A Nightmare on Elm Street (2010)

A Nightmare on Elm Street. Uusversioon klassikalisest slasherist Robert Englundi Freddy Kruegeriga omas kahtlemata häid ja halbu momente. Hea oli kindlasti see, et üle pika aja ekraanil Freddyt näha sai. Jäi ju viimane tema esitus aastasse 2003., kui tuli välja film “Freddy vs. Jason”. Seetõttu oli tore kohata üle pika aja seda triibulise kampsuni, kaabu ja “noad-sõrmede-asemel” kurikaela. Peab tunnistama, et olin mõnevõrra pettunud, kui filmi produktsiooni uudiseid lugedes nägin, et pahalase filmiajalukku mänginud Robert Englund seekord projektist osa ei võta. Oli ta ju mänginud antikangelast kõikides “Elm Streeti luupainaja” filmides. Seetõttu väike pettumus. Ja kuigi Jackie Earle Haley sai “Watchmeni” ja “Shutter Islandiga” maha väga heade rollidega, kahvatus tema etteaste antud filmis.

Peab ka ära mainima, et kui vaatate seda filmi, mitte olles näinud eelmiseid Freddy seiklusi, siis olete tunduvalt paremas seisus, kui need, kes neid näinud on. Esiteks, ei tekki teil kaitserefleksi iga vea suhtes ning teiseks, saate vaadata kogu asja palju erapooletuma pilguga. Mina seda kahjuks ei suutnud. Kuigi lugu on täitsa okei, jääb ta siiski pigem keskmise kanti, kui tõuseb uue saaga lipulaevaks. Liiga palju oli kasutatud klassikalisi ehmatuskohti, näiteks selja taha hiilimisi. Samuti olid paljude tegelaste motiivid (isegi unenäos käitumised) kohati kahtlased ning ebausutavad, mis mind, kui filmisõpra kohe eemale peletas. Halbadest külgedest võib veel välja tuua nõrgad tegelaste arendamised. Originaalses “Elm Streeti luupainajas” suutis Wes Craven luua tegelased, kellele vaataja sai tõesti kaasa elada ja pöidlaid hoida. Siin sellist nähtust ei tekkinud. Isegi peategelane Nancy, oli erakordselt tuim ja mannetu tegelane. Algupärases filmis aga täiesti vastupidine seis.

Aga oli ka häid külgi. Nimelt meeldis mulle väga, kuidas oldi viivitatud Freddy tutvustamisega. Filmi esimestes unenägudes viivitati väga hästi tema publikule tutvustamisega. Näidati ainult korraks ja väga lühikesteks momentideks tema karakterit. See oli õnnestunud. Samuti meeldis asjaolu, et ei lastud täielikult vana rasva peal ning ei kopeeritud 1984. aasta filmi lugu üks ühele. Suudeti luua täiesti omaette sisu ning sellega köita. Filmi suurimaks triumfiks on kahtlemata meessoost peategelase unenägu sellest, kuidas Fred Kruegerist sai Freddy. See oli tõepoolest hästi kirjutatud ning filmitud stseen ning üks väheseid tõeliselt häid kohti filmis. Juba puhtalt selle momendi pärast tasuks igal skeptikul teosele vähemalt pilk peale heita.

Tõele au andes ei ole “Elm Streeti luupainaja” just kõige parem uusversioon. See-eest annab ta vaatajale täiesti originaalse loo ning sellega garanteerib, et vähemalt igavust ei tohiks tunda. Muidugi, leidub etteaimatavaid kohti ning lahendusi, näiteks lõpp, mis oli tegelikult 100% kopeeritud algversioonist, kuid leidub ka omapoolseid lahendusi ning variante, et linateosesse vähegi uudsust tuua ning mitte täielikult lasta liugu Craveni meistriteose peal. Eelkõige annan soovitused seda vaadata isikutel, kes ei ole veel jõundud näha algset filmi, kuid ei tee paha ka Robert Englundi karakteri fännidel seda vaadata. Loomulikult Freddy pole nii kõva tegelane Haley käe all, kuid vaatamist tasub film sellegipoolest.

p.s. Selles mõttes erineb film samuti algversioonist, et kui algsaaga esimeses osas oli Freddy veel suhteliselt vaikne tapja ja alles järgedes muutus nalju viskavaks sarkastiliseks mõrtsukaks, siis siin on tegemist kohe kiire taibu ja vastustega mõrvariga. Tasub pilk peale heita.