Noored kotkad (1927)

Noored kotkad.Oskar Lutsu venna Theodor Lutsu kirjutatud ja lavastatud teos, „Noored kotkad“ oli kahtlemata huvitav vaatamine. Eestlaste Esimese maailmasõjajärgse Vabadussõja kujutamist polegi filmides palju näinud; peale antud linateose ainult Elmo Nüganeni adaptsioonis Albert Kivikase romaanist „Nimed marmortahvlil“. Kui viimane pakkus veidi suurema ülevaate sõjast ja selle kulgemisest, siis „Noored kotkad“ andis põhjalikuma ülevaate oma kolme peategelase saatusest ning keskendus sisu arenedes pigem nende käekäigule, kui sõja üldpildile. Filmis oligi ainult mõni minut üldplaane konkreetsest lahinguväljast, enamik aeg oli tegemist üksikute vastuhakkudega üle Eestimaa. Sellepärast oli see film heaks kontrastiks „Nimed marmortahvlile“. Samuti, mis tõstab käesoleva filmi väärtust: asjaolu, et on lavastatud 7 aastat peale käsitletava sõja lõppemist, annab juurde oluliselt rohkem usutavust. Kuigi Albert Kivikas alustas oma romaaniseeriat 30-ndate keskel, siis erines film tegelikult raamatusaagast päris suures mahus. Seega, kui peaks valima, kumb on rohkem realistlikum kunstiteos, kas „Noored kotkad“ või „Nimed marmortahvlil“, valiks kahtlemata esimese.
Vahepeal põimin ka sisse elemente, millega filmis väga rahule ei jäänud. Nimelt peamiselt häiris montaaž ja selle amatöörlikkus. Mõnedes kohtades oli lausa uskumatult lapsikuid vigu sisse jäetud. Ei oska öelda, kas see tulenes paremate võimaluste puudumisest või millestki muust, aga ei tahaks uskuda, et professionaalsed monteerijad selliseid apsakaid oma töösse sisse jätaksid. See oligi see, mis mind terve filmi jooksul kõige enam häiris ning arvan, et ma ei olnud ainuke. Kui montaaž oleks korralikum/parem olnud, saaks filmile nii mõnegi palli võrra kõrgema hinde kokkuvõttes anda. Eriti häiris stseen söögi kättejaotamisega peale üht lahingut (mis oli miskipärast väga sarnane 3 aastat hiljem lavastatud „Läänerindel muutuseta“ adaptsiooniga), kus Tammekänd on koka rolli asunud ning annab sõduritele moona ja üks eriti noor kutt, kellele ta ka midagi ütles, väljub kaadrist ning järgmine hetk on seal jälle tagasi. See oli kõige suurem okas silmas terve filmi jooksul. Kohti, kus pilt hüppab ühest kohast teise suhteliselt seosetult ja tekib tunne, et kohe vägisi on sisse lõigatud järgmine kaader, oli ka päris, päris mitu, kuid need võib andestada, sest 20-ndate filmis kohtab selliseid asju tihti.
Parim asi filmis minu jaoks oli see, kuidas oldi osatud siduda omavahel suurepärane muusika ja väga hea lugu. Orkester mängis nii võimsalt, et kohati oli tunne nagu vaataks mõnd maailmakuulsat ooperit ning ootaks grandioosset lõpunooti, mille järel aplodeerida. See oli tõesti väga hästi õnnestunud palade valik. Näitab, et teos ei pea olema täidetud lahedate kaasaegsete lauludega, et publikut haarata. Piisab ka täiesti tavalistest sümfooniaorkestri muusikast. Nagu öeldud, siis sidus see väga hästi kokku ka lugu. Eriti lõpumomente, kus näitas, mis kolmest peategelasest sai. Meeldis see, et nii Tammekänd kui Laansoo jäid ellu – olid nad minu arvates väga hästi näideldud rollid ning kuhjaga koloriiti oli neil mõlemal. Tore ka asjaolu, et nad mõlemad endale naised leidsid lõpuks ning endale järelkasvu sigitama hakkasid. Viimane kaader surnuaias läks ka väga kümnesse. Kuidagi loogiline oli, et just Lepik oli see, kes nendest kolmest surma sai. Ei saanud ta ju niipalju tähelepanu, kui Tammekänd ja Laansoo. Kui esimene sai terve filmi alguse endale, kuidas ta tagasi vaatas ülikoolipõlvele ning kuidas ta pärast rahvaväkke kutsuti, ja teisel oli filmi keskosas suur roll minna oma kodukülla ning ning uurida oma ema ja õe käest, kus vaenlane seal lähedal pesitseb. Stseen, kus ta oma õe vägistamisele vahele segas, oli väga hästi kirjutatud ning välja mängitud. Seal tekkiski mul sümpaatia Laansoo tegelase vastu. Ja mitte, et Lepiku tegelane oleks vähem väärtuslikum loo arengule olnud, lihtsalt ta jäigi veidi rohkem kõrvaltegelase rolli kui teised kaks.
Üldiselt on „Noored kotkad“ oma aja kohta väga hea film. Montaaž montaažiks, aga kasutades kolme peategelast andes neile kõigile oma vaatenurga ning motiivid, miks sõtta minna, töötasid väga hästi. Need paar suurejoonelist stseeni, mis näitasid sõda veidi eepilisemas mastaabis, kui lihtsalt salk mehi hobustega mööda külateed sõitmas ja kõiki, mis ette jääb, rüüstamas, olid heaks vahelduseks muidu suhteliselt minimalistlikule filmile. Nagu enne öeldud, siis muusika täitis kõik teeaugud väga hästi ära ja sidus kogu filmi ühtseks tervikuks. Huvi oleks näha teost restaureerimata kujul, et saada aru, milline ta 1927. aastal välja võis näha. Praegusel kujul oli tegemist küll kvaliteedi poolest päris hea linateosega. Meelelahutusena töötab, filmi analüüsimiseks töötab, niisama ajaviitena samuti. „Noored kotkad“ tasub vaatamist.