu aeg. Pisut nalja teeb ka fakt, et algul väitis lavastaja/peanäitleja, et film tehti kahes värvis kunstilistel põhjustel, hiljem aga ütles, et ta oli Technicoloriga tülis see aeg. Sellegipoolest, Olivier läks ajalukku kui vist üks kahest või kolmest, kes tänapäeval tagasi vaadates, on endale Parima näitleja Oscari lavastanud. Suurepärane versioon üpriski huvitavast näidendist.

P.S. Ja see, et mul vahepeal silmad kinni vajusid nii näidendi kui filmi ajal ei tähenda seda, et nad igavad oleksid olnud, vaid lihtsalt seda, et me kõik oleme vahest väsinud.

Freaks & Geeks (1999-2000)

2009-08-29T11:40:00.000-07:00

Freaks & Geeks. Apatow projektidesse hakkan üha enam armuma. Tema selle aasta vili Funny People [9/10] on üks 2009-nda aasta lemmikfilme. Soojad tunded on ka ühe neljakümneaastase neitsi vastu, kes 2005-ndal aastal ilmavalgust nägi. Kui mõned teised Apatow projektid on koos eelmainitud filmiga pigem komöödiat taotlenud, siis friigid ja nohikud oli koos "Naljakate inimeste'ga" [endiselt 9/10] pigem draamažanri kuuluvad ja mulle meeldib see variant rohkem. Draama>komöödia. Minu arvates võikski Apatow draama juurde jääda, kuigi draamakomöödia/lihtsalt komöödia tuleb tal samuti hästi välja. Antud projekti puhul kiidaks muidugi ka Paul Feigi, et ta oma keskkooli-aegsed tragöödiad lahedaks, kahjuks 1-hooajaliseks, seriaaliks transformeerida suutis.

Seriaal, mis üks mu lemmikuid draamasid nüüd, leiab aset 80-ndatel. Räägib McKinley kooli õpilastest ja nende muredest/rõõmudest. Põhiliselt toimuvad tegevused kahes seltskonnas ning mõnikord on neil ka ühiseid sisuliine.
Seltskond number üks: friigid. Sarja peategelane Lindsay Weir liitub nendega esimeses osas ja on nendega sarja lõpuni. Seal on ka veel Daniel Desario (keda mängib James Franco), Ken Miller (Seth "Karumõmmi" Rogen), Nick Andopolis (Jason Segel) ja Kim Kelly (Busy Philipps, kes miskipärast, kuigi ta oli kõik 18 osa, ei saanud avatiitrites kunagi osa. Kahtlane!). Nende mured on seotud pigem teismeliseea muredega. Rock-muusika, seks, narkootikumid, vanemad jne. Kuid kõik ei ole draama, grupisisene lõõpimine käib samuti ning neil on ka oma bänd.
Seltskond number kaks: nohikud. Lindsay noorem vend, Sam ja tema kaks sõpra. Neil Schweiber ja Bill Haverchuck. Neil kõigil on nohiklikke omadusi: prillid, lühike/väga pikk kasv, lauamängude meeldimine (mis tegelt imo ei ole, aga ameerika standardite järgi vist on). Koom on vaadata, kuidas tegelased arenevad ja coolimaks üritavad saada. Muidugi on teel ka mitmed murekoormad.

See sari on all about life! Nagu ütles filmsmusicu blogija Jolt: ei usu, et on kedagi, kes ei oleks selles sarjas läbikäsitletud probleeme oma eraelus kogenud. True story. Siin on nii palju erinevaid muresid, mida ka ise olen kogenud. Samas saab siin ka palju nalja, nii et ei tasu ära ehmatada. On ka Apatow'le omast huumorit, mis toimib siin väga hästi. Sarja alguses mõtlesin, et norm komöödia, vaatan ühe korra läbi. Hetkel on nii, et kindlasti on plaan kunagi asi meerikast ära tellida.

Sarjale annab palju juurde ka suurepärane soundtrack. Kuuldavasti olevat ka see olnud üks suur probleeme, miks sarja DVD'le väljatulemisega nii kaua aega läks. Erinevate artistidega oli vaja kokkuleppele jõuda jne. Sellegipoolest, lood on kõik suurepärased ning tihti lähevad ka väga hästi hetkesisuga kokku. Üks põhipõhjuseid oli vast mul, miks asja nautisin.

Igatahes jah, kõik pöidlad püsti ja tõsiselt soovitan seda geniaalselt välja vorbitud asja! Ükskõikseks te ei jää.

Philadelphia (1993)

2009-08-19T17:04:00.000-07:00

Philadelphia. Filadelfia ostsin USA'st eelmine aasta buy-sell-trade'i süsteemi viljeleva Best Buy-nimelise poeketi ühest harust hinna eest, mis oli kahtlemata alla 10 dollari. Sellesarnaseid oste tegin sealt 24 ning koguhind, millest 24.99 oli ka 24 viies hooaeg, oli kõigest 74 dollarit. Räpaselt odav ikka, Eesti võiks samuti sellist süsteemi kasutada. Silmagi pilgutamata kasutaksin seda võimalust, võttes arvesse, et iga kogemus, mis taolistest pooditest ostetud DVD'dega on saavutatud, on olnud positiivne. Järgmine aasta USA'sse lähen, siis plaanin umbkaudu sama suure hunnikuga tagasi tulla.

Aga filmist, ostsin selle filmi ainult selle mõttega, et näha/saada head näitlemist ja seda ma ka sain. Kujutlesin enne end infoga kurssi viimist, et tegemist on filmiga, mis on üks nendest, mis saab 3-4 näitlemisnominatsiooni. Ei olnudki, "kõigest" Hanks oli selleks düüdiks, keda tunnustasid enamik tuntud filmiauhindatest. Sellegipoolest, ära tasuks kahtlemata mainida ka Denzel Washingtoni, Jason Robardsi ja pisirolli teinud, ent sellega suurepäraselt ning sümpaatselt hakkama saanud, Antonio Banderase nimi. Karakterdraama oleks kõige parem žanriliigendus. Ise pole õnneks homofoob kunagi olnud, nii, et ka see ei takistanud mul osa saamast hea teostuse nautimisest.

Jonathan Demme'i lavastus oli aga pea et eksellentne. Viis, kuidas ta kasutas kaamerat, et peegeldada tegelaste hingeelu, oli suurepärane. Toon kaks lihtsat näidet: hetk raamatukogus, kus Denzel otsustab kaasuse vastu võtta ja kaamera pan'ib alt üles, taustaks hea, Howard Shore'i poolt kirjutatud muusika, jättes kaks meest rääkima. Võimas! Teine hetk: Tom Hanks on astunud välja Joe Milleri juurest esmakordselt kohtumiselt ja ta tunneb, et ta on täiesti üksi. Võte, kuidas kaamera tema näoga ja muusikaga mängib on lihtsalt awesome. Jonathan Demme on spektakulaarne lavastaja!

Mulle filmi lõpp eriti ei meeldinud, mitte selle pärast, et Andrew Beckett suri, sest see oli ilmselge, aga ei meeldinud see, kuidas kohtuasi lahendati. Esiteks, kui üks vandekohtunik ei ole otsusega nõus, kas siis ei tuleks mitte hung jury välja kuulutada ja uut vandekohut valida? Siin nii igatahes ei olnud. Teiseks: see, et näidati ainult Denzelit oleks võinud olla olla ainult hetkel, kui otsus välja kuulutati. Kaks minutit teda näidata oli suti liiast. Kolmas: stseen oli liiga lühike.

Ei tea küll kelle töö see on, kuid mulle väga meeldis ümbruskonna kujutamine. Kuigi 90-ndad muusika poolest imesid, siis ajastu poolest oli tegemist väga laheda kohaga. Riietumine, ümbruskond, kliima (udu n stuff), hooned, inimesed - kõik oli justkui teistsugune. Avastseen kah, kus mängis üks mu lemmiklaule, Bruce Springsteeni "The Streets of Philadelphia", lihtsalt väike slide-show moodi asi, tutvustades vaatajale Philadelphia linna. Hingematva iluga oli tehtud ka lõpp. Andrew matused ning tagasivaade ta nooruse peale. Tõesti noh, ei tehta selliseid asju tänapäeval enam eriti, kahjuks.

Peale eelmainitud Howard Shore'i ja Bruce Springsteeni tasub ära märkida muusika koha pealt ka Neil Youngi. Muusika koha pealt ei oska rohkem küsidagi - kõik oli täiuslik. Ainult "The Streets of Philadelphia" oleks võinud lõputiitrite ajal samuti joosta, oleks asja täiuslikuks teinud. Muud juttu tehes, suurepärane film, mis tungis sügavale inimloomusesse muusika, hea kaameratöö ja näitlemise abil, vaataks vabalt teinekordki. Tom Hanks oli tõesti maailmaklass ja idiootne väide, mida mõnes kohas kohtab, et "ei meeldi, et ta homo mängis" on debiilne. Sellise jutuga ei kuse need inimesed mitte ainult tema pingtuse peale, vaid ka iga teise inimese, kes selle filmiga mingitpidi seotud oli.

Arrested Development (2003-2006, 2010?)

2009-08-18T16:46:00.000-07:00

Arrested Development. Sarjast olin enne selle vaatama hakkamist uskumatuid kiidusõnu kuulnud ning ka IMDb (üks parimaid) skoore, 9.7/10, kinnitas haipi. Seega oli üsnagi põnevil, kui enne District 9 teistkordset vaatamist nüüd Filmidest ja muusikast kaasautor, Jolt, mulle Arrested Developmendi kõik kolm hooaega andis. Lisaks sain ka Freaks and Geeksi Complete Series'i, mis lähiajal käiku läheb, ning ka filmi nimega Brick, mille ümber on samuti veel müstiline suitsukate.

Aga asjast lähemalt: filmis olev huumor on lihtsalt uskumatu. Peale esimese paari osa ära vaatamist olin sarjast totaalses sõltuvuses ning nüüd, 4 päeva hiljem, on vaadatud kõik 53 osa ja ka esimese hooaja lisad. Te kuulsite õigesti, lisad! Üliharva esineb minu puhul nähtus, et lisasid vaatan, kuid sellise kullatüki puhul, tahan haarata kinni igast sekundist, mis välja lastud. Kommentaariribad panevadki mõtlema, et kui lahe oleks olnud seriaali valmimise juures olla ja pärast näitlejatega koos muljetada. See on ilmselt ainult minu teema, olen ka teiste filmide/seriaalide vaatamisega sellise mõtteni jõudnud.

Tean küll, et on võimatu kõiki nalju edasi anda, kuid ma lihtsalt pean mainima, et lemmiknali pärineb esimese hooaja vist-oli teisest osast, kus Gob mässab erinevate loomade-lindudega, mis kõik üksteise järel surevad. Geniaalne! Rohkem edasi anda ei ürita, sest muidu tuleks see postitus väääga pikk. Kindel on aga see, et tuleb teatud seltskonnaga kõigi kolme hooaja uuesti vaatamine. Kus ja millal on ainult kokkuleppe küsimus, sest olen kindel, et kõik osapooled tahaksid seda, kuna tegemist on konkurentsitult kõige naljakama komöödiaseriaaliga. F.R.I.E.N.D.S. meeldib sarjana rohkem, kuid huumoriküllasus per episode, nagu Jolt ütles, on kahtlemata siin suurem.

Sarja geniaalsuse allikaks peaksin peale mõne kommentaari lugemist ja wikipedia sirvimist mitut faktorit. Kuna põhjuseid on ilmselgelt rohkem kui neli, toon välja ainult meeldejäävamad.

Esiteks: ei ole taustal naermist. See poleks siia sobinud ning see annab ka rohkem aega sisusse süveneda ja dialoogi on samuti selle arvelt rohkem.

Teiseks: nood vahvad insaiderid iga episoodi lõpus, millest väga vähesed tegelikult ka tõesed olid. Seletan, tegemist oli "in the next episode"' taoliste lõikudega, ainult vahega, et need olid võltsid. Enamasti polnud järgnevas osas mitte mingit tegemist eelmise osa lõpus oleva 30-sekundilise lõiguga.

Kolmandaks: geniaalsed näitlejad. Castingu peale kulutati mõistlik hulk aega, nagu ma aru sain, ja tulemus on vägagi vääriline. Iga tegelane on lihtsalt suurepärane, halli massi ei ole ja kõik on oma koha vägagi segases mittetoimivas perekonnas auga ära teeninud.

Neljandaks: hea dialoog ja huumori mitmekesisus On sarkasmi, mida väga austan, on nöökimist, on narratsiooni abil vaataja naerma ajamine (mis eriti võttis tuurid üles kolmandas hooajas, kus Ron Howard võttis tuurid vägagi üles), on minevikuseikade meenutamise abil esinev huumor, on situatsioonikoomikat. Igasugust võimalikku naljaliiki esineb.

Kui keegi mingit aimu tahab, mida seriaal meenutab, siis tõin paralleele välja The Office'i ja Office Space'iga. Tegelasi pikemalt tutvustada ei hakka, lihtsalt mainin ära, et kõik on väga tasemel tüübid. Kahtlemata jään ootama ka filmi, mis peaks tulema välja kuskil 2010 aasta lõpus. Hetkel vist töötatakse stsenaariumi kallal. Kõik näitlejad, õnneks, on asjaga pardal nii, et kellegi tobedat väljakirjutamist eksisteerida ei tohiks. Long live Arrested Development! Lisan lõppu ka ühe vahva video Gob'ist, minu lemmiktegelasest siin sarjas, kuigi kõik on omamoodi lemmikud.

Oh, kui oleks vaid rohkem häid sõnu selle sarja kirjeldamiseks. Liiga palju ei taha kah kiita, tšekake ise! Come on!!

Pulp Fiction (1994)

2009-08-18T14:55:00.000-07:00

Pulp Fiction. Hei-hei. Kahtlane tunne on kirjutada filmist, mis on cult juba 15 aastat, millest ma pole kummalisel kombel varem kirjutanud, ja mida vist üldse esimest korda blogis mainin. Igatahes, eelnevad möödapanekud kõrvale heites tahtsin lihtsalt eilse/tänase Coca-Cola Plazas toimunud erilinastuse auks mainida, kui suurepärane see film on. Mainimata ei saa jätta ka seda: Pulp Fiction on nüüdsest kinokülastus, mida loen oma seniseks parimaks. Ragisev heliriba, kohati katkendlik pilt, 90-ndate subtiitrid (it ain't even the same fuckin' sport) ning üleüldse väga-väga hea grindhouse'lik tunne tekkis.

Lugu ei vaja kindlasti tutvustamist. Teen seda lühidalt: koosneb neljast erinevast segmendist, mis vaatajale ühe segase pudruna näidata antakse. Mitte ainult ei ole neli lugu ühes pundis, vaid ka ajaliselt on nad veidikene sassi löödud. Kui ei eksi, siis see film oli üks esimesi sellesarnaseid, kui mitte täiesti esimene. Suurepärane näide heast stsenaariumist. Esimest korda filmi vaadates, mis võis olla kuskil 3 aastat tagasi, jäi kohati väga arusaamatuks, kuidas üks tegelane umbes 1:30 surma sai ja 2:15 uuesti elus oli. Mõistagi ei teadnud ma siis filmidest eriti midagi.

Kiitma peab ka toredat staariparaadi. Siin tuli see filmile ainult kasuks, sokutades igasse segmenti maailmaklassi tähed, kes vastutavad selle eest, et igas loos oleks keegi, keda kõik teaksid. Kindlasti polnud see QT motiiv, aga nii näen seda mina. Travolta jaoks oli see vist üks esimesi tõsiseltvõetavaid rolle, kuna mu üks Ameerika-tuttav/sõber ütles, et ameeriklaste jaoks olevat ta ennast SNF'iga ja G'iga täiesti lolliks teinud, kuna ta polnud pidavat seal eriti usutav olema. Pole neid näinud, ei tea.
Teistest näitlejatest meeldis mulle enim vast Mr Wolf, olgugi, et tal oli lühike osa. Mees, kes lahendab probleeme. Võiks ka endal selline tutvus olla. Kui päris pisirollidest rääkida, siis meeldis mulle Peter Greene ehk Zed. Too vend on alati, alates The Usual Suspectsi esmakordsest vaatamisest, sümpaatne.

Hea muusika jälitas vaatajat terve filmi jooksul. Küll anti lihtsalt mõnusaid rütmikaid helisid taustaks, küll 70'ndate, 80'ndate hitte, mida kahjuks Eestis eriti ei mängita, kuid mis Ameerika lainepikkustel väga sagedasti esinevad (olen oma kõrvaga kuulnud). Girl You'll be a Woman Soon, Misirlou, Jungle Boogie, Son of a Preacher Man, nimekiri läheb edasi...
Kui järele mõelda, siis lugude poolest (laulud olid 90 ulatuses soundtrackist, score'i osa oli väike.) on see vast üks mu lemmik OST'e. Päris kaua võttis, et seda taibata.

Ja lõpuks küsimus, mida kindlasti paljud küsivad IMDb foorumitel või kiruvad lihtsalt enda peas: miks see Oscaritel tühjade pihkudega jäi? Ei oska öelda, kuid arvatavasti tuleneb see sellest, et lollikest Forrest Gumpi mänginud Tom Hanks oli akadeemia onudele/tädidele sümpaatsem kui Jules'i/Vincenti duo, kes mööda L.A.'d ringi käis ning Brett'i suguseid nolke õpetas. Isiklikult ei tea kumba eelistada, eriti sellepärast, et mängus oli ka kolmas, ja vägagi arvestatav konkurent, The Shawshank Redemption. Film, mida alles hiljaaegu kõrgelt hindama hakkasin. Suurepärased filmid kõik kolm.

p.s. puhtalt linastuse pärast panen žanriks ka exploitation.

District 9 (2009)

2009-08-15T17:49:00.000-07:00

District 9. Nagu kaasblogijal Sopranol, on ka minul nüüdseks film kahekordselt nähtud. Esimese vaatamise ajal veel seda tunnet, et "täiesti lõpp, kui vinge filmi ma just ära vaatasin", ei kogenud, kuid teist korda seda Peter Jacksoni poolt produtseeritud ja uustulnuk Neill Blomkampi poolt lavastatud filmi kaedes, hakkas kohale jõudma küll: peale Watchmen'i, on District 9 mu lemmikfilm see aasta. Uudne, tempokas, kaasakiskuv. Sisaldab mõnda pisi-spoilerit.

Film algab mockumentary'ga, kuid ei lõppe sellega. Erinevalt Fletchu'st, ei läinud ma selle peale nii leili: film pakkus peale selle niigi palju meelelahutust. Algusosa oli küll parem, niipaljuga ma võin nõustuda. Ka mulle jättis kõige sümpaatsema mulje stseen, kus inimesed puutuvad tulnukatega esmakordselt kokku aastal 1982. Selles hetkes, kus nad teevad lahti ukse ja näevad tuhandeid ja tuhandeid prawne ühes ruumis koos oli tõesti müstiline. Andis kohe mõista kui palju salapära selle filmi ümber on.

Peategelase rolli täidab oma debüütaktis Sharlto Copley. Tundmatu nimi mis? Vägagi muheda rolliga Wikust projekteerides sai ta hakkama sellegipoolest. Näitlejatööst siin filmis, peale tema rolli muidugi, eriti rääkida pole mõtet, kuna see oli täiesti sekundaarne või isegi trikundaarne, kui natukene edasi minna ja sõnu juurde mõelda. Põhiroll oli filmis just saladuslikkusel. Palju tähtsam oli siin uue võimaliku saaga loomine. Mitte midagi küll põhjalikumalt ära ei seletata, kuid ainestikku järje jaoks jäi küllaga.

Rassismi teema selle filmiga seoses on selle blogija arvates ülimalt idiootne ja ei taha sellest muud rääkidagi, küll aga tahaks rääkida nondest limuskitest. Väga-väga hea! Mulle meeldis nende disain. Küll aga pani mõtlema (nii esma- kui ka teistkordsel vaatamisel), et kas tõesti on nende keel nii sarnane, et ka iga suvaline nigeerlane selle ära suudab õppida, eriti kui nii suurt läbikäimist kahe liigi vahel ei olnud, inimesed ju enamjaolt vihkasid neid. Olevused mulle aga meeldisid, kuigi kui E.T. looja oleksin, otsiksin küll oma patendiõigused välja.

Sisu läks vast tõesti liiga hollykaks kätte lõpus ent siiski meeldis mulle üldine sisuliin ja teema areng. Lahe oli, et enamus jäeti saladuseks ja, et ajaliin natukene tulevikku kaldus, mulle lähevad sellised pisidetailid korda. 80-ndaid oleks võinud tsipa rohkem kujutada, kuid olen filmi pikkusega siiski rahul, ei jäänud materjalist väheks. Kui midagi, siis oli pigem too evictioni teema liiga pikk, pea hakkas vahepeal ringi käima käsikaamera tõmblemisest. Ja nagu ühele kaasblogijatest juba silma on jäänud, siis minu arust oli kohati päris raske pead mitte ära pöörata mõnede detailide peale. Isegi muidu fucked up stuffi armastav Ralf arvas, et kohati mindi liiale.

Siiski, 9. Rajoon on väga super elamus. Meeldib, et katsetati millegi uuega, loodi täisti uus maailm. Umbes sarnane respekt nagu Cloverfieldi tegijatele. Siit saab päris paljut veel edasi aretada ja seda tehakse ka, olen kindel. Huvitav, kas Neill oleks filmile ilma Peter Jacksonita nii hästi levitajaid leidnud. Castis ka tuntud isikuid pole. Riskantne ning julge ettevõtmine ja kuigi IMDb hetkehinne on pisike stretch, siis olen filmiga väga rahul ja soovin tegijatele jaksu teise osa (või miks mitte ka hiljuti populaarseks saanud eelloo) tegemisega.
Oleks natukene rohkem sunrise-y, oleks potentsiaalne reference Apocalypse Now'le.

Zodiac (2007)

2009-07-28T16:13:00.000-07:00

Kuna blogis valitseb põud, siis adapteerin oma minevikublogist ühe vägagi positiivse arvustuse. Ehk teete ka kirjaviisil väikest vahet? Vana joonise järgi arvustatud kah (et poster alguses jne...)

Lavastaja: David Fincher
Näitlejad:
Jake Gyllenhaal
Mark Ruffalo
Robert Downey Jr
Brian Cox
Anthony Edwards
John Carrol Lynch
Pikkus: 158 min
IMDb: 7.9/10
Minu hinne: 10/10

Jumal tänatud, et selle filmi nüüd ära nägin. Nimelt soovitas seda filmi mulle üks filmiveeblane ja kuigi ma algul ei osanud sellest midagi suuremat arvata, siis olen hetkel väga õnnelik, et selle ära nägin. Mina paneksin selle Fincheri(olles nüüd ära näinud kõik tema teosed) TOP 3, üldine järjekord oleks selline:

1) Se7en
2) Fight Club (selle peaks ka uuesti vaatama btw)
3) Zodiac
4) The Game
5) Panic Room
6) Alien 3

Elamus, eelkõike heale sisule, oli tõesti parim, mis viimasel saadud on. Mulle lähevad ka peale sellised filmid, mis on tõsielul põhinevad ja hõlmavad endas peale-filmi-informatsiooni. See ja tavaliselt ka hea muusika, mis seal on (nagu ka siin) annab just i-le punkti, koorekihile kirsi.

Kõik kolm peanäitlejat, eesotsas just Mark Ruffaloga, kes mulle kõige enam siit meeldis, suutsid oma rolli ülimalt hästi välja kanda. Võõrandumine oma perest ja ka baaristseenid, mis tapja tagaajamisega tavaliselt kaasnevad, ei puudunud ka siit. Fincherlik kaameratöö, mis mulle meeldis eelkõige Panic Room'is, oli ka siin olemas ja kuigi ma vaatasin seda filmi põletatud plaadi pealt (see oli viga ja sellepärast ostan ka DVD raudselt), siis suutsin tabada siit mõned väga meisterlikult tehtud stseenid.

Meeldis mulle ka selline leierdamine ühe kahtlusaluse alt teisele ja kuidas ikka üks inimene on see, kes seda ettevõtmist põhiliselt teostab. Raamatukogu stseenid ja connection'ite otsimine - kõik, mis peab olema ühes tõeliselt kaasahaaravas kassi-hiiremängus, oli siin totaalselt olemas. Kuigi vahepeal oli tunne, noh, et nüüd hakkab venima, kuid siis tegi jälle Downey Jr. midagi geniaalset või keegi teine.

Mis veel oli geniaalne, oli see aastate kerimine edasi. Meenutas natuke hiljuti loetud, siiski pooleli veel, The Dead Zone, by Stephen King. Mulle istus see film 100% noh. Mindblow tunne oli lõpus. Lahe on vaadata, kuidas asi saab alguse kuskilt unistest 60-ndatest, vanad autod, lahedas stiilis restod ja siis hetk-hetkelt jõuab asi välja 90-ndateni, mis enam pooltki nii lahe ei ole.

Zodiaci lõpp meeldis mulle ka

SPOILERS!!
See, et tegelikult kõik teavad, kes on õige killer, kuid siiski, tõestada seda enam kunagi ei saa - tõeliselt hea materjal, millest üks hea film teha, mis ei olegi Oscareid väärt, kui nad sellist tippteost hinnata ei oska.

SPOILERI lõpp!!!

Muusika, mis after-movie teksti ajal jooksis tegi elamuse täiuslikuks, mis lauluga on tegemist?

P.S. See on üks vähestest filmidest, kus ma oleksin huvitatud lisade vaatamisest...

Harry Potter and the Prisoner of Azkaban (2004)

2009-07-27T05:49:00.000-07:00

Harry Potter and the Prisoner of Azkaban. Aeg olekski, et vahelduseks mõnest fantaasiahõngulisest filmist juttu teeksin. Harry Potteri saagale elasin kunagi vägagi elavalt kaasa ning hetkel ongi kummalisel kombel tulnud väike nostalgiahoog peale, sest olen nädala ajaga esimesed neli uuesti ära vaadanud ning ka viies ootab oma järge. Kui esimeste osade vaatamise pärast tunnen natukene süüd, et lastefilmide peale aega raiskan, siis kolmas osa, suuresti tänu Alfonso Cuaronile, on kahtlemata HEA film ning parim siiamaani neljast, mida näinud.

Jah, kui Chris Columbus tegi lastefilme, siis Cuaron viis asja hoopis uuele tasemele, muutes maailma vapustavate visuaalidega palju süngemaks. Kiidakski just pildilist poolt, dialoog ja muu selline oli tavaline, kuid soovitaks seda just (tegelt, kes meist seda juba näinud pole) vaadata ilusa maagilise universumi poolest. Tekkis kohe suurem huvi Children of Men'i vastu (jah, ma pole seda näinud). Azkabani vang, aga töötas oma žanris perfektselt. Sain isegi teist korda oodatust palju rohkem. Gary Oldmani rollisooritus on vast kogu HP ajaloo parim.

Natuke miinuseid kah ikka: esiteks, miks peab igas osas olema stseen või hetk, mis ei meiki absoluutselt senssi. Esimeses osas näiteks hetk, kus Harry on selle Rememberalli kinni püüdnud ja kõik lapsed tema juurde jooksma hakkavad. Corny. Teises osas samamoodi: lõpus, kui Hagrid tagasi tuleb hakkab lambist mingi aplaus aset leidma. Kamoon! Kolmandas oleks selleks kohaks moment, kus Harry ja Hermione Helliknoka peal liuglevad ning Harry teeb oma lapseahistaja näo ette ja ütleb mingi mõttetu line'i, mida saadab taustal vägagi emotional score. Milleks neid vaja on? Just sellised hetked panevad mõtlema, et miks midagi sellist vaadata.

Muusikaga võis üldjoontes rahule jääda, oli kõvasti süngemas toonis üles ehitatud kui prekueelide omad. Andis rohkem draamalikku hõngu, mis selle tegelik eesmärk vist siiski ei olnud. Sellegipoolest, mulle meeldis. Kuigi toda lastemuusikat, mis esimeses osas juba kõlas eksisteeris ka talumatult palju, ei olnud selle hulk siiski nii suur, kui esimeses ja teises osas, mida toona kuulates kohati vastu seina oleks tahtnud visata.

Väga hästi oli üles ehitatud ka lugu ise. Kõigepealt oli kolmik sündmusi esimest korda läbi elamas ja hiljem H&H kahekesi. Mulle meeldisid kohad, kus nad ise pidid midagi tegema, mida nad enne juba näinud olid (segane lause, aga ehk saite aru). Järve peal loitsimine ja kiviga vaese Võtmehoidja maja purustamine ning whatnot. Kiitus ainult stsenaristidele selles osas. J.K.'le kah muidugi. Kui eelnevad osad ja neljas osa olid ainult tavalised lood ühed võlurpoisist (kuigi neljandat nautisin ka mingil levelil), siis kolmas oli midagi palju enamat. Kurb, et vist viies ja kuues eriti head ei ole.

Igatahes: mingi huvi Harry Potteri vastu on minus taasärganud. See on...nagu selle filmi žanrgi ütleb, müstiline. Tuleb ikka vägisi meelde kunagi, kuidas klassivenna isa sai teise osa linastusele viimased kaks piletit. Esimest osa sai isegi 4 korda kinos vaatamas käidud, kuigi üks kord jäi pommiähvarduse tõttu poolikuks,ja mina, tubli nagu ma olin, oma pileti olin juba ära visanud ning kordusseansi, mida piletite alusel tasuta jagati, osaliseks ei saanud. Nostalgialaks.

The Mist (2007)

2009-07-26T18:59:00.000-07:00

The Mist. Frank Darabondi looming meeldib mulle väga-väga. Majesticu peaks uuesti üle vaatama, kuid olen kindel, et mäletan ka toda kõiges oma headuses. Üsnagi tore on ka see, et ta Stephen Kingi romaanid on omale südameasjaks võtnud. Tõsi ju on, et peale Franki filmide ei ole SK raamatutest eriti häid filme tehtud. Ka tema viimane film, 2007-ndal aastal valminud The Mist, küll stiililt uudne ning hoopis teistsugune, kui eelnevad, oli suureks rõõmuks hästi tehtud igas elemendis ning töötas oma žanris suurepäraselt. Selleks võiks siis olla ulmepõnevik(?).

Lugu on äärmiselt lihtne: kari inimesi jääb keset tihedat udu kaubamajja lõksu ning avastavad, et udu sees ei olegi ainult H2O, vaid midagi hoopis õudsemat. Üsna pea hakkavad konfliktid toimuma ka grupi sees ning ka veri ei jää valamata. Filmi kulg on aga üsna ettearvamatu, mis on hea, ning koletised huvitavad ning, pardon my estonglish, müsterioossed. Kogu krempel on lindile võetud äärmiselt (mulle vähemalt meenutas) theofficelikus auras. Tõsi, ei ole küll intervjuusid aset leidmas, kuid käsikaamera kasutamine meenutas vägagi seda UK/USA huumorisaate kinematograafilist poolt.

Midagi, mis mulle ei meeldinud. Selleks siin filmis oli natuke kurb lõpp. Selle eest ei saa muidugi laita Darabonti - ata-ata annan Stephenile, kes on muuseas üks mu lemmikkirjanikke, oleks võinud natukene rõõmsamates toonides asja lõpetada. Samuti hakkab koppa ette viskama juba tõsiasi, et üpris mitu põnevikku, kus on tegemist maaväliste olenditega, tuleb mängu sõjavägi. See ei ole enam ammugi cool ega uudne. Aeg mõni värskem ja parem idee deus ex machina kujul lauale laduda. Suur pluss oli sellegipoolest see, et suur saladusevõrk jäi monstrumite ümber püsima kuni filmi lõpuni.

Näitlemise kohapealt pretentsioone ei ole. Franki ihunäitlejad DeMunn ja Sadler olid kõvad nagu alati. Sadler näitles vast suti paremini, kuna "Expiation! Expiation!" karjuda on vast märksa raskem kui tuima näoga ringi vahtida. Sellegipoolest, sümpaatsed vanad on nad mõlemad. Meeldis ka Thomas Jane. Ta on ofkoors alati meeldinud. Minu teetassitüüpi näitleja. Marcia Gay Harden sai oma rolliga samuti suurepäraselt hakkama. Ma loodan, et ta eesmärk oli vaatajaid teda vihkama panna, sest see tuli tal suurepäraselt välja.

Muusika oli ka omal kohal. Hiljuti, oma filmisõpradega vahest OST'i teemadel arutledes, olen täheldanud, et paljud ei pane üldse soundtracki tähelegi, mis mind veidi ärritas, kuni taipasin (Jolti abiga), et mõne filmi puhul see nii tähtis ei olegi. Peaasi, et ta oleks kuskil out there. Siin oli just sellelaadne juhtum. Lõpus olevat muusikatükki, aga, pidi sellegipoolest kurtki tähele panema, sest see oli nii naelapea pihta, kui üldse olla sai.

Jah, "Udu" on üks mu viimaste aastate lemmik õuduspõnevikke, sest kuigi arvustuse algul sai ta ulmepõnevikuks tituleeritud, siis IMDb'st žanreid järele kontrollides ja sisemiselt veendudes jõudsin järeldusele, et ta oli ikka pretty fuckin scary kah. Hollywoodi teised (remake) õudukad kahvatuvad selle filmi kõrval ning panen oma raha sellele, et asi on suuresti lavastaja taga kinni. Frank Darabont on geeniuss!

P.S. Vaatasin filmi teist korda, nii et tegemist ei ole esmamuljetega, vaid pärast sekundaarset läbivaatust hoolikalt kaalutletud arvamusega.

Minu filmipäevik 2009

2009-07-26T15:35:00.001-07:00

Link on siin:
Filmipäevik.

Esimene aasta, mil seda teguviisi pruukinud olen. Soovituse või õigemini mõtte seda toredat viisi oma selle aasta vaadatud filme üles kirjutada sain juba eelmisel aastal, kuid ei viitsinud poole pealt hakata, kuigi kunagi oleks tore vaadata küll, mida vaatasin, siis kui veel noor olin. Sestap hakkasingi see aasta varmalt pihta. Uusaastafilmiks on mu teine lemmikfilm "Tavalised kahtlusalused", mis kannab filmipäevik 2009's auväärt number ühte. Keegi veel peale Filmsmusicu, Fletchu kasutab seda? Iseenesest väga kasulik asi.

High Noon (1952)

2009-07-25T10:48:00.000-07:00

High Noon. Vaadatud sai täna ka Bogarti/Hustoni film-noir klassik "Malta pistrik", kuid kirjutada otsustasin hoopis sellest, tihti vähem arutletud klassikust ja suurepärasest vesternist, mida võib ühtlasi võtta ka kui õpetust, kuidas teha hea, kvaliteetne, minimalistlik film. Tõepoolest, olen küll alati öelnud, et mu lemmik selles žanris on "The Good, the Bad and the Ugly", kuid see linateos pööras mu mõtteratast veidi vastupäeva. Filmil pikkust ainult 85 minutit GBU 171 vastu, kuid meelelahutuslikust aspektist olid nad pea et võrdsed. Ei hakka uut lemmikut valima ega midagi, kuid kummaline küll, et Fred Zinnemann suutis nii lühikese ajaga nii pinget täis filmi teha. Filmschool stuff.

Lugu on lihtne ja meenutas veidikene 3:10 to Yuma't: üks mees vs pahad, aega vähe, abi pole, mida teha? Tegevus toimub mitmel tasandil, ei ole ainult, et Frank Miller (suht huvitav nimi pahategelasele, tänapäeval vast sellist ei paneks) tuleb linna, ajaks võimalikult palju asešeriffe kohale. Pidevalt käis briljantselt Gary Cooperi poolt mängitud tegelases sisemine võitlus, kas põgeneda või mitte. Täpselt samamoodi ka Van Heflini Dan Evansi karakteris. Gary Cooper oli totaalselt oma Oscarit ka väärt.

Muusikavalik ja kaameratöö. Just nimelt, kirjutan neist koos ühes paragrahvis, sest neil oli väga palju omavahel seotd hetki. Hetk kirikus, kus Will Kane endale abimehi värvata üritab, oleks muidu külameeste püstitõusmishetked singin'intherainlikult tobedad olnud, kui poleks olnud geniaalselt kompositsioneeritud muusikat. Samamoodi ka hetk, kus Lloyd Bridgesi tegelane pudelipõhjaga tõtt vahib ning taustaks näidatakse vaatajale, kuidas šeriff muserdunult mööda linna ringi uitab. Pinget keris jällegi muusika. Soundtrack tegi filmi lihtsalt suurepäraseks.

Üks väheseid filme, mida näinud, kus ülesehituse ehk build-upi roll jääb kõvasti väiksemaks kui kulminatsioonihetk. See pole üldsegi halb asi, tegelikult. Lihtsalt ei olnud traditsiooniline filmi ülesehitus. Paralleeli võiks tõmmata It's a Wonderful Life'iga, kus Jimmy Stewart hakkab alles viimasel pooltunnil nägema, milline oleks Bedford Fallsi elu ilma temata. Üks omapärasemaid vesterne, mis kahtlemata polnud tavaline kauboikas, vaid midagi tõeliselt enamat.

P.S. Ka siin, nagu eelnevalt kiidetud 3:10 Yuma's, oli nimilaul, mis mulle väga meeldis.
P.S. 2 Lee Van Cleefi debüütroll oli tõeliselt kihvt.

Lisan ka need kaks laulu, esimene 3:10 to Yuma oma, teine kuulub High Noon'ile.

City Lights (1931)

2009-07-17T06:07:00.000-07:00

City Lights. Ühte Chaplini parimat filmi vaatasin väga lihtsalt põhjusel: pole ammu vaadanud midagi tummfilmide ajastu kuningalt. Enne filmi olin juba piisavalt lugenud ja kuulnud selle filmi headuse kohta, nii, et tunne sees oli hea. Kui mul 11-ndas klassis meedia kursus oli, siis sellehulgas oli ka väike filmikursus, kus õppisime kaameratööd, monteerimist, lavastamist ja nägime ka klippe klassikalistest landmarkidest. Üks nendest klippidest oli võetud "Suurlinna tuledest", hetk, kus Chaplin külastab esmakordselt pimeda tüdruku kodu. See oli esimene kord, kui tuli tung see meistriteos oma silmaga ära vaadata.

Ja film oli tõesti suurepärane. Spektakulaarne, kui natukene estonglishit sisse põimida. Tõepoolest üks parimaid romantilisi komöödiaid, mida eales näinud. Siin oli mõlemat: romantikat kui ka komöödiat. Tavaliselt on just see probleemiks: film üritab olla romcom ning tegelikult ei ole temas kumbagi. Suurepäraste näitlejate ja loo abil, suudeti see film aga nii südamlikuks teha, et kindlasti ei ole selle filmil palju vastaseid.

Terve film mõtlesin: damn, kui hästi see kirjutatud oli. Nii paljud naljad tundusid algul olevat küsimärki püstitavat, et mida nüüd sellega teha tahetakse või miks see naljakas peaks olema, kuid juba järgmine situatsioon põhjendas huumori väga hästi ära ning tegi selle veel paremaks. Pole väga näinud kolmekümnendate komöödiaid ning sellepärast olin natukene eelarvamustes just huumori suhtes. Ent ei, situatsioonikomöödia näitas ennast siin parimas küljes. Nii asukohtade kui ka tegevuse kulgemise poolest.

Humoorikad olid ka olukorrad, kus käis pidev võitlus miljonäri peas, kas ta tunneb Trampi või mitte. Oleks ise Chaplinina talle juba pärast kes teab kui mitmendatat korda tahtnud käratada: "For fuck's sake see olen ju mina, saa kaineks." Kõrvalvaatajale naljakad situatsioonid, CC'le vast mitte. Tegelikult võiks vast igat stseeni siit kirjeldada kui ülinaljakat, aga see läheks vast liiga üksluiseks.

Väga rahule võis jääda, Chaplin on minu teetass ning kiitma peab ka filmi kulminatsiooni. Samuti kõrgesti kiidetud. Filmis polnud ka ajaliselt eriti palju erroreid (Euroopast tagasi tulemine, operatsioon), tundus, et kõik klapib ka selle koha pealt. Mulle meeldis ka fakt, et see jäetakse nii lahtiseks, paneb kohe mõtlema, mis peale tiitreid aset leidis. Geniaalselt kirjutatud tükk. Voh, seda kiidakski kõige enam. Kaege ise!

Forza läbi aegade TOP 10

2009-06-07T04:33:00.001-07:00

Kuna 13-street'i Bruno tegi just hiljuti oma õudusžanri lemmikutest edetabeli, siis mõtlesin, et võiks ka midagi sarnast aretada, ainult lemmikfilmide näol üleüldse. Toon välja filmid, erinevad põhjused, miks see meeldima peaks ning räägin ka mõnest filmist, mis välja jäi, kuna lemmikuid, nagu meil kõigil, on ka minul palju. Alustan kümnendast kohast ja liigun tasapisi esimese koha poole.

So here it goes:

10. Apocalypse Now (1979)

Vapustav sõjafilm. Francis Ford Coppola, seda filmi tehes, tegi läbi umbes sama põrguliku rännaku, kui Martin Sheen filmis, Marlon Brandot jahtides. Suurepärane visuaalne pool oleks üks peapõhjuseid, miks see väärtfilmide austajale meeldida võiks. Film ei järgi tavapärase sõjafilmi joonist, sõjategevust on näha vähe. Tähtsam on hoopis see, mida teeb üks sõda inimesega, ning kui erinev on inimene sõja alg- ja lõpp-punktis. Film peaks meeldima eelkõige eepiliste filmide austajatele ning sõjafilmide gurmaanidele on see enam kui kohustuslik. Terve film alates The Doorsi "The End" lauluga avastseenis lõpetades Kurtzi lõpumonoloogiga on justkui teekond hallutsinatsioonides.

9. Rope (1948)

Mõtlesin, kas panna seda siia või mitte. Otsustasin siiski midagi Hitchcockilt ka panna. "Köie" näol on tegemist ühe mu lemmiku filmiga minimalistliku kino vallas. Oskus teha head filmi, kus tegevuspaigaks on põhiliselt üksainus ruum ning ajaks umbes 2 tundi, on midagi, mis on vähestel. Paljud arvavad, et parem oleks olnud, kui kuni lõpuni oleks olnud teadmata, kas poisid selle kuritöö ikkagi toime saatsid või ei, kuid minu arust oli just nii parem. Filmi mõte oleks muidu absoluutselt muutunud. Taustal olnud pilvelõhkujad hämmastasid mind oma ilu poolest esimest korda vaadates ja ka praegu. James Stewart teeb hea rolli ja Alfred tõestab, miks teda suurlavastajaks peetakse. Meistriteos, mis on mõjuv ka praegu, 61 aastat peale esilinastust.

8. The Godfather: Part II (1974)

Kaalusin tükk aega kumba osa panna, kuid jõudsin lõpuks ikka, nagu ka mitmelgi varasemal korral, järeldusele, et teine on parem. Esimene on klassika ja ilmselt meeldib rohkematele inimestele, kuid teine alles tõestab, et Coppola oskab filme teha. Ei usu, et on eriti palju häid filme, kus nii järg kui ka eellugu ühes oleksid. Taaskord on tegu väga suurejoonelise filmiga, millel pikkust üle kolme tunni ning igav ei tohiks filmisõpradel hakata selle aja jooksul kordagi. Krimisõpradele kohustuslik ja draamat ei jää siin samuti väheseks. Algselt ainult raha peale välja mindud projektist sirgus välja üks kõige paremaid järgesid filmiajaloos. Klassika!

7. The Sting (1973)

The Sting on hea näide heast atmosfääriloomise oskusest. Aastal 73 osati osavalt konstrueerida ragtime-ajastule iseloomulikku olustikku, inimesi ja linna. 36-nda aasta Chicagos toimuv film räägib lõbusa loo kahest vargast, kes oma suure meeskonnaga otsisid jõukamaid inimesi, et neilt osava petuskeemi läbi raha välja petta. Operatsioonid olid alati väga hästi ja põhjalikult läbi planeeritud ja nagu Ralfi purjus isa mulle üks kord väitis (ja millega ma ka ise nõus olen): sellised asjad ei oleks tänapäeval enam võimalikud. Kaks tundi möödub kui linnulennul ja koos toreda muusikaga (Scott Joplini "The Entertainer'it" sai ikka kümneid kordi järjest kuulatud peale vaatamist) moodustab see film ühe väga hea ajaviite, mida saab vaadata üksi, kogu perega või sõpradega. Universaalne teos, mis ei küsi vanust või sugu.

6. Citizen Kane (1941)

Hetkest, kui ajakiri "Sight and Sound" selle 60-ndatel, kui William Randolph Hearsti mõju Ameerika ajakirjanduses oli juba kadunud, maailma parimaks filmiks tituleeris, on see tiitel sellele filmile nagu näts kinni jäänud. Sellest on veidikene kurb meel, sest sellega koos on kogu aeg kuulda, kui ülehinnatud film see on. Kui seda tiitlit talle kunagi omistatud poleks, saaksid inimesed seda filmi eelarvamustevabamalt nautida. Tegemist on väga hea film-noiri ja müsteeriumiga. Pinge püsib peal kuni viimase kaadrini (sõna otseses mõttes). Avakaader oli ka päris kõhedusttekitav. Huvitav on mõelda, et filmis on vägagi majoorne plot hole, kuid enamus inimesi sellest esmavaatamisel aru ei saa.

5. There Will Be Blood (2007)

Ainus selle sajandi film, mis siia edetabelisse mahub. Paul Thomas Andersoni naftaeepos räägib vaatajale loo kaunis aeglaselt, ent iga kaader ütleb midagi. Kõrbeplaanid on puhas silmailu ning Daniel Day-Lewis varastab absoluutselt iga hetke, mis ta filmis on. Romaani pole lugenud, seega ei oska võrrelda, kuid tunne on, et PTA tegi Sinclairile teene, sest muidu poleks too ealeski nii tuntuks saanud. Lõpustseen ja tiitrites kõlanud Brahms võtab kogu filmi väga hästi kokku: õhku jääb veidike segane moment, et mis nüüd edasi sai. See on juba igal vaatajal endal vaja välja nuputada. Lavastajalt meeldivad mulle tema teised filmid kah, kuid see, erinedes teistest nagu öö ja päev, jääb lemmikuks.

4. Fight Club (1999)

Film, mis läheb kahtlemata iga vaatamisega aina paremaks. Esmakordselt on film täis liiga mahukat infotulva, teise korraga saab juba paremini detailidele keskenduda. Film on päris revolutsioonilise sisuga ning ei imestaks, kui see oleks, kui oleks raamat ja film välja tulnud näiteks 80-ndatel, olnud keelatud nii mõneski sotsialistlikus riigis. Ta on omamoodi kui elamiskoodeks, mida paljud on üritanud alates filmi väljatulemisaastast järgida. Mõtlemapanev ja täis head kaameratööd. "Kaklusklubi" peategelane Tyler Durden teeb vahepeal ka breaking the fourth wall'i ehk siis adresseerib oma mõtted otse publikule.

3. The Great Escape

Kuidas ma saakski jätta Steve McQueeni, oma lemmiknäitleja, topist välja. Ühe tema filmi peab kahtlemata siia lisama. "Suur põgenemine" on kahtlemata parim seiklusfilm minu raamatus ja pulpfictionlik staariparaad tuli filmile ainult kasuks. Siia selline lähenemine sobis. Näiteks filmis A Bridge Too Far, ei sobinud tähtnäitlejate ülekasutamine. Muusika oli siin samuti suurepärane: vilepill sätestas tuju just õigele lainele. Sõbralik seiklusfilm, mille toimumisaeg ei olnud Ameerika jaoks just kõige helgem periood, kuid meile, kes me seda filmi dekaade hiljem vaatame, on see kõik ainult üks lõbus vanglast põgenemise lugu.

2. The Usual Suspects

Tjah, kui muud osa oma top 10'st olen erinevatel aegadel muutnud, siis esimese kahe suhtes olen nii ebaoriginaalne ja jätan nad samaks. "Tavalised kahtlusaluseid" tasub enim vaadata vast selle pärast, et seal on läbi aegade parim lõpustseen. Filmi käigus üritatakse küll vaatajat erinevatele võimalikele lahenduskurssidele viia, kuid lõpuks lõpetatakse film just nii nagu ta kõige loogilisem on. Sellegipoolest, tund ja kolmveerand meelelahutust ja kaasaegset film-noiri on garanteeritud. Head näitlejad teevad samuti asja paremaks. Isegi Stephen Baldwin sobis siia kui õlitatult. Töötab iga kord ja olen selle valinud ka oma uue aasta vastuvõtmise filmiks.

1. The Good, the Bad and the Ugly

Ei ole saladus, et see film minu arust kõige parem läbi aegade. Fantastiline täius igast aspektist. Hea kinematograafia kõrbemaastiku näol, Ennio Morricone suurepärane taustamuusika, millest kõige tuntum viis leiab ka tänapäeval mitmetes kohtades kasutust, Sergio Leone võimsalt pikad, eepilised stseenid, kus karakter areneb 2 minuti jooksul rohkem kui teinekord tegelane terve filmi jooksul. Mainimata ei tasu jätta ka suurepärast lõpustseeni shootouti näol ja üleüldist stsenaariumi geniaalsust - rahajahti on alati põnev vaadata, eriti veel siis, kui see leiab aset hästi tehtud filmis.

Filmid, mis on suurepärased ja kahjuks TOP 10's enda kanda kinnitada ei suutnud:

2001: A Space Odyssey
Kindlasti Kubricku parim film on rännak ajas ja ruumis. Vapustavad eriefektid, mis tehti aegadel, kui Windowsi sünd oli veel kaugel-kaugel olid ainult üheks põhjuseks, miks film suurepärane on. Teos on kõike peale tavapärase, temas on midagi, mis oli hoiatuseks inimkonnale juba 60-ndatel ja on ka tänapäeval: inimene on liiga kogenematu ja võhik, et üritada valitseda universumit.

A Clockwork Orange
Kohe teine Kubrick otsa. Kurb, et neist kumbki sisse ei mahtunud aga jääb nii hetkel. Avastseen tolles filmis on mulle sama südamelähedane, kui 2001 lõpp. Clockwork on eelkõige huvitav vaatamine ja kindlasti vaataks uuesti pigem seda kui 2001.

Ladri di Biciclette
Midagi veel Euroopast. Jalgrattavargad on vast üks neorealismi parimaid näiteid. De Sicalt olen näinud õnnetuseks vaid kahte teost ja see meeldis enam. Sisu on vägagi kerge vaadata ja sõjajärgne Rooma oli mulle kui Itaalia riigi fännile põnev jälgida.

A Beautiful Mind
Samuti midagi kaasaegsemat ja 21. sajandist. Ron Howardi parim film sümboliseerib minu jaoks kõike, mille kohta võib öelda maagiline. Sest seda "Piinatud geenius" kindlasti on. Muusika omab filmis väga tähtsat kohta ja siin sai see taaskord tõestust. Russell Crowe esinemine jääb meelde veel kauaks.

Down by Law
Mõni indie kah nende teiste suurteoste kõrvale. Down by Law's näen mõnevõrra sarnasust Stand by Me ja teiste rännaku-filmidega. Filmis on, suuresti tänu Roberto Benignile, palju huumorit ja stseen "I scream, you scream, we all scream for ice-cream" oli lihtsalt suurepärane. Jarmuschi parim film minu raamatus ja näitas hästi, kuidas erineda maailmakinost. Ehedaim näide vast see, kui kiiresti toimus vanglast põgenemine.

Selleks korraks kõik

The Bourne Ultimatum (2007)

2009-06-06T17:06:00.000-07:00

The Bourne Ultimatum. Hetkel IMDb top 250's 150-ndal kohal olevat filmi (tõin selle suhteliselt tähtsusetu fakti välja sellepärast, et mul paremat juhtlõiku millega alustada polnud) nägin alles eile. Päris karm viga, kui arvestada seda, et tegemist on ühe selle dekaadi parima triloogiaga. Ei ütleks, et ta aina paremaks läheb, sest esimene on parem kui teine, kuid alles kolmandas osas avaldus see, miks ma Jason Bourne'i/David Webbi armastan.

Kolmandas osas on kõige parem see, et plot keerleb selle ümber, kuidas ta värvati Treadstone'i projekti ja kuidas ta tapamasinaks koolitati. Mulle alati meeldib filmides vaadata seda segmenti, kus näidatakse läbi flashbackide, kuidas kellestki tapja tehakse. Rambo minevikuhetkedega sarnaselt näeb ka JB oma minevikku ja sellest kannustatult on ta üha enam pühendunud oma "tegija" otsimisele. Lisaks tiivustab teda ka see, et see mees, keda ta jahib, lasi tappa Marie.

Action on kolmandas osas kindlasti kõige parem. Kui esimeses jäi seda suti väheks ja teises oli teda juba märksa rohkem olemas, siis alles kolmandas kasutati ära Jasoni tegelase potentsiaali 1 1-le võitluses ja koos hea koreograafiaga näidati vaatajale päris vingeid asju. Stseenid avalikul väljakul ja Marokos, oh jumal, eriti Marokos, olid väga hästi tehtud. Maroko-stseenid meenutasid veidikene James Bondi (kellel on muuseas samad initsiaalid nagu Jason Bourne'il) kaklust kohaliku neegriga filmis Casino Royale. Olen ka tolle avastseeni suur fänn. Igatahes, Marokos toimuvaid actionstseenide sarnaseid eriti palju ei ole.

Mulle tohutult meeldib ka Bourne'i filmide kaameratöö. Kogu aeg erinevatelt positsioonidelt filmimine, kiire montaaž, ei ole pikki ühe koha peal passimisi. Kaamera sätestab vaataja õigele lainepikkusele ja aitab actionisse sisse elada. Isegi lõpustseen pani ahhetama just tänu kaamerale (ja muidugi ka tänu võrratule "Extreme Ways'ile") ja hea meel, et jätkati esimese kahe osa sarnast mustrit selles vallas.

Soundtrack. Bourne'i taustamuusika on samuti kiiduväärt. Ei oskagi midagi laita tolles. Õige meloodia siis, kui on tagaajamine, õige siis, kui on mingi emotsionaalsem stseen. Väga viis. Lõpus mänginud, küll kerge töötlusega (?), Moby "Extreme Ways" oli väga väärikas lõpumuusikaks ja mõnes mõttes väga hea vihje esimesele osale, kust see laul ka tuntuks sai. Üks väheseid filme, kus sai ka mõnuga tiitrid lõpuni vaadata.

Kuna juhtum, kus see film sai 3 Oscarit, on eredalt meeles, sai just spetsiaalselt heli kuulatud, et kas tõesti oli oma kuldkujukesi väärt. Võin südamerahuga väita, et oli küll. Actionstseenide taustahelid ja ka kaklemishelid olid kenasti kõikide liigutustega sünkroonis ja see pani tegelikult rohkem kaasa elama ja keskenduma, kui nägin, et tehnilise poole pealt on kõik korras. Üks väga eeskujulikke osasid Bourne'i juures ja loodan, et järgmises filmis vähemalt sama hea.

Olles nüüd ära näinud kõik kolm osa, olen natukene pettunud, et järgedega edasi minnakse. Pole küll ühtegi Ludlumi kirjutatud raamatud lugenud ja seega ei ole nii tulihingeline kaitsja tolles osas, kuid olen siiski pettunud, et filme juurde tehakse. See uus seeria ei tundu nii õige olevat ja taaskord, nagu filmiveebi, postitan üles küsimuse, et on seda varem nähtud, kui raamatust tehakse spin-off. Filmidest on juhtumeid küllaga, kus mingi saaga juures lavastaja vahetub, kuid raamatuseerial kirjanik? Come on. Ja kõige tähtsam: 3-nda osa lõpp oli nii perfektne, et sinna mingi uus film veel teha on sama kohatud kui Prison Break: The Final Break peale 4-nda hooaja finale't.

Meeldib, väga meeldib nii triloogia kui ka näitleja. Näitlejatevalik oli samuti hea. Paddy Considine meeldis peale Matt Damoni enim vast. Dead Man's Shoesist ikka meeles too hea näitleja. Peakski nüüd, kui kõik osad vaadatud, uuesti esimest osa vaatama. Kunagi sai just vingutud, et esimest liiga palju nähtud, aga nüüd justkui tahaks. Bourne on esimeses osas veel nii teistsugune, et oleks justkui teine inimene võrreldes kolmanda osa lõpuga.

Superbad (2007)

2009-06-06T16:31:00.000-07:00

Superbad. Ei oleks uskunudki, et tänapäeval veel häid noortekomöödiad tehakse. Rõhk on sõnal "noorte", sest komöödiavallas on saavutusi küll, aga need American Pie järjed on juba sama okseleajavad kui Saw järjed. Lihtsalt kohutav on see Hollywood, imetakse ühe idee kallal nii kaua ja tulemus kannatab selle võrra kohutavalt. Loomulikult ei taibanud ma seda alles praegu, kuid lihtsalt tahtsin selle asja välja käia, sest vaadates, kuidas tihti normaalsed filmid rikutakse 4 järjega ära, tõuseb äng minu sees.

Aga filmist: ei saa küll aru, miks eestikeelses pealkirjas on lisand "Ülikõva", kuid ülikõva see film oli. Mitmes mõttes isegi. Tegelased kõigepealt: kuigi mulle Fogellit mänginud Mintz-Plasse ei meeldi, siis tema nohiklik tegelane sobis siia. Põhitegijad Seth ja Evan olid ka hästi välja valitud ja hea on, et Seth Rogeni tegelane siin filmis korralikult muudetud ja võmmivormi alla peidetud oli, sest muidu oleksid nad päris sarnased olnud. Kaks politseinikku olid ka kohati filmi päästvaks faktoriks, sest ausalt öeldes pole nii naljakaid pollareid ammu filmis näinud. Alati on mingid dickheadid taolistes filmides, kuid seekord tehti stsenaariumisse vägagi õige lüke, kui minu arvamust küsida.

Muusikavalik oli samuti meelepärane. Juba alguses, avatiitrite ajal, sai koheda kerget funki/soulilikku lähenemist ja seda lüket oli kuulda ka hiljem, filmi keskel aset leidva soundtracki ajal. Suhteliselt ühes stiilis muusika tuli filmile kasuks ja aitas tegevusse paremini sisse elada. Muusikat ei olnud ka ülekasutatud ja hea on, sest siia filmi poleks selline manööver sobinud. Tolle filmi võiks kunagi isegi soetada, kuna ta on tänapäeva mõistes ikkagi väljapaistev komöödia ja tõesti loodan, et Greg Mottolast, kes tuli nüüd välja oma uue filmiga "Adventureland", saab Ameerika valge rüütel komöödiamaailmas.

Kui meenutada, mis filmist meelde jäi, siis eelkõige oskus, kirjutada häid tegelasi. Võmmid on ühed parimad oma vallas, selles kahtlust pole. Mõned stseenid olid ka huvitavad: Seth poes näiteks. Paganama hea kujutlusvõime oli nolgil ikka. 80-dollariline kupüür ja whatnot.
Ahh, tahaks Dazed and Confused'it vaadata selle peale, sest seda noortekomöödiat ei ületa tõepoolest miski. Paljud on proovinud ent kõik on ebaõnnestunud. See atmosfäär, mis seal on, on kuldaväärt.

"I'm sorry I blocked your cock."

Boogie Nights (1997)

2009-06-05T08:51:00.000-07:00

Boogie Nights. Paul Thomas Andersonist on kiiresti välja kujunemas minu üks lemmiklavastajaid. Tema filmides on kõik perfektne. Arvan ka, et tema ja tema meistriteosed on suuresti alahinnatud. Boogie Nights on järjekordne näide, mida mees kaamera ja sulega teha suudab. Film on meisterlikkuse pärast ahhetamapanev algusest lõpuni ja ei usu, et on palju inimesi, kellel poleks karp kasvõi natukene aega lahti olnud peale Wahlbergi enesepaljastust, monoloogi ja toredat donovanilikku lõpumuusikat. See mees on lihtsalt geenius!

Sisu on ka huvitav ja sain end veidi harida asjast, millega muidu nii hästi kursis polnud. Lavastajal oli väga hästi õnnestunud luua 70-ndate olustik ja teemakohased reference'id tegid asja ainult usutavamaks (Star Warsi kohta käiv jutt, näiteks). Stsenaariumi osas ei ole praktiliselt ühtegi etteheidet või midagi, mis nagu ei meeldinud. Mõne muu lavastaja kohta ütleks võib-olla, et oleks võinud lühem olla, kuid kuna PTA oli lavastajapukis ja oli taaskord suure hoolega hoolitsenud kõikide elementide eest, siis ei ole ühtegi halba sõna.

Kõigepealt peab kiitma hästi kirjutatud tegelasi, kellest kaks ka õnneks Akadeemia poolt nomineeritud said. Burt Reynolds, kes meeldis vast enam, kui 70-ndate Ameerikas veel toona tärkava pornotööstuse magnaat ja filmilavastaja, tegi ühe oma parima rolli. Naisnäitlejatest väärivad kiitust Julianne Moore ja Heather Graham ühepalju. Mõlemad olid väga tugevad naistegelased ning karakteri arendamises oli Graham vägagi eeskujulik. Väiketegelastest meeldisid ka William H. Macy, kes oma koomiliste vaheseikadega, mis hõlmasid tema naist ja veel ühte meest, veel kauaks meelde jääb. Kahjuks said Philip Seymour Hoffman ja John C. Reilly liiga vähe mänguaega, ent olid väärikaks täienduseks perfektsele ansamblile.

Üle ega ümber ei saa ka Dirk Digglerist ehk Mark Wahlbergist. Hell, ta oli kunagi mu lemmiknäitleja ja sümpaatne on igas filmis, kus osaleb, tänaseni. Koos Departediga oli see üks ta parimaid rolle. Kui vaadata ta tegelase tegutsemist ajaliinil, siis oli ta üpriski tüüproll: hothead, kes pole mitte keegi, siis saab suureks tegijaks, ja lõpuks on seal, kust alustas. Film on tema-centric ja minu teada ei ole Wahlberg varem sellist peaosa saanud, kus film täienisti tema lugu räägib.

Filmis on perfektne kõik, kuid teisena tahaks välja tuua kaameratöö, mis tal ka 2 aastat hiljem välja tulnud Magnolias suhteliselt sarnane on. Scorsese pealt imiteeritud tegelaste sõna otseses mõttes kaameraga jälitamine toimib perfektselt. Mõtlesin ja mõtlesin, et kus ma sarnast manöövrit veel näinud olen, ja meelde tuli: Touch of Evil. See geniaalne avastseen! Ilmse(lge)lt võtsid kaks suurmeistrit selle taktika sealt filmist.

Muusika kasutamine oli taaskord suurepärane. Arvustuse lõpus on ka lõpustseenis alanud ja tiitrites põhiliselt jooksnud laul. Meeldis taaskord see, et praktiliselt igas stseenis oli mingi hea taustamuusika. Õige filmmakingu korral läheb taoline asi alati peale ja ei teki ülekasutuse tunnet. Goddamn ma armastan seda lavastajat ja alles nüüd mõistan, miks mulle ta teisi filme nii palju soovitati. Ma, isiklikult, ei arvanud, et ta teised filmid (millest nüüd veel ainult Punch Drunk Love vaatamata on, kuid see viga saab täna õhtul parandatud) There Will Be Bloodile ligilähedalegi küündivad. Kuid võta näpust, kõik on peaaegu sama head olnud siimaani. Loodan, et see mees jätkab samas suurepärases vaimus.

Vägagi kontroversiaalne moment, ent hea stseen.

The Third Man (1949)

2009-06-04T06:23:00.000-07:00

The Third Man. Jätkame film-noiri lainel. Viimasel ajal suht meeldima hakanud see žanr. Midagi on selles olustikus, mis mulle alati peale f-n'i vaatamist sügava mulje jätab. Oma tööga sai hakkama ka "Kolmas mees", mis ei ole küll parim antud vallas, kuid siiski väljapaistev saavutus nii mõneski aspektis ja ei ole välistatud, et seda kunagi uuesti kaeda tahan. Siiamaani on IMDb top 250 järjestikune võlgade likvideerimine end õigustanud.

Film on jutustus mehest, kes jõuab Viini, et võtta vastu tööpakkumine oma sõbralt. Sõbra elukoha juurde liikudes, avastab ta, et too on vahepeal ära surnud. Saades teada ta surma segased asjaolud, otsustab ta seda pikemalt uurida ja esialgu lühikeseks planeeritud reisil ei paista sugugi tulevat valgust tunneli lõpus. Nii oleks vast paslik filmi esimene pool kokku võtta.

Tegelased on enam-vähem, mitte kõige parem element filmi juures. Joseph Cotten on oma rolli mänginud välja sarnaselt Cary Grantiga North by Northwestis. Mees, kes põgeneb ühest hädast teise juurde. Väga jimmystewartilik. Oleksin antud rollis parema meelega näinud ükskõik kumba neist kahest, kuid Cotten sai ka väga kenasti hakkama. Alida Valli suhtes on emotsioonid ükskõiksed. Kuldajastu-filmide naistegelased on mind enamjaolt külmaks jätnud, ei oska öelda miks. Nad on alati kuidagi võltsid ja mitteusutavad, kui samas meeskarakterid on võimsad ja loole olulised.
Orson Welles oli super. Tema introduction oli üks paremaid, mida ma näinud olen, rääkimata sellest, et see oli kahtlemata selle filmi parim stseen. See viis, kuidas valgus paistab ta peale ja siis kohe ära kaob...Vau.

Filmi parim element, neid on minu raamatus isegi 2, on kas kaameratöö või lokatsioonid. Ei oska üht eelistada teisele. Kaamera oli super: konna perspektiivis võtted tegid paljud karakterid, kes muidu nii kindlad ja tugevad välja ei paistaks, palju võimsamaks. Kuskilt on kõrvu jäänud, et kui alt filmida, siis peaks see just sellise mulje vaatajale jätma. Ja lokatsioonid: taaskord üks suur vau. Tumedad, inimtühjad sõjajärgse-Viini tänavad. Kuskil kaugel on näha inimese varju suitsu sees. Väga kõhe. Lõpustseenid rentslis andsid ka väga hea mängumaa jubedusttekitavale finaalile. Mõlemad elemendid olid tõesti suurepärased ja kui muidu krimifilmid peale ei lähe, siis sellepärast tasuks kindlasti vaadata.

Üks miinus oli ka ja kahjuks oli see paganama suur apsakas. Vabandust väga, aga muusikavalik, välja arvatud ühes stseenis, ja see oli stseen, kus Welles mängu tuli, oli lausa kohutav. See rikkus konkreetselt elamust ja sellepärast ei saagi sellest filmist mu lemmik film-noiri. Ma oleksin siin tahtnud kuulata kõhedaid meloodiaid, mis pimedate tänavatega kokku oleksid läinud, aga oh ei. Selle asemel oli 90% soundtracki kaetud uimastavate keelpillidega. Täielik möödalask, kahjuks.

Twist oli super. Spoilerdan veidike ja ütlen, et taolisi twiste kohtab tihti Coenite filmides. Ehk saate aru, mida mõtlen. Kasvõi selle põhikaadri pärast seal tasuks seda filmi vaadata. Pole nii head sisupööret tükk aega saanud, kuid tunne on, et varsti, Spoorloos'i näol, saan.
Natuke kehv oli see, et film taotles korraga kahte asja: olla hea krimi ja samas ka romantika. Ei lähe kokku need. Nagu kaks patarei plusspoolt oleksid üritanud kokku saada. Nii ei saa. Oleks võinud ühele teele kindlaks jääda ja seda liini aretada. Lõpp ise oli selles suhtes minu jaoks halb. Õnneks, nagu eespool mainitud, kaalusid kaks superasja, kolm, kui twisti arvestada, selle üles.

Jäin rahule ja kindlasti vaatan film-noire suure huviga edasi. Lemmik siimaani Touch of Evil, kus ka Orson Welles peaosa kehastas. Kahjuks küll mitukümmend kui mitte -sada kilo raskemana. Ei sobi talle ikka see paksem välimus. Noorena oli palju sümpaatsem.
P.S. 13-street'i Sander ütleb, et see läheb iga vaatamisega paremaks. Äkki hakkab mulle ka järgmine kord muusika meeldima.

Transformers (2007)

2009-06-04T02:03:00.000-07:00

Transformers. Nagu tulid tagasi Filmimöla-mehed, tulen ka mina. Üle pika aja millestki kirjutada on vabastav. Valisin spetsiaalselt mingi kergema filmi, kus ei oleks väga palju sügavaid mõtteid, mida lahti dešifreerida. Transformerid ehk autod muutuvad robotiteks, nagu see ühe põhiblogija poolt on ristitud, oli väga hea meelelahutus. Ta läks küll veidike pikaks, kuid selle eest sai näha, kui palju raha Michael Bay selle filmi jaoks planeerinud oli. Kohati mindi ka veidi liiale hävitustööga, kuid kõigest järgemööda.

Näitlejatevalik oli meeltmööda. Shia oli oma tavalises elemendis ja see no-no-no-no... klipp võtab lühidalt kokku tema tegelase olemuse. Siiski, kui ta, Cube käes, ringi jooksis lõpus, oli juba väikest developmenti näha. Enam-vähem. Josh Duhamel, kui mulle Las Vegasest sümpaatseks saanud Danny, meeldis mulle juba ette ära. Ta ikka igalpool samasugune. Anderson ja Mac+Turturro olid vast lihtsalt koomilise elemendi sissetoomiseks näitlejatelehele palgatud. Tegelased, ilma kelleta oleks see film täiesti vabalt oma esmaeesmärgi täitnud - meelt lahutanud. Optimuse ja Megatroni vahelised stseenid olid muljetavaldavalt sümpaatsed. Pani kohe Transformersi-universumisse sisse elama.

Efektid olid siiski super ja ma ei saa aru, kuidas neid vastavalt ei hinnatud. Golden Compass over this? A Le Coq Sviidis, seda galat Ralfiga koos vaadates oli see tõik enamus saalile arusaamatu. Toona ei saanud sellest aru, nüüd aga, kui Transformersi-süütus võetud, küll. Kurb, kuid ega see midagi väärtusest ära võta. Film oli ikkagi üks parimaid actionfilme, mida viimasel ajal näinud, ja see on fakt. Terminator 2: Judgment Day, mis iroonilisel kombel on jäänud viimaseks sissekandeks enne seda, on samuti outstanding.

Kõik, mis puudutab audio osa, oli samuti top notch. Muusika oli super, sain teada ka selle tüüni, mis Snake Eyesi reklaamis mängis eelmine nädal (tänan, Spellbound). Tõsiselt hea score oli, vahepeal veidike TDK'lik, samas jälle eepilist seiklusfilmi meenutav, mis oligi väga heaks balansiks. Poplugude vahele põimimine nii väga ei häirinud, kuid lihtsalt headest taustameloodiatest oleks piisanud. Sellele soundtrackile peab oma küüned taha saama. Igast meloodiast õhkas selle filmi võimsust nagu ka näiteks Optimus Prime'i häälest. Meeldisid ka hetked, kus käis transformatsioon autost robotiks. Tehniline pool oli tõepoolest super ja kurb, et ma seda kinno ei jõudnud vaatama minna. Teise osaga käitun targemalt.

Kui vaadata seda kui ulmefilmi, on ta enam-vähem. Ta paljastab jällegi mingi USA valitsusega seonduva top-secret teema (mis on täitsa mõeldav ja reaalne), kus hoitakse tõendeid millegi kohta, millest avalikkusel on teine pilt. Mulle selliste elementide sisse toomine täitsa istub ja tekitab jällegi huvi mingite ammu lahendamata müsteeriumite kohta. JFK, Roswell and so on.
Kui põnevikuna oli ta igati hea. Ta hakkas kohe kiires tempos liikuma Qatari intsidendi näol ja ei lasknud tempot kordagi alla. Suhteliselt OK cast, tehnilised vahendid ja stsenaarium garanteerisid selle filmi edu nii maailmas kui minu raamatus.

Jäin rahule ja sooviks praegu ühe toreda hinde panna sellele, ehk küll mitte nii positiivselt kui Prügi, kuid pean oma lubadusest kinni nagu eelneva posituse pealkiri ka kinnitab. Jään keskmisest enama huviga ootama järge.

Wake up call aka I'm a man of my word

2009-06-04T01:59:00.001-07:00

Sai öeldud ära, et ma olen suvel back in action ja nii ka on. Eks see blogimine filmivaatamise ajast veidike aega ära võtab, kuid see on seda väärt, kas pole? Olen tundnud puudust sellest blogimisseltskonnast ja loodetavasti suudan kuskil 15-20 korda kuus teile oma värskeid filmimuljeid jagada. Stay tuned, kohe väike arvamus filmist, kus kaks põhimärksõna on autod ja robotid.

Terminator 2: Judgment Day (1991)

2009-04-27T02:30:00.000-07:00

Terminator 2: Judgment Day. Suht ulmeline asi ikka, et mul see niikaua nägemata oli. Nimelt olen nüüd halvemat teed läinud ja otsustasin ka neid t-tähega algavaid asju kasutama hakata filmide vaatamiseks. Likvideerin vanu võlge nüüd. Terminator 2 sai kohe tähelepanu osaliseks, sest kuuldavasti olevat see üks parimaid järgesid ja ka actionfilme. Mnjah, ise pole siiamaani suutnud veel otsustada, kas parem on see või esimene osa. Mõlemas oli väga hea atmosfäär ning ka osatäitjad.

Robert Patrick jättis juba avakaadritest saati sügava mulje, palju parem feiss, kui see ärajoonud nägu, mis tal hetkel on. Ka Die Hard 2's mõjus tüüp samasuguselt. Ja T-1000, palju vingem asi imo, kui T-800. See elavhõbeda molekulide kokkutulek on juba legendaarseks saanud vist. Ässad 2's oli ka see koht sees, kui õigesti mäletan. Igatahes, väga kihvt oli vaadata, kuidas nüüd-hea Arnold põgeneb millegi palju tugevama kui tema eest. Mulle sümpatiseerus esimese osa vastasseis Biehni ja Schwarzi vahel kah, kuid T-1000 oli lihtsalt niipalju rohkem kickass kui T-800.

Hamilton on musklites veidike kole, imo on ta ilusam, kui tal lihasmassi vähem oleks. Liiga maskuliinne. Näitles sellegipoolest hästi ning stseen, kus Arnie talle haiglasse järgi tuli, et ta seal ära päästa enne kui Patrick sinna jõuab, oli ikka megahea. See muusika ja aegluubis näitamine oli ikka super. Edward Furlongi osatäitmist üritasin kogu aeg võrrelda American History X'ga, kuigi midagi sarnast nende filmide vahel pole. Eks ta natuke roheline siin veel oli, eriti häirivad olid veel need vingumiskohad, aga selles suhtes oli usutav, et tekkis selline tunne küll nagu tüüp oleks tulevane vastupanuliikumise juht.

Efektid aga täiesti 10/10, 5+ and so on. Stan Winston, alles läbi selliste filmide õpin ma sinust puudust tundma. Hetked, kus Patrick oma käe mingiks elavhõbeda ja mõõga ristsugutiseks muudab, olid ikka väga tõetruud. Oleks huvitav olla 80-ndate actionfilmide võtteplatsidel, et näha, kuidas sellised asjad sünnivad. Osad tänapäeva filmide eriefektid on ikka köki-möki võrreldes toonaste saavutustega.
Üks parimaid actionfilme nii sisu kui ka efektide poolest. Seda Judgement Day'd oleks võinud läbi Linda nägemuste rohkem näidata, kuid see oli ka ainuke miinus. Tõeline meistriteos ja paneb väga kahtlema, kas kolmas (ja neljas) osa midagi väärt on. Will know soon enough!

P.S. Nüüd ma siis tean, mis muusika on CC Plaza kinovalve reklaami lõpus : P

Dead Man's Shoes (2004)

2009-04-02T11:17:00.000-07:00

Dead Man's Shoes. Hetk tagasi lõpetasin oma arvatavasti selle kuu lemmiku (sellist tiitlit jagan nimelt filmiveebis. Jaanuaris sai selle au "Pi", veebruaris "Lawrence of Arabia" ja märtsis "Apocalypse Now" Redux) vaatamise. Shane Meadows, filmi lavastaja, on inimene, kes mulle enne filmi kohta taustainfo kogumist suhteliselt tundmatu oli. Selle filmiga pani ta mind igatahes rohkem tema loomingu järgi janunema - talendikas vend. Teha 90-minutiline põnevik, kus teemaks on kättemaks, kõlab suhteliselt tavaliselt tavalise süžeena, mida filmiajaloos juba korduvalt kajastatud on. Uuemaks ja teistsugusemaks elamuseks on vaja erilist lavastajat ja seda Shane kindlalt on.

Film algab võimsa ja catchy looga, mille ka allpool videona edastan. Tehakse vaatajale üsna ruttu lugu selgeks. Sõjaväest koju tulnud, hakkab Richard kätte maksma tüüpidele, kes ta venda, vaimselt alaarenenud oli teine, suurema venna äraolekul, taga kiusasid. Paddy Considine oli suurepärane rollivalik. Viis, kuidas vend julgelt ja otsekoheselt ühele kriminaalile ütleb, et kavatseb neid kõiki tappa, jääb kauaks meelde. Film on tempokas ja eelkõige kaasaelama panev. Kahe venna vaheline side oli enne vanema sõjaväkke minekut tugev, selles sai veenduda.

Kui seda millegagi võrrelda, siis ehk Walking Tall, millel oli umbkaudu sarnane sisu, kuid film ise ei olnud kümnendikkugi nii hea kui see, millest räägib arvustus, mida hetkel kirjutan. Siin oli näha peale heade näitlejate ja huvitava sisu ka head lokatsiooni valikut. Ei saanudki aru, mis kohaga tegemist oli. Inglismaa countryside vast. Muust maailmast eraldatud koht lõi sellise meeleolu, et ei ole mitte kuhugi põgeneda ja saatus on paratamatu. Seda kõike kinnitas taaskord ka muusika.

Natukene pragan kah. Kurb, et dialoog vahepeal arusaamatu oli. Pole väga tugev selle inglise aktsendi mõistmises. Vahepeal oli ka pättide poole pealt näha ka halba näitlemist, kuid selle korvas täielikult Paddy. Stseen Richardi ja Sonny vahel oli kuld ning filmi teise ja kolmanda kolmandiku vahepeal aset leidnud hetk Richardi ja Herbie vahel - muusika puudumine tegi asja spektakulaarseks - oli samuti meeldiv.

Lõpplahendus ja kerge pööre tõid asja ainult positiivseid külgi juurde. Lõppkaadrid üle väikese küla ja mäestiku olid tearjerkerid, raisk. Vahtisin neid sõna otseses mõttes suu ammuli. Viimati tõi midagi sellist mu näole ette hetk, kui Kaksiktornid valmisid filmis "Man on Wire". Perfektne lõpumuusika pani asjale väärika punkti. Damn shame, et ma enam hindeid ei anna. Kunstiteos, mis jääb kestma. Soovitan tõsiselt ja soojalt!

American Gangster (2007)

2009-03-27T05:20:00.000-07:00

American Gangster. Need, kes mind ja mu filmimaitset natukenegi lähemalt teavad, on arvatavasti jõudnud järeldusele, et mul on suhteliselt lihtne ja mitte paljunõudev maitse, kui asi puudutab krimkasid. Ameerika gangster on kõike seda - hea võmmi/päti vastasseis, korralik teema- ja karakteriarendus, nauditav soundtrack ning väga hästi kirjutatud lõpp. Tõega nautisin igat minutit sellest kolmetunnisest eepilisest draamast ning hetk, kus hakkas mängima "Amazing Grace", taipasin ma, et kindlasti läheb film mu 2007-nda aasta top 5-te, There Will Be Bloodi, Zodiaci ja No Country For Old Men'i kõrvale. Pagan, kui hea aasta see oli. 2008 jääb ikka kaugele-kaugele võrreldes sellega.

Frank Lucas on mees, kes otsustab peale oma bossi surma üle võtta talle kuulunud äri. Endale nime tehes saab ta hakkama päris mitmete valgustkartvate tegudega. Richie Roberts on mees, kes saab üsna pea aru, et midagi on valesti, keegi teine on justkui kogu narkoturu üle võtnud. Vastasseis alaku! Peale esimest 1,5 tundi ongi suhteliselt nonstop action, mida ma väga nautisin ja kaasa elasin. Scott ikka oskab, kindlasti tänapäeva lavastajatest üks lemmikuid. Tema 2008-nda aasta film istus samuti, kuid mitte nii palju, kui see. Suhteliselt alahinnatud film kah, kui võtta arvesse seda, et see ei saanud nominatsiooni mitte millelegi tähtsale, mida ta vääris.

Näitlejad on tõesti võimsad - kaks Akadeemia auhinda võitnud supertalenti ühinemas selles filmis, et anda endast kõik (umbes nii kõlaks perfektne touchline DVD ümbrisel). Kindlasti jagub rohkem rambivalgust Denzelile, kuid mulle alati sümpaatne olnud Russell saab oma osa. Film oli suhteliselt üllatav oma passiivse agressiivsuse suhtes. Üks hetk jäeti vaatajale mulje, et midagi ei toimu ning, et leiab aset korralikult sügav teemaarendus (film ikkagi ju pea 3 tundi pikk), kuid järgmine hetk näeme Frank Lucast kellelegi kuuli pähe kihutamas.

Filmi parimaks küljeks võibki tuua seda, et igav ei hakanud. On vähe filme, mis on nii pikad ja suudavad olla niivõrd tempokad ja silma mitte kinni laskvad. Lugu pole ise ka nii random, et see film vahele jätta - lõpp oli ikka paras shocker. Taolise filmi puhul oleks ikka eeldanud good old vastasseisu, aga võta näpust. Ega ei ole kurb, et nii läks, aga taaskord tõestab see fakti, et parem on vaadata biograafilist filmi, kui pole antud teemaga kursis. Viimase stseeni viimane moment oli aga veidi imelik ning kes ainult seda näinud, võiks arvata, et tegu on mingi "Beverly Hills Cop" sarnase filmiga. Ei rõhutanud piisavalt filmi tõsidust ja sügavust.

Eniveis, ata-ata Oscarimeestele, et taaskord üks kõva potentsiaaliga film tunnustamata jäeti. Mingi Michael Clayton saab seitse nominatsiooni ja see saab 2? Where's the justice? Damn shame. Samas, sellised olukorrad aitavadki mul aru saada, et Akadeemia otsused ei tohi mõjutada mu suhtumist filmidesse (parim näide viimasest aastast: Slumdog). Jepjep, kurb, aga tuleb edasi elada. Scott jääb, aga, minu jaoks kuldsete kätega meistrimeheks, kelle voolitud teoseid ka tulevikus kindlasti edasi vaatan. Lihtsalt hämmastav on aga see, kuidas mees suudab nii erinevaid žanreid teha ja kõikides hea olla.

P.S. Kõik need postrikujundused black n whiteis on kickass.

Rambo (2008)

2009-03-27T05:02:00.000-07:00

Rambo (2008). Pealt vaadates tundub ju kaunis mõttetu projekt. Stallone sai edukaks Rocky-seeria lunastamisega ning mõtles, et teeb sama ka Ramboga. Ei ole vast ainus, kes sellise vaatega nõustub. Siiski, ka varem on mõttetute projektide teostamisega väga palju kiitust saadud, parim näide vast Ristiisa järg, mis mulle isegi rohkem kui originaal meeldis. Rambo seeria kohta, kui viimane osa välja arvata, pikemat kommentaari anda ei oska, sest nii kurb ja hale kui see ka poleks, ei ole ma näinud esimest kolme. Kõige suurema tõuke nende äravaatamiseks andis mulle Rambo (2008) lõpus nähtud flashbackid (love those), kuid võta näpust, tänaseni pole aega saanud.

Esimest korda nägin seda filmi kurikuulsal 15.- päeval, mis toimus 5. märtsil 2008 CC Plazas. Teine kord siis telekast ja kes muu, kui mitte Kanal 2 ta ekraanile suutis meelitada. Tõeline respekt sellele kanalile, et suudavad niivõrd uusi ja häid filme eesti vaatajateni tuua. Polekski tegelikult seda uuesti vaadanud, kui just erakordselt igav poleks olnud. Film iseenesest on sisu poolest suhteliselt nõrk, kuid tal oli ka väga häid omadusi, mille pärast seda uuesti kaeda tasus.

Nimelt, Stallonele tõsine respekt, et ta R reitingust viimast võttis ja filmi tõsiselt veriseks tegi. Oleks see olnud film, kus pahalased saavad oma karistuse 1-2 kuuliga rinda või alaselga, oleksin pettunud. Kuid ei! Laibad lastakse tükkideks, hävitatakse külmrelvadega ning mõned tegelased saavad matšeetega väga valusa kokkupuute. Tõesti, noh! Olin kinos nii positiivselt üllatunud sellest, et keegi teine (tänapäeval) peale QT julgeb meelega teha selliseid ebareaalseid tapmisi. Filmivõhikutele ning inimestele, kes tõsisemalt filmikunsti süüvida ei viitsi või ei taha, seda arvatavasti ei nautinud, kuid mina kui filmifänn, elasin sajaga kaasa.

Lõpus aset leidnud vägagi fromdusktilldawnilik koht oli vast filmi parim kaader. Jäeti ka tore võimalus ka viiendaks osaks ja miks mitte. Olgugi, et Sly käevarred juba rõvedalt imelikud välja näevad mehe kohta, kes on üle 60 aasta vana, on ta ikkagi üks kickassimaid vendi, kes elavate kirjas ja siin filmis tegi ta väga hästi seda, mida ta kõige paremini oskab.

Midagi revolutsioonilist

2009-03-27T04:56:00.000-07:00

Enam filme ei hinda. Kirjutan oma arvamuse küll, vastavalt tujule siis kas põgusalt või pikemalt, kuid kuna mul on kõrini sellest, et kõik mu hinded nii kõrged on ja, et mind sellepärast suhteliselt tihti noomitakse, siis otsustasin hinded sootuks eemale tõugata. Kes teab, äkki on hea muutus. Tegelikult muudab selline asi kirjutamise palju kergemaks. Pead ei pea murdma ka pärast kirjutamist, et kas panna nüüd 8 või 9 vms. Loodan, et mul mõni vaatajas-jälgijaskond veel alles on, kuigi ei imestaks kui ei oleks, olen olnud rohkem kui laisk. Loodetavasti suudan blogi taas jalgadele saada ja ehk on mingis mõttes kannapööre sellele ainult abiks. Jätan siiski vanad hinded alles, ergo: ei võta ka külgribalt silte maha - vanemaid arvustusi saab sealt nende abilt veel leida.

Sincerely yours,

F.

Apocalypse Now Redux (1979, 2002)

2009-03-18T04:22:00.000-07:00

Apocalypse Now Redux. Pärast selle filmi vaatamist suurenes mu respekt FFC vastu veelgi. Mees lihtsalt ei eksi. "Tänapäeva apokalüpsis" on järjekordne tõestus tema suurepärasest talendist ja kuigi osade väitel ta pärast seda oma kunagise hiilguse juurde tagasi ei jõudnudki, siis minu arvates on tal veel küllaga pärle ka 80-ndatest ja 90-ndatest, mida kaeda. See eepiline sõjafilm on üks kõigi aegade suuremaid ja mahukamaid filme vast. Peaaegu poolteist aastat filmimist, üle kahe miljoni jala filmirulli täitmist tõi tulemuseks eel- ja järelkäijatest erineva sõjafilmi, mida on ikka väga raske kellelgi kunagi üle teha. Redux Marker oli ka suht lahe asi, kellel DVD, proovige seda kah.

Martin Sheeni rollisooritus on võimas ning kuna minu üks kiiksudest on uurida välja, mis on saanud kunagistest staaridest, kes tänapäeval enam eriti ei figureeri, siis tegin seda ka tema kohta. Kurb, et mehe karjäär on jõudnud nullpunkti. Antud filmis läks ta üle piirist, mis eristab näitlejat ja head näitlejat. Nimelt, filmi avastseenis (ainult Reduxis vist) nähtud audiota mässamised hotellitoas tegi ta alkoholi mõju all ning kuuldavasti olevat võttemeeskond nii ehmunud, et tahtsid ära minna stseeni filmimise juurest ja kaamerad kinni panna, kuid FFC sellega päri ei olnud.

Kinematograafia on samuti täiesti uskumatu: Oscari igati õiglaselt ja kui nüüd järgi mõelda, siis oleksin eelistanud selle filmi triumfi ka teistes kategooriates, kuigi Kramer vs Kramer on üks parimaid filme oma vallas. Eepilised võtted džunglitest ning muusika väga hea kasutus oli väga hea näide heast atmosfääriloomise oskusest. Väga hirmuäratavaid kohti eksisteeris ning selles süüdistaksin just Vittorio Storarot. Kuigi Marlon Brando oli meelepärane "Ristiisas" ja tema roll siingi paha polnud, siis kui inimesena jätab väga halva mulje. Lihtsalt lugege, kuidas ta selle filmi võtteplatsile ilmus. Kui veel näitlejatest rääkida, siis ei saa otseloomulikult üle ega ümber Bill Kilgore'ist: "I love the smell of the napalm in the morning, son." Üks parimaid line'sid filmis. Ma, kusjuures, ei tundnud alguses Robert Duvalli äragi miskipärast. "Charlie don't surf."

Minu üks lemmikstseenidest, mida olin juba näinud enne vaatamist 3 korda, sest kolm korda olen alustanud selle vaatamist, on ikka mighty! Tanta-ta-taaa-ta, tanta-ta-taaa-ta, tanta-ta-taaaaa-ta, tanta-ta-taaa - "Ride of the Valkyries". Parim kaader filmis on, kuidas 9-10 helikopterit tõusevad Vietnami koidus õhku. Juba selle stseeni pärast vaataks seda filmi uuesti. Seda eepilist suurepärasust. Juba viis, kuidas FFC kujutas sõdureid, oli kuidagi teistsugune, nad olid palju rohkem tapahimulisemad kui tavaliselt sõjafilmides ollakse. Seda filmi iseloomustabki mingi eripärane müstilisus (suur osa ka plotist).

Kusjuures, filmi lõpp jäi mulle natukene arusaamatuks ning mis see ikkagi oli, mis W.E. Kurtzi hulluks ajas? Oleks tänulik vastuste eest. Parim lõpp filmile, imo, oleks olnud, kui Martin Sheeni tegelane oleks saanud uueks džunglikuningaks ning viimane kaader oleks võinud olla, kuidas ta seisab püsti selle rahva ees ning teda kummardatakse (mis filmis ka oli, kuid millega ei lõpetatud). Kindlasti oma vallas üks parimaid filme, mida kindlasti kõigile ei soovitaks - film on pikk ja kurnav ning enamustele kindlasti ei istu. Sõjafilmide ja draama sõpradele aga kindlasti, sest filmi viimane pool on filmikunsti aspektist tippteos nagu on tegelikult ka terve ülejäänud film.

P.S. Jälgige, kas te üldse näete kuskil filmis sõnapaari Apocalypse Now - õnnitlen, kui suudate. Nimelt, ei tahtnud FFC seda üldse kasutada, kuid, et sellele nimele patenti luua, pidi seda filmis näitama. Ühes kohas oligi.
FFC ruulib!

9/10

Down by Law (1986)

2009-03-13T01:08:00.000-07:00

Down by Law. "I scream, you scream, we all scream for ice-cream!" Motherfucker, noh! Isegi ilma Roberto Benigni karakterita oleks see film režii tõttu ülikõva olnud. Jarmuschiga varasemad kokkupuuted praktiliselt puudusid enne seda, olin osaliselt näinud ainult "Coffee and Cigarettes'it". Nüüd võtan kindlasti selle ette, sest Down by Law oli ülimalt hästi tehtud ning omanäoline indie dramedy, milles täheldasin mõningaid sarnasusi Bergmani lavastustega.

Pean tunnistama, et filmi algus eriti sügavat muljet esmapilgul ei avaldanud. Tundus olevat kuidagi veniv ning mitte minu tüüpi. Mustvalgena oli veidike raske ka tarantinolikult pikka avastseeni vaadata. Mida aeg edasi, aga, seda lühemaks stseenid läksid. Kui täna Stranger Than Paradise'i vaatasin, siis see meenutas suisa Ballasti juba, mis on kõige lühemate stseenidega film, mida näinud. Omapärane on ka fakt, et Jarmusch laseb alati ekraani mustaks minna - võte, mida kohtab enamasti vanemate filmide close-up'ides. Tehniliselt võib tunduda, et film oleks nagu amatöörfilm, kuid see on petlik. Väheste tegelaste ja suhteliselt huvitava montaažiga (esikohal olid just tegelaste emotsioonid, mitte tegevus ise. Näiteks ei näidatud absoluutselt, kuidas põgenemine välja nägi, kuid mõni dialoog oli see-eest mitu minutit pikk) suudeti valmis teha ülimalt kaasahaarav film.

Roberto Benigni tegelast ei kiitnud mitte asjata. Itaallasest immigrandina ingliskeelt mitte oskav karakter on lihtsalt midagi, mis mind 99% ulatuses tema repliikide ajal naerma ajas. Tema hoidis vahepeal üksi filmi üleval ning ilma temata ei oleks see film vast nii vägev olnud. Esimese lausena arvustuses mainitud stseen oli ka midagi, mille pärast vast uuesti vaatan seda millalgi. Tom Waitsi huvitava kõlaga hääl ning John Lurie pidev vajadus oma alalhuulega mängida muutsid tegevuse värvikamaks.

Kuna olen veel Jarmuschi-võhik ning mis veel tähtsam, indievõhik, siis ei oska ma ilmselt veel hinnatagi, kui geniaalselt see film tehtud on. Panin tallele mõned Jimi tüüpilised elemendid, mida ta filmis kasutab ja jälgin neid ka edaspidi, sest sellise käekirjaga filme nagu ta "Seaduse järgi" tegi, tahaks ka edaspidi näha. Kaameratöö ka kohati väga kriipi. Oli rahulik kõrvaltvõetud liikuv üldplaan ja mingil hetkel võeti suhteliselt pikka aega suur plaan ühe tegelase näost. Klaustrofoobiline.

Alahindasin seda filmi suuresti ja see vast oli ka hea elamuse põhjuseks. Arvan, et Jarmuschist saab üks mu lemmiklavastajaid. Ei usu, et teda põhjuseta "indiekunniks" kutsutakse. Dialoog tundub ka väga tähtsal kohal olevat ta loomingus. Mustvalge värvilahendus teeb ka üldmulje ainult paremaks. Hea oli ka, et siin filmis jump-cuti polnud (nagu STP's oli), sest see eriti ei meeldinud viimati mainitud filmis. Pikad ja lühemad stseenid olid täitsa okei, kuid täitsa locoks ei maksa ka minna. 100% kindel on see, et kui aasta lõpus teen top 25 näitlejat, top 100 tegelast ja top 100 filmi, siis see film ja Roberto Benigni tegelane on seal sees! Võrratu draamakomöödia!

9/10

The Man Who Shot Liberty Valance (1962)

2009-03-11T09:06:00.000-07:00

The Man Who Shot Liberty Valance. Kahe supernäitlejaga linateos langes mu vaadatud filmide nimekirja eile hommikul. Suht tavaks saanud juba enne kooli midagi vaadata - koolis hea mõtiskleda filmidest siis. James Stewart ja John Wayne, väga hea duo, andsid koos suurepärase etenduse, mida rikastas ka huvitav lugu ning ka nö "twist". Avatiitrid olid muhelema ajavad ning theme oli samuti midagi, mida sai kooli minnes mõtetes ümiseda. John Fordi ja John Wayne'i koguni 12-es ühisprojekt.

The Duke'i ehk John Wayne'i hakkasin just pärast seda filmi fännama. Uskumatu küll (sest vestern on mu lemmikžanr), kuid see oli esimene film, mida temaga nägin. Täna hommikul ka North to Alaska, millest peatselt ka kirjutan (hea semuvestern oli). Aga mitte põhjuseta ei ole John Wayne vesternimaailma kunn. Tema suurepärane talent mängida eri tüüpi vesternites sama hästi on unikaalne. Temaga saame me veel, olen kindel, palju häid aegu näha, kuna kraami, mida sellelt mehel vaatamata on (häid asju), on ikka mitmekümnetes. Siin filmis jäid meelde just tema pidevad Jimmy Stewarti karakteri nöökimised, tugev karakter ehk suutis mängida nii toredat, lõbust kui ka tõsist tegelast, mis puutus Liberty Valance'i suguse villaini käsitlemises.

Lugu ise oli samuti huvitav ja kordagi igav ei hakanud. Üldiselt ma olen pelglik just selliste vahepealsete filmide suhtes (epicuid ja poolteisttunde niimoodi ei karda). Montaaž oli huvitav ja üldse viis, kuidas seda jutustati oli hea. Lõpu epiloog vast veidike ebavajalik oli, oleks võinud lõpetada hetkega, kus Stewart vaatab kaktuse poole ja siis ukse sulgemisega film lõpetada. Stewart, kes mulle eriti sümpatiseerub Rope'ist, saab ka tulevikus rohkem tähelepanu minult. Gott love his accent!

Mis filmi juures vale oli, ei oskagi öelda. Stoori oli suhteliselt lihtne ja hea jälgida, kõik toimus ühel tasandil. Epiloog vist jääbki ainukeseks kaebuseks ja ega see päris 10/10 film kah ei ole. Näitlejavalik oli hea, stsenaarium, montaaž, muusika samuti. Algul mõtlesin, et ka hetk, kus ta kongresmeniks läheb, on juba tarbetu, kuid seda natukene edasi vaadates selgus, et ei olnud. DVD viimane lause ka suht hea: (oli vist nii) "One of them gets the gunman other one gets the girl." Lee Marvini tundsin ka alles lõputiitrite põhjal ära, nõrk.

See film ning täna vaadatud semuvestern, kinnitasid minus seda, et vestern on ja jääb mu lemmikžanriks. Kindlasti hakkan neile uuesti sama palju tähelepanu pöörama nagu vanasti. Kodus isegi oma kolmkümmend vaatamata. Westerns rule all!
P.S. Olen veidikene üllatunud, et ei tulnud kõrvalosa nominatsiooni Edmond O'Brienile. Sarnasus veidikene Walter Hustoniga mõne nurga alt ja sellised lõbusad, kõbusad osad saavad tavaliselt tähelepanu.

9/10

Pirates of the Caribbean: The Curse of the Black Pearl (2003)

2009-03-06T12:38:00.000-08:00

Pirates of the Caribbean: The Curse of the Black Pearl. Meeletult, meeletult pikk pealkiri ikka. Minu kõige pikema pealkirjaga guilty pleasure, võiks lausa väita. Miskipärast meie, filmiveeblased, kirume kogu aeg, kui mõned lähen-Deppi-peale-märjaks kasutajad Piraate kogu aeg oma jutuga haipivad ning seda taevani kiidavad. Tegelikult on ju tegemist täiesti korralik seiklusfilmiga. Usun, et ei ole ainuke, kes lihtsalt iga kord seda vaatab, kui see telekasse satub. Mäletan, et kui see mõned aastad tagasi välja tuli, siis vaatasin seda ikka päris mitu korda järjest (tol ajal tundus jube kift). Hetkel on selline tunne, et miks ma seda üldse vihkama hakkasin. Väga hea film, omas vallas muidugi, ju.

Plot on huvitav. Jack Sparrow on piraat, kes mässu tulemusena on oma laevalt pagendatud. Will Turner on sepapoiss, kellel keevad oma noorpõlvetuttava vastu kuumad tunded. Viimane on aga kuberneri tütar. Mixing of social levels, you see? Kui seda idüllilist väikelinna ründavad piraadid ja Elizabethi kaasa võtavad, siis on Will valmis milleks iganes, et toda tagasi saada (ei saa aru miks, Keira pole nii ilus, et tema pärast elu mängu panna) ja talle tuleb, oma tingimustega, appi kapten Jack Sparrow. Filmi rikastavad oma kohalolekuga ka Geoffrey Rush, kes on mulle positiivselt silma jäänud "Quills'ist" ning tema puhul paneb ka mõtlema, et miks ma pole veel "Shine'i" näinud.

Bruckheimeri valikutega, milliseid projekte rahastada, ei ole alati nõus (Shopaholic parim näide viimasest ajast), kuid sellega sai ta vist enamus maailmale tuntuks. Filmfännid teavad teda juba 90-ndatest: "Con Air", "The Rock" ning "Armageddon" kuuluvad kõik "jah-olen-süüdi-, nautisin" kategooriasse minu puhul. Siiski arvan, et eriti õrnemale sugupoolele tema nimi enne seda filmi ilmselt midagi suuremat ei öelnud. Viimasel ajal on siiski produtsendihärra oma taset kahtlaselt langetanud. Ei ole tulnud enam midagi kuldset ta käest.

Gore Verbinski nimi samuti enne seda projekti suht kuulus ei olnud. Selle filmi lavastamisega sai aga väga hästi hakkama: lokatsioonid, näitlejavalik ning suhteliselt köitev stsenaarium. Kariibidel filmimine (vist?) oli ikka päris kõbus idee ning salapärased ja mahajäetud saared on samuti asjad, mida sellistes filmides alati näha tahan/mida ootan. Ei saa kiitmata jätta ka täiesti asjalikku dialoogi, mis need kaks tundi ning natuke peale vägagi meeldivaks tegid.

Väikesed poisid vaatavad seda filmi vingete piraatide pärast, naised Johnny Deppi pärast ning mina nautisin lihtsalt head seiklusfilmi, mida, luban käsi südamel, kindlasti ka järgmine kord vaatan, kui see telekasse tuleb. Järgede suhtes nii julgeid lubadusi ei anna. Teine osa oli juba suht yawn. See on aga hea ja universaalne fantaasiaseiklus, mis jääb kindlasti, vaatamata sellele, et ta ei kuulu viiekümne aasta pärast filmiklassikasse, kestma.

7/10

Nature Unleashed: Tornado (2004)

2009-02-28T09:50:00.005-08:00

Nature Unleashed:Tornado. Andres Sauter, Ralf Sauteri isa, oli see mees, kes mulle ühel Fletchu pool toimunud filmikal (ta lihtsalt astus korra seltskonda) ütles, et filmikunsti mõistmiseks tuleb vaadata nii häid kui halbu filme. Ma vastasin, et mul pole halbade filmide vaatamiseks eriti aega ega ka tahtmist. $gtf vastas, et ta ainult halbu filme vaatabki (mis ei ole läbi ja lõhki korrektne). Aga, nüüd ma vaatasin ühte tõelist halba filmi, mis varjutab kõik teised filmid, mida senini vaadanud. See oli tõesti halvasti tehtud ning mitte asjata ei ole ta nende 25.- filmide letis, millest, kui reede õhtul poodi süüa ostma lähete, põlgusega mööda kõnnite ja mõttes kõik need filmid ära tahate hävitada. Filmi ostis mulle mu kallis ema, nii, et kurb, et seda nii maha pean tegema ent kuidagi ei saa kiita mitte ühtegi asja, mida nägin. Esimene 1 on the way!

Üritab olla midagi Twisteri sarnast ent jääb sellest kaugele-kaugele. Josh, filmi protagonist, on mees, kes kaotas 70-ndatel ühe tornaadoga seoses oma isa. Peale suhteliselt imelikku ja haledalt tehtud proloogi tehakse väike ajahüpe ning jõutakse oma looga tänapäeva. Josh on operaator, kes saab ülesandeks sõita Rumeeniasse (sest ta isa oli rumeenlane), et teha mingi lugu mustlastest. Seal hakkavad talle ja ta abilisele vastu aga tornaadod (RUMEENIAS!!!) ning kuna Josh sai oma papalt medaljoni, mis ta Neo sarnaseks Väljavalituks teeb, võtab mees endale püha kohustuse kõik mehed, naised, lapsed, kitsed hävitava Meta Temptesta (apokalüptiline tornaado, mis peaks elu maa peal lõpetama) päästa. Kui see jutt teid filmi vaatamisest eemale ei peletanud, siis järgnev lõik saab sellega loodetavasti hakkama.

Filmi juures on kõik kohutav - megalabane näitlejatöö, eri"efektid", lugu ise ning lavastus. Ilmselt võeti esimesed 100 näitlejat (vastavalt siis 5 põhiosadesse ning ülejäänud taustakeppijateks), kes oma CV'dega castingu avapäeval stuudio uksetaha ilmusid, avasüli vastu. Tõesti noh! Nagu Unbornigagi juba - kui tahate teha sellist head sitta, mida on mõnus vaadata ja on aru saada, et ei olegi püütud midagi head teha, siis tehke seda paremini. Algul mõtlesin panna sellele 4, sest lõpp oli nii jabur, meenutas suisa mõnda tudengifilmi, et mõtlesin, et äkki ongi meelega mingit paska toodetud, kuid ei. Hetki, mis panid kahe käega peast kinni haarama, oli siiski vähe, sest ei tahtnud emale pahameelt valmistada, kellega koos seda vaatasin.

Hoidke sellest kauge kaarega eemale, ei tohiks eriti raske ülesanne olla. Raiskate 87 minutit oma elust, kui seda ei tee. Pühendan selle 1/10 Andresele, kes pani mind mõistma, et tõepoolest, selliseid filme on vaja ka vaadata ning nendest õppida. Eks peab selliseid asju aeg-ajalt ikka vaatama. Tahtsin hirmsasti Twisterit vaadata peale seda, sest kuigi tegu ei ole hea filmiga, siis selle kõrval oleksin arvatavasti sellele 8 pannud.

Best tornado movie EVAHH!!
1/10

Spartacus (1960)

2009-02-28T09:50:00.003-08:00

Spartacus. Tegin hiljuti ühe nimekirja enda jaoks, kus kirjas peamiselt epicud, mida järgmisena vaadata. Üks tuttav/sõber (kes, seda ei mäleta) kunagi soovitas seda, et see pidavat nagu sisemiselt sundima vaatama. See film on seal sees ja üsna lõpupoole. Nimelt tahtsin minna ikka 1-st 10-ni, kuid kuna esimesena triumfeerinud "Apocalypse Now" vaatamisega ebaõnnestusin juba kolmandat korda järjest ning "Dances With Wolves'iga" tekkisid subtiitrite probleemid (ning ka see, et see ei ole täisversioon, mida mina alati näha tahan), siis ütlesin "fuck you, loll nimekiri" ja hakkasin suvalises järjekorras neid läbi võtma.

Kui P.T. Andersoni "teistsuguseks" filmiks on "There Will Be Blood" ning Darren Aronofsky omaks "The Wrestler", siis kindlasti on "Spartacus" Kubrickul must lammas valgete hulgas (mitte halvas mõttes, loomulikult). Nimelt, olles näinud enamus selle lavastaja filme, võib julgelt väita, et see film erineb tugevalt stiili poolest teistest Stanley filmidest. Ta ei teinud selliseid epicuid varem ega hiljem. Selliseid pikki, ajaloolisi. Hiljem oli, tõsi küll, "2001" ja "Barry Lyndon", kuid esimene on täiesti erinev, sarnasuseks võib-olla ainult pikkus ja teine ei tundu samuti eepiline sõja/seiklusfilm, siis liigitan antud filmi julgelt SK outcastiks.

Kõige parem asi filmi juures on selle žanr. I love epics. Täiesti turvaline valik, kui tahad 3 tundi kuidagi ära sisustada. Kui peaosas on veel nii geniaalne näitleja nagu Kirk Douglas, kes oli väga sobiv peaossa nii oma näitlemise kui ka välimuse poolest ja lavastajaks selline meister, siis polnud kahtlustki, et midagi ebaõnnestunut siit tulla saab. Spartacuse looga ei olnud ka nii täpselt kursis ja sain selle kohta nii mõndagi uut teada, mis valmistas positiivse üllatuse.

Mis oli veidike halb ning pani ka teiste eepiliste ajaloodraamade üle mõtlema: miks nad nii tobedad selle grimmiga välja näevad. Nagu kulturistid enne lavale minekut tõesti. Säravad nii imelikult lihtsalt. Kindlasti oli Vana-Rooma aegne kliima palav, aga öösel küll nii kõvasti higistama ei hakatud, et keha niimoodi läigiks. See häiris veidike. Samuti oli mõnes kohas, eriti põhinaise poolt, näha veidike amatöörlikku näitlemist. Et tuua positiivset nooti, siis peale Kirki meeldis väga ka Peter Ustinovi etteaste, mis ka õiglaselt tasutud sai. Kahju, et teda nii vähe ekraanil oli. Oleks võinud kauem olla.

Filmi nö pööre või hetk, kust põhisündmustik lahti läks, tuli ka üllatavalt järsult ning vara. Mõtlesin, et ikka kuskil poole peal, kuid pole veel tundigi läbi ning juba võetakse gladiaatorite kool üle. Meeldis ka, nagu alati Intermission ja Entr'acte. See on üks tõsiselt vinge asi, mida võiks keegi, kes kuldajastut (sest siis need põhiliselt juhtusid) austab, järgi teha. Umbes nagu QT teeb exploatationi. Aga see segment pani filmis asjad liikuma. Ei usu, et sisu oleks muidu igav olnud, kuid mida rohkem gladiaatorite-armee lahinguid, seda parem. Natuke tobedad olid, muidugi, 1 1-le võitluse surmad.

Üldiselt peaks olema tegu meestekaga, kuid siin nii vägivaldseid asju pole (kui siis ainult lõpp), et naistele ei kõlbaks. Kindlasti muigate te koha peale, kus öeldakse lause "I'm Spartacus". Tõeliselt heroiline film eelkõige ja pani mind rohkem Kirki austama. Tahaks ka Paths of Glory tulevikus ära vaadata, mis õnneks on hea lähedal võtta.

9/10

The Sixth Sense (1999)

2009-02-28T09:50:00.001-08:00

The Sixth Sense. Seda vaatamist võib peaaegu nimetada esmakokkupuuteks. Nimelt oli mul võimalus ka nooremas eas seda vaadata, olles nii umbes 9 aastane, kuid siis ei saanud sellest absoluutselt mõhkugi aru. Selgelt on aga meeles sõnad "Ta oli kogu *** ******.", mis mulle peale filmi lõppu öeldi. Omamoodi elamus oli ka filmi ajal mõistatada, mida ma mäletan ja mida mitte. Mõned kohad tulid kaugelt familiaarsed ette kuid suures osas oli siiski tunne nagu vaataks esimest korda.

M. Night Shyalamanilt uus lemmikfilm. Ei häbene öelda, et enne oli selleks The Signs, mis peale üleeilset langes auväärsele hõbemedali kohale. Pjedestaali viimasel astmel triumfeerib Unbreakable. Lihtsalt kurb on vaadata, et mees, kes tegi kunagi sellised suurfilmid, on nüüdseks alla käimas. Loodetavasti saab ta oma järgmise filmi, "The Last Airbender", abil uuesti seda feimi, mida mees tegelikult väärt on. Arvestades fakti, et see film ja vist kõik teised on tema kirjutatud, peab mehe ees mütsi maha võtma. Üllatusega avastasin hetk tagasi, et ta on ka Stuart Little'i käsikirja autor :D

Film on üsnagi õudne PG-13 hinnatud (ja imdb's oli ka üks teema, et kõige õudsem pg-13, mis pidanuks olema R) müsteeriumtriller, mille keskmes on lastepsühholoog Dr Malcolm Crowe ning Cole Sear (vägagi sümpaatne ja tore näitleja, kellelt viimasel ajal pole midagi eriti saanud kahjuks. Culkini sündroom vast.), kellel on probleeme surnute nägemise vallas. Kuna Malcolmil endal on meeles veel painavad mälestused eelmisest aastast, kus ta ühte patsienti aidata ei suutnud, siis otsustab ta, vaatamata probleemidele oma abikaasaga, poissi aidata. Ja selle näiliselt ohtutu stoori kõrval leidub vaatajale nii mõnigi eriti õudne stseen, mille vaatamine minu närvidele hommikul kell 7 mitte kasuks ei tulnud. Õnneks hakkas valgemaks minema juba.

Karakteritesse süüvimine ning nende arendamine oli vast kõige parem ja sellele võlgneb film ka suures osas oma edu. Filmi alguses näidati meile suhteliselt hirmunud ning enesesse sulgunud lapsgeenius Haley Joel Osmenti poolt kehastatud Cole Seari. Hiljem, tänud Bruce Willise tegelase psühhoanalüüsile ja mindgames'idele, suutis ta poisi avada. Vahepeal saab kamaluga ka väga hirmsaid stseene, millest nii mõnigi mind päris korralikult ehmatada suutis. Hetked, kus poiss WC'sse jookseb ning samal ajal läheb üks kummitus tema tuppa, on päris psühho ikka. Huvitavaks teeb asja see, et nood liiguvad nii aeglaselt ja on täiesti inimlikud.

Mis filmis ei meeldinud, ei oskagi öelda. Võib-olla see, et teatav minimalistlikkus oli juures. Kuidagi lühikeseks jäi ja oleks tahtnud noid surnuid rohkem näha, need eriti palju aega ei veetnud ekraanil. Samuti on rohkem kui kahtlane, tõepoolest, see, et filmil ei ole R reiting. PG-13 see kindlasti ei ole ning kui oleksin seda omal ajal täie tõsidusega jälginud, siis oleks kindlasti mingil määral traumeeriv kogemus olnud. Kurat küll, see käsi voodi all ei anna rahu siiamaani. Lõpu"dialoog" läks küll veidi pikaks, kuid oli südamlik. Noort Mischa Bartonit ja Donnie Wahlbergi ära ei tundnud esmapilgul. Viimane polnud üldse enda moodi ka hiljem mõeldes, kuid esimese kohta sai öelda küll, et see see O.C. tšikk.

Shyalamani parim teos, kahtlust pole. Kuigi ega ta hilisemad palju halvemad pole. Näiteks ei saa ma aru, miks The Village'it kahe jalaga maa sisse tambitakse. Täiesti decent oli ju. Kindlasti ei saa see vastu ta kolmele esimesele, kuid täiesti väärikas. Lady in the Water ja The Happening on nägemata. Arvan, et esimene ei meeldi mulle üleüldse sisu poolest, kuid the Happeningi naudin. 99% arvamustest selle kohta on diehard negatiivsed, kuid treileri ja muu põhjal, kuigi twisti tean vist, peaks see mulle ikka meeldima. Huvitav ja omapärane film ja sama võib öelda ka lavastaja kohta. Imelik on ka see, et mees teeb igas oma filmis mingi rolli. Ja mitte cameo, vaid ikka mitu minutit ekraanil. Kuidagi kahtlane oli teda vaadata pärast seda kui sain teada, et ta sama mees, kes Ray Reddy "The Signsis". Nevertheless, cool vend ja cool film.

9/10

Hannibal (2001)

2009-02-28T09:16:00.000-08:00

Hannibal. Kui kunagi olin Red Dragoni vastane, sest see tundus liiga wannabe film olevat (enam nii ei arva), siis Hannibali vastu pole mul kunagi viha olnud, sest see meistriteos, ilmselgelt, seletab dr Lecteri olemust kõige paremini. Kui Voonakestes ja Draakonis sai ta ekraaniaega võrreldes Billy ja selle draakonifetishist värdjaga võrdlemisi vähe, siis see film on pühendatud ainult talle. Ja mul on hea meel, sest sellest triloogiast on kujunemas Man With No Name ja The Godfather triloogia kõrvale mu kolmas lemmik ning Anthony Hopkinsi suurepärasest tegelasest on saamas üks lemmik kurikaelu.

Olen seda juba nii mõnegi korra näinud ja kindlasti on seda paljud teised, kuid et mingi info järgi pärast liikuma hakata, siis räägin paari sõnaga sisust. Lugu toimub 10 aastat peale 1991 aasta filmi (suht huvitav, et kõigepealt tehti teine osa, siis kolmas ja siis esimene. Võttis see arvutamine vahepeal ikka pea segaseks). Clarice Starlingi karjäär on mõnevõrra allakäinud ning iga päev tabab ta ennast mõtlemast Hannibali peale. Üks politseikomisjonär Firenzes saab aga Lecteri jälile ning loomulikult on ka naine tema püüdmisest huvitatud. Vahepeal aga ihub Lecteri peale hammast ka tema neljas ja ainsana ellu jäänud ohver, Mason Verger, ning soovib talle kätte maksta. Potentsiaali ju on, eh? Kiita saab ka väga heade sõnadega Hanz Zimmeri muusikat. Tema ja James Newton Howard, keda mainin üsna pea The Sixth Sense'i arvustuses, on saamas mu lemmikuteks Morricone kõrval.

Tahaksin, kui aega oleks rohkem, räigelt kätte võtta kõik need kolm raamatut. Ei kujuta ettegi, kui head need veel olla võivad. Sest filmis, eriti Hannibalis, tuli väga hästi välja kahe peategelase omavaheline suhe, eriti viimaste stseenide abiga, kuid kindlasti on kirjeldus raamatus kordades parem. Olen üleüldse hakanud jälgima filmides kohti ja mõelnud, et kuidas neid raamatus kirjeldatakse. Kuid filmis meeldis näiteks väga, kuidas Mason oli tehtud. Ei tundnud Gary Oldmani äragi seal ja ei usu, et mind selles süüdistada saab. Kahju ainult, et ta rohkem aega ekraanil viibida ei saanud. Tema koletiseks muutumine oli ka väga jube.

Filmi põhiveaks, however, pean seda, et sisu on liiga laialivalguv. Kolm lokatsiooni, kolme põhitegelast, keda doktor kimbutama läheb: itaallane, neljas ohvri ja Paul. See oli küll kerge jälgida, kuid oleks olnud vägagi parem, kui oleks ainult ühele keskendutud ning siis karaktereid arendama hakatud. Samuti olen ma väga vastu sellele, et Julianne Moore valiti Clarice'i ossa. Arvan, et Foster mängis seda osa oluliselt rohkem tõetruult, kuigi mingid sarnasused kahe naise vahel tekkisid. Hannibal on muidugi igas filmis sama vana hea inimsööjast filosoof. Dialoog oli ka nii mõneski kohas võimatult vaimukas ja superhästi kirjutatud.

Kõva film, neist kolmest on ta Red Dragoniga sama hea, kuid Voonakestele jääb alla. Soovitan sellegipoolest. Tata!

8/10