Filmi suurimateks plussideks on kahtlemata soundtrack, mis oli tõepoolest hea rütmi ja viisiga ning ei tekitanud tunnet, et kuskil varem seda juba kuulnud, efektid, välja-arvata küll Zeus, kes nägi kohutav välja oma kahtlase virtuaalmeigiga Olümpose ümarlaua segmendi juures, kuid mis muidu olid täitsa head, ning vinged monstrumid, mis õiglaselt kulmineerus Krakeniga, kes on vast üks vingemaid elukaid, mida eales kinolinale kujutatud on.
Filmi negatiivne külg on see, et ta on liiga lühike. Oleks tegemist olnud “Trooja” sarnase eepiliste mõõtmetega filmiga, oleksin oluliselt rohkem rahule jäänud. Samas, kui vaataja otsibki 90-minutilist meelelahutust natuke teises ajas ja ruumis, siis see on midagi, mis sellele päris lähedale pääseb. Selle kasuks räägib veel see, et antud linateos ei nõua oma vaatajalt palju. Suurele seiklusfilmile kohaselt on iga liikumine nii suureks mängitud, et järge kaotada on üpris raske, et mitte öelda võimatu.
Titaanide kokkupõrget õigupoolest polnudki, nii irooniline, kui see ka poleks. Titaanid olid kreeka mütoloogias jumalate pojad, kes neile vastu hakkasid ning vallandasid sõja, mis kestis 10 aastat. Siin oli rohkem ikka inimesed versus jumalad. Oleks võinud lugu tunduvalt pikemaks arendada ning natukene näha vaeva Zeusi ülikonna kallal, siis oleks sellega pälvitud võib-olla ka kriitikute kiitused. Aga, nagu ennist öeldud, kui on vaja head popkornikat, mida sõpradega vaadata ning mis väga kaua vaatamist ei nõua, siis see on selleks päris hea valik.
0 comments:
Post a Comment