PÖFF 2009 kokkuvõte

PÖFF. 2009-nda aasta Pimedate Ööde Filmifestival oli kindlasti eepiline kordaminek. Alguses ei tundnud huvi eriti paljude filmide vastu, ent elamused, mis sain mõnedelt totaalsetelt pimevalikudelt ja filmidelt, mille puhul eeluurimustöö puudus, garanteerisid väga hea poolteistnädala. Seekord jõudsin eelmise aasta 26 filmi asemel vaatama (koos 4 JustFilmiga) 41'te filmi. Selle hulga peale võib kindlasti öelda, et kui oleks nädal aega kodus vaba aega, siis kindlasti nii palju ei vaataks, kuid kuna osadest filmidest arvatavasti mitte kunagi ei kuule enam, siis otsustasin filmidest kirjutamise asemel (jäi üpris kasinaks see aasta) pigem maksimumi endast anda ja võimalikult palju kino külastada.

Nimekiri ja lühike kommentaar iga filmi taga:

JustFilm:
Black Balloon 8,5
Tore ja südamlik lugu puudega inimesest ja sellest, kuidas see tema perekonnale mõjub. Meeldis Austraalia setting.

Through a Glass, Darkly 8
Kõige armsam ingel üldse, mida näinud. Lugu ise, oma paigast nihkunud lineaarsusega, nii väga ei huvitanud, aga ingel tegi asja nauditavaks. Võttepaigad ja lumesajud meenutasid eelmise aasta ühte parimat PÖFFi "Let den rätte komma in'i".
I Killed My Mother 7
20 aastase lavastaja debüütfilm, kus ta ka ise peaosa etendab. Kuni lõpuni oli suhteliselt hea karakterdraama ent siis üritati üle võlli kunstifilmi teha ning see ei tulnud eriti hästi välja. Üldjoontes okei.
Carlitos 4
Happy-go-lucky lollakate klišeedega lastefilm, mille sisuline autentsus jättis ka soovida. Jalgpalli pärast läksin üldse vaatama seda, aga muidu suhteliselt ajaraisk. Vähemalt nägi Rauli (jalgpallistaari, mitte kaasblogijat).


Põhifestival:
Enter the Void 10
Kindel festivali parim ja maandus ka mu kümnendi top'i. Lihtsalt suurepärane ja unikaalne kaameratöö ja värviline narkolaks. Iga kell vaataks uuesti ja soovitan vägagi soojalt vaadata, kuigi kodus vaadates on tähtis õige atmosfääri, ümbritseva pimeduse ja segavate faktorite eemaldamine, säilitamine. Arvustus olemas.

The Prophet 9
Väga põnev ja tempokas lugu, mis personaalsete plaanidega pani sisse elama ja tekkis tunne nagu oleks ise vanglas. Loo areng oli samuti suurepärane ning meenutas kohati mõnd Scorsese filmi.
The White Ribbon 9
Hanekega küll väga tuttav ei ole, kuid kui selline film tema käe all valmis, siis soovin küll lähemalt kontakti sobitada tema filmidega. Aeglaselt kulgev, ent geniaalselt üles võetud lugu.
A Town Called Panic 9
Täiesti sõge multikas. Ennekogematu elamus. Kindlasti huvi ka lühimultikate vastu, mida 2000 alguses tehti. Arvustus olemas.
The Cove 9
Väga huvitav ja tõsisel teemal tehtud dok. Loodan tõsiselt, et saab avalikkuse tähelepanu kah ning need perverssused Jaapanis lõpetatakse. Arvustus olemas.

Kill the Referee 9
Minu tüüpi dokumentaal. Howard Webbi kohalolek ja fakt, et ta oli filmis üks enim kajastatavaid kohtunikke, olles kriisikolletes sees, andis kindlasti palju juurde ning filmile järgnenud Q&A oli ka huvitav ja meelelahutuslik. Jalgpallisõbrale kohustuslik film 2008-nda aasta EM'ist. Arvustus olemas.
Melody for a Street Organ 8,5
Põhiprogrammi esimene film, mis püsis südikalt meeles kuni lõpuni. Väga suurejooneline lugu ühest päevast. Ei ole eriti näinudki selliseid filme. Tegelased olid filmi parimad, melodramaatiline efekt lõpus oli kurb, kuid eks see oli mõnes mõttes õige lahendus. Uuesti niipea ei vaataks just muserdatud olukordade pärast, kuhu peategelased pidevalt sattusid. Lõpp tõstatas küll mõningaid küsimusi. Arvustus olemas.
Letters to Father Jacob 8
74 minutiga saab rääkida vägagi südamliku loo. Mõnikord ei suudeta seda teha isegi 2 korda rohkem aja jooksul. Heikki Nousiainen jääb veel kauaks-kaukas meelde. Väga minimalistlik igas mõttes. Arvustus olemas.

Thirst 8
Parim ja lemmik korea film festivalil. Tuletas meelde, et pean Oldboy ka ära vaatama ning mõned teised koreakad kah. Eriti halbu filme sealt ei olegi näinud. Eelmise aasta PÖFFi head aasia filmid tuletavad üldjoontes meelde, et peaks rohkem sealt kontinendilt linateoseid vaatama.
Con Artist 8
Tore dokk eestlasest egoistist. Uskumatu mees lihtsalt. Oma silmaga peab nägema.
Van Diemen's Land 8
Just täna vaadatud The Propositionit meenutas veidike oma sügavuse ja atmosfääri poolest. Vaataks kunagi uuesti kui aega leiaks. Meeldejääv, mida ei saa öelda nii mõnegi teise kohta siin topis.
Black Dynamite 8
Hea paroodia 70-ndate põnevikele, millest ma küll ühtegi näinud ei ole, kuid kujutan ette, millised need olla võisid.
Castaway on the Moon 8
Avafilm, mis alguses tundus megahea, kuid mida aeg edasi ning selle peale mõtlen, siis väga eriline ei olnud. Tore ja südamlik lugu küll, aga ei ole õrna aimugi, miks PÖFFi lemmikuks valiti. Publiku lemmiku tiitlist käib jutt siis.
It Might Get Loud 8
Muusikadokumentaal kolmest kuulsast kitarristist. Jack White, The Edge ja Jimmy Page siis. Kindlasti oskab kaasblogija Pelle sellest rohkem pajatada, kui mina, sestap piirdun hindega. Kuid soovitan kindla peale. Head muusikat täis ning targemaks sai ka muusikavõhikust Forza.
Bunny and the Bull 7,5
Väga hea komöödia filmi esimeses pooles, mis teises pooles veidi varjule jäi. Pöffi eriauhinna saab ta kindla peale parima nalja eest, mis leidis aset kingamuuseumis. Soovitan kahtlemata. Seda vaataks sellelsamalsekundil uuesti, kui koopia sellest mu kätte satuks. Hoolimata mandumisest, oli tegemist väga toreda esmakülastusega Artises.
Mary and Max 7,5
Dramöödialik animatsioon. Väga uuesti vast vaadata ei soovi, kuigi südamlik ja parajalt kurb oli ta küll. Stop-motionis tehtud vist. Tean sellest ainult nii palju, kui teab filmiveebi kasutajaskond. Ei sobi kindlasti päris põnnidele vaatamiseks, kuna paras annus kurbust peitub siin kah.
Soul Kitchen 7
Eelviimane film siis. Arvustus on olemas. Pikemalt ei mölise.
Sexykiller, You'll Die for Her 7
Läheb PÖFFi "Lol" auhind. "Nii halb, et on hea" stiilis film. Arvan, et kellele paroodiad meeldivad, naudib ka seda, kuigi see päris samasse ooperisse ei kuulu. Segased tunded, kuna kohati muutus päris imelikuks.

No one Knows about Persian Cats 7
Pelle üks lemmikuid enne lõppu. Mind see nii palju ei süganud, kuigi ka minu arvates oli lõpp väga väga halb. Muidu normaalne vaatamine Iraani muusikute igapäevaelust ja -tegemistest.
Peter and Vandy 7
Hinne tõusis seitsme peale ainult tänu sellele, et peaosaline oli ka peale filmi kinosaalis ning rääkis väga vahvalt oma karjäärist ning vastas küsimustele. Muidu keskmine romcom, mis väga palju huumorit ei pakkunud, küll aga oli montaaž väga segane ning omapärane, ent meeldejääv.
Air Doll 7
Algupäraselt kavast välja jäänud film oli kokkuvõttes natukene üle meelerahu pakkuva taseme. Kah üks täiskasvanute muinasjutt ja kuigi hindasin seda palli võrra madalamalt kui Castaway'd, siis tegelikult ikka võta üks ja viska teist. Lõpp oli siin südamlikum selle-eest.
Bronson 7
Parim näitleja PÖFFil see aasta on Tom Hardy. Kui film ise vajus üsna ruttu talveunne, siis võrratu, suurepärane vuntsidega kiilaspea päästis tubli 7 sellele. Miinuseid oli filmil samuti palju. Lugege arvustust.
Ajami 7
Algul suurepärase emotsiooni andnud pulpfiction jätab pikemas mastaabis siiski külmaks. Vigiseda oleks viitsimise korral nii mõnegi detaili juures, kuid hetkel peate hindega leppima. Üks kord kannatab vaadata ikka.
Riigireetur 7
Võib-olla sai see film 8 asemel 7 sellepärast, et ta kavas pikkuseks märgitud 50 minuti asemel 90 minutit kestis ja pani mind hiljaks jääma ühele tähtsale kohtumisele. Võib-olla mitte. Informatiivne sellegipoolest ja vinguda otseselt millegi kallal ei ole. Suurimaks plussiks on kindlasti tõsiasi, et ka Herman Simm ise kaamerasse rääkis. Tavaliselt seda ei kohta.
Palata no 6 6,5
Blind-valik. Midagi väga erilist ei olnud, ent kaks põhinäitlejat olid sümpaatsed. Muidu suhteliselt tavapärane. Lahe oli ka see, et Tšehhovi-aegsest ajast oldi tuldud tänapäeva.
Mid-August Lunch 6,5
Tore ühekordne vaatamine. Muhedad vanadaamid in action. Soovitan.

Belle Toujours ?(6)
Seda filmi peab ühekorra veel vaatama. Hetkel tehniliste aspektide põhjal 6, kuid enne kui Bell de jour vaadatud, ei oska 6'st paremat panna.
Triage 6
Idee hea, teostus kaunis harju keskmine. Arvustus ka täitsa olemas.
Lebanon 6
Algus parem mulje, hiljem kehvem. Liiga tankikeskne ja lühike, kuigi lõpukaader oli ilus. Sellest jäi paraku väheks.
The Men Who Stare at Goats 5
Lambikas keskmine, kahjuks, vaatamata tohutule potentsiaalile ja toredale cast'ile. Arvustus olemas.
The Two Horses of Genghis Khan 5
Igav kohati, ning sisu jättis ka külmaks. Ei ole midagi erilist.
Samson and Delilah 5
Pettumus. Ootasin seda filmi mingil määral ning kuigi ta pakkus toredaid naeruhetki, siis oli ta üpris sisutu ja mõttetu film. Bänd oli lahe, see-eest.

The Window 5
Tühine film ning eriti suur pettumus oli lõpp. Ei ole vaja aega raisata selle peale.
Breathless 5
Teistest 5-meestest parem film ilmselgelt, kuid kordav vägivald minuga trikki ära ei teinud. Seega ka kommi ei saa.
Eyes Wide Open 4
Homo-temaatika ei ole midagi, mis mind eemale peletaks, kuid ei sobinud siia. Lihtsalt ei sobinud.
Between Two Worlds 4
Liiga punnitatud art-house. Sõnum kohale ei jõudnud. Võib-olla keegi nägi selles rohkemat, kuid kuuldes ka teiste arvamusi, nagu näiteks raulsi oma, siis eriti ei usu.
Lourdes 3
Festivali must põrsas. Kohutav saast. Ainus hea moment oli Felicita lõpus, mis jala tatsuma võttis.


Kasutades vana head aritmeetilist keskmist sain PÖFFi hindeks 7/10, kuid pean seda kindlasti paremaks festivaliks, kui eelmine aasta. Iga aasta ikka kümnendifilme ei leia. Järgmise aastani!

7/10

Soul Kitchen (2009)

Soul Kitchen. Viimane päev pidi PÖFFil olema algselt mõeldud kvaliteetmeelelahutusele pühendatud. Natuke saksa omapärase huumoriga vürtsitatud komöödiat ning mõni tund hiljem lõuna-korea kiiretempolist headust. Kahjuks olid mõlemad veidike pettumused. Soul Kitchen alustas küll väga tugevalt ning liikus vägagi positiivse hinnagu suhtes ent kaotas kohati oma suuna, meenutades pimedat ilma juhtkoerata.

Peategelane osati teha väga sümpaatseks, selle eest saavad preemia tegijad küll. Sihitu noormees, kelle tüdruksõber on lahkumas Shanghaisse ning tema jääb üksinda oma restoraniga, mille ta hea meelega maha äriks, kuid kellele saad sa oma vere, higi ja pisaratega üles ehitatud resto usaldada, kui sind ümbritsevad su jailbaitist vend ning tema arutud sõbrad, mitte kunagi üüri maksev vanamees ning kaks noort töötajat, kellel juhtimine arvatavasti välja ei tuleks. Seinfeldi tegelasi meenutav kaaskond on küll muhe, kuid niivõrd organisatoorselt rasket tööd neile ei usaldaks. Mida teha?

Filmile andis kindlasti juurde (küll veidi pastakast välja imetud) nišš, et teha peategelane, Zinos, kreeklaseks. Kreeklase temperament on saksa omast kahtlemata vaatajale põnevam jälgida ning omamoodi pilas see arvatavasti ka Saksamaale immigreerumise temaatikat. Hiljem sekkub sisusse ka üks Han, kes, nagu nime järgi aru saada on, on pärit Shanghaist. Seega oli tegelastega tip-top, kuigi siit selgus minu jaoks ka omamoodi paradoks: nimelt ei meeldinud mulle mitte üks põrm kogu Shanghai sisuliin. Vägagi altvedav oli ka selle lõpptulem, mille sisu siin ei reeda.

Huumori kvaliteet, mis oli arvatavasti põhiline, millele rõhuti, arvestades, et tegemist on ikkagi komöödiaga, oli ka kohati kõikuv. Hetked, kus Zinose vend ekraaniaega sai ning naljakalt ja arusaamatult asju selgeks püüdis teha, olid puhta kulla värviga ent orgia (te lugesite õigesti) oli täiesti tarbetu ning rikkus ka ära võimaluse, et seda võiks koguperefilmiks pidada. Enne seda oli näha põhiliselt süütut slapsticki, sarkasmi ning niisama lollitamist. Kahjuks algas peamiselt siit ajastu, mil see film enam nii naljakas ei olnud. Maksuametnikku kärutanud ja sellest samal ajal pilte tegevast mehest sai ka filmi allakäigu peamine pahalane.

Draamaklišeeks sai moment, kui Zinos otsutas Shanghaisse minna ning resto jäi ühe tema lähikondlase kätte, kes selle hooldamisega mitte just kõige paremini hakkama sai. Draama sisse põimimine oli aga täiesti möödalask ning vaatasin kannatusega, kuidas film 9/10 kursilt 4/10 kursi peale aeglaselt tüürima hakkas. Lõpp oli lihtsalt lapsik, jõulude mainimine veel eriti. Miks pannakse sellist dialoogi filmidesse, kus jõuludel muidu mitte mingit relevantsi ei ole. Zinose lonkamine meenutas ka väga Hugh Lauriet. Siiski, viis, kuidas nööp köhakommide sekka sattus ning sellest tulenevalt ka filmi lõpptulemust muutis, oli koomiline.

Miks ma seda aga ikkagi heaks filmiks pean? Põhiliselt esimese poole pärast, kuid väga pean kiitma ka tehnilist poolt. Aeg-luubis näidatud momendid, kuidas kahel vennal ühel peol väga lõbus aeg oli, oli samuti kuidagi eriliselt õige. Tundus õige, et nad just sellel hetkel sellega tegelevad. Monteerimine tuli ka väga hästi välja, oli näha palju britilikke elemente: Edgar Wrighti ja Guy Ritchie filmidega oli paralleele märgata tõepoolest. See, et ei näidata situatsiooni ise, vaid lihtsalt mõni-hetk-hiljem aset leidvat olukorda, kujunes ka stiilielemendiks.

Üldiselt kõlbas vaadata küll ning hea huumor, mida enamus filmi jooksul näha sai, võib jätta mulje, et tegemist on väga tugeva komöödiaga, kuid ise seda selleks ei pea (oli ka sellist huumorit, mille peale alguses naerad ent hiljem mõtled, et...facepalm). Pigem täiesti korduvalt vaadatavaks wannabekomöödiaks, mille hinnang ehk teise korraga paraneb, kuid mis hetkel jätab üle keskpärase mulje, kuid mille püüdlused ei ületa tulemust. Head tehnilised elemendid ja enamus huumorist päästab sellele 7 punga.
Eelpool mainitud stseen, väga hea oli.
7/10

The Cove (2009)

The Cove. Esmakordselt videoraamatukogu võimalust kasutades sai PÖFFil vaadatud ka nn selle aasta Man on Wire (kes nii ütles, ei hakka ütlema, teab isegi). Olin küll veidi skeptiline, kas ta mulle niipalju peale läheb, kui palju rohkem oodatud Kill the Referee, kus üks parimaid kohtunikke kohal ka oli, ent peale treileri ära vaatamist olin projektist lummatud ning tahtsin küüned taha saada nii käbe kui võimalik.

Põhinišš, miks seda filmi vaatama peaks, seisneb selles, et iga tegija elu Jaapanis, oli neid kokku vist 7, oli surmaohus doki tegemise ajal. Põhiaktivist, Ric O'Barry kirjeldas, kuidas tal ükskord näljastreigi ajal kaasstreikija ära kägistati samal ajal kui ta haiglasse viidi. Mitte midagi ei ole lavastatud, kõik toimub ehtsalt ning vahest tuli jalgadele valu anda, et japside poolt mitte kinni võetud saada. Tunne oli nagu elaks igat sekundit peategelastega koos ning see oli hirmutav. Avastasin end tooli küljest kinni haarama mitmelgi korral ning lootma, et see, teine või kolmas tegelane ellu jääb.

Filmimiseks pandi kokku, muhedalt iseloomustati seda "a real Oceani 11 crew", väga erinevad inimesed, nii et ei olnud üllatav, et allveesukeldujatel oli raskem delfiininülgimistega toime tulla kui 45 aastat vaalaskaladega kokku puutunud Richard O'Barryl. Aeg-ajast huumorit lisas juurde ka seiklustejanuline drifter, kelle nime ma ei mäleta, ning oli ka paar vanema generatsiooni esindajat, kes oskasid alati asja kaine mõistusega võtta ning otsustada, kuidas parem tegutseda oleks. Südamesse läks aga see, et nad nii hästi koos funktsioneerisid. Kõigi sõna luges sama palju ning kõik otsused võeti vastu ühiselt. Kui meeskonna kokkuapanemiseks läks, olid enamus ka kibekiired vastama ning nanosekundite jooksul saadi "jah" suust välja - ka see mõjus.

Hämmastav oli vaadata ka filmi ainestikku. The Cove tähendab ühte konkreetset ala Taijis, mis on jaapanlaste poolt nii ära kaitstud, et inimesel, kes sinna satub, võetakse ära igaveseks ajaks õigus Jaapanisse siseneda ning loomulikult lõhutakse ära ka kõik salvestatud materjal sealt. Väga põnevalt oli üles ehitatud saladuseloor selle koha ees, mille lõpuks siis paljastas Tiim state-of-the-art varustuse abil, mis toodi kohale umbes 50's kohvris ning tegi jaapanlased vägagi murelikuks.

Kaadrid, mis näitasid vaeste imetajate veristamist ning vägagi suure veeala veripunaseks värvumist, olid lihtsalt ahhetamapanevad. Ma ei suutnud uskuda, et midagi sellist maailmas tõepoolest toimumas on. Suudeti see siis üles võtta öise hiilimisega ning kaameratega, mis oldi kivide sisse peidetud. Asja tegi hullemaks veel see, et teised salakaamerad, mis näitasid, kuidas tapatalgude autorid ise asjasse suhtuvad, andsid edasi šokeeriva materjali sellest, kui õelad ja julmad inimesed seda tööd teevad.

Lõpp andis kindlasti mõtteainet. Kaasaskantava telekaga konverentsisaali sisse kõndiv peategelane nägi kogu kaadervärgiga välja nagu suitsiiditerrorist, mis oli omamoodi humoorikas noot, vaadates kui kurbades ja morbiidsetes toonides film üldjuhul kulges. Kindlasti tekib teatud kiht inimesi, kes hakkavad rääkima, et "ärme hakka siis lehmi ka sööma, neid ka veristatakse ju" või mingeid selletaolisi jutte. Siin on aga point hoopis teine, mille Ric väga hästi välja ka toob. Ei taha seda ette öelda, sest see oleks omamoodi spoil sellele võrratule dokumentaalfilmile. Minge kindlasti vaatama! See ei ole tavaline dok, seda mitte mingil juhul.

9/10

Enter the Void (2009)

Enter the Void. Kes eelmine aasta mu pöffiblogil silma peal hoidis, võib-olla mäletab, et filmile Hunger andsin hindeks "Hindamatu". Tegevus, mis langes miskipärast tugeva kriitika alla, kuigi ei saa aru, miks. On ju loogiline, et aeg-ajalt tuleb igal filmivaatajal ette filme, mille hindamiseks kümnepallisüsteemist lihtsalt ei piisa. Nii oli Näljaga ja on ka Ootamatu tühimikuga. Nagu ütles kaasblogija Soprano, siis kahtlemata saab filmist tulevikus, kui massideni jõuab, klassikaline laksufilm. Inimesed laenutavad või ostavad selle, libistavad oma Philipsi DVD- või Blu-Ray-mängijasse, süütavad ühe jointi ning naudivad kahe ja poole tunni pikkust rännakut Gaspar Noe visiooni läbi. Retk ei saa olema kerge, otse vastupidi. Selle aja jooksul näevad nad hallutsineerivad vaatepilte, groteskseid paljastusi ning lausa perversseid seiku, mis kõik leiavad aset öises Tokyos. Noe ise ütles, et ta kirjutas seda filmi üle 15 aasta ning tema eelmine, kultuslikuks filmiks saanud Ümberpööramatu, kus Monica Bellucci vastu tahtmist vahekorda öise Pariisi maa-aluses tunnelis kistakse, oli kõigest väike soenduskatse, proovilask, nägemaks, kuidas maailm võtab vastu temasuguse geeniuse nägemust, mis on kindlasti 90%'le vastuvõetamatu seedida. Ega asjata Irreversible Cannesi filmifestivalil rekordit ei teinud inimeste saalist lahkumise kategoorias. Niimoodi oli ka pressilinastusel ning olen kindel, et laupäeval, kui kallist PÖFFiaega raiskan, et seda kinos teist korda näha (sest olen veendunud, et kinodesse see muidu ei jõua ning mitte mingil juhul ei taha ma, et see oleks olnud viimane kord, mil ma seda kümnendfilmi suurelt ekraanilt kaen), kõnnib ka märgatav hulk saalipublikust ukse suunas. Enter the Void on aga film, mis muutis nii mõneski mõttes mu suhtumist filmidesse. Alati ei ole tähtis jälgitav sisu, huvitavad asukohad, kus tegevus toimub, põnevad karakterid - fuck all that. Kui on olemas lavastaja aastatepikkuse töö viljana avalduv visioon, millest ma aru saan ning millele huviga kaasa elan, siis olen hea meelega nõus olema üks vähestest, kes seda aktsepteerib ning vaidleb vastu nendele, kes ütlevad, miks see film on kehv. Kindlasti on see film lugematute tahkudega ning lõpuni ei saa sellest aru keegi peale Gaspari, kuid inimesed nagu mina, kellel nii võimast kujutlusvõimet ja iha filmide vastu ei ole, saame ainult loota, et kolmanda, kümnenda ja kolmekümnenda vaatamiskorraga, saame me natukenegi aru, mida see film öelda tahab. Sellest filmist on saanud kahe päevaga mu kinnisidee ning kindlasti ei jää see viimaseks korraks, kui sellest siin blogis räägin. Gaspar Noe tõusis hoobilt lavastajate top 5'e ning loomulikult saab ka DVD peal seda psühhedeelset melodraamat vaadatud. Öösel. Kell kolm. Talvel, siis kui on see kell ka pime. Kõrvaklapid peas ja mitte mingit rumalat venda kõrval tolgendamas. Tuleb vinge laupäev ja kordusvaatamine. Kunagi. Hindamatu!

Les Arbitres (2009)

Les Arbitres. Vaadata vutifilmi suurelt ekraanilt on minu kui jalgpallifänni jaoks juba suuremat sorti elamus. Kui kohal on ka maailma üks tippkohtunikke, Howard Webb siis sedapuhku, siis korrutab see elamust mitmekordselt. Seega, ärge pahandage, kui selle filmi arvamusloo objektiivsus on veidikene mõjutatud sellest, et vägagi aukartustäratav oli näha kohtunikku, kes oli filmi üks peategelastest, peale filmi 10 meetri kaugusel küsimustele vastamas.

Film ise toimis täielikult ning näitas väga hästi, kui raske on kohtunike igapäevaelu sellise staažiga turniiril nagu EURO 2008. Kümned tuhanded fännid mängu eel karjumas, jalgade trampimine: kõik see toimus kohtunikeruumi kohal. Milline mentaalne surve pannakse peale juba enne mängu, seda teavad vast ainult need vähesed, kellel on olnud au vilistada selliseid turniire. Pärast mänge on kõik kohtunikud eranditult tänulikud, et mäng läbi sai ning teevad grupikallistuse, lastes muuhulgas välja ka karje, mis sümboliseerib tohutut pingelangust.

Eksisteeris ka mingis mõttes koomiline vaatenurk. Nimelt olid kaamerad ja mikrofonid (eraldi selle filmi jaoks, mitte turniiril üleüldse) spetsiaalselt keskendunud kohtunikele ka mängu ajal, seetõttu oli kuulda ka päris mitut vandesõna ning mõned neist tulid päris naljakates situatsioonides. Nimelt hakkas ühe mängu ajal neljas kohtunik peakohtunikule rääkima, et ilm on halvemaks minemas ning staadionit võib tabada torm, mille peale peakohtunik, samal ajal mängu jälgides ning ringi joostes, mehe lihtsalt pikalt saatis. Situatsioone oli veel.

Hästi käsitletakse ka perioodi mängude vahepeal - konverentsid, arutelud, mängude korduste vaatamised, koosolekud. Ei ole tegemist ainult reisiga, kus vilistad mõne mängu. Töö toimub 24/7. Toimusid ka kohtunike treeningud, mis pidid garanteerima, et nad kogu aeg vormis oleksid. Samas oli ka puhkust, kohal olid näiteks Howard Webbi vanemad, teiste kohtunikega võeti vahepeal mõni pint. Rootslasest kohtunik, Peter Fröjdfeldt, ütles hästi: "Väljakul on 11 meest 11 vastu mängimas jalgpalli, me lihtsalt vilistame ja kui me teeme selle käigus vigu, siis nii on. See on kõigest mäng."

Usun, et need sõnad (umbes sellisena nad kõlasid) võtavad selle filmi õpetusloo kõigile jalgpallifännidele üle maailma väga hästi kokku. Kohtunikud teevad vigu samamoodi nagu mängijad. Keegi ei ole täiuslik. Viis, kuidas poolakad ja nende peaminister kohtlesid Webb'i peale saatuslikku penaltimääramist, oli lihtsalt jube ja õudne vaadata, mis tuletas meelde Tom Henning Ovrebo surmakampaaniat peale Chelsea-Barcelona mängu mais. Sellele mehele, tulise Chelsea fännina, olen sellegipoolest andestanud ning minuarust on idiootne, et suhtlusportaalis orkut.com eksisteerib tänapäevani kommjuniti "I hate Tom Henning Ovrebo" ning seal sees teema "How would you kill Tom if you had a chance". Sama mees oli vilistamas ka 2008 EM'il ning kindlasti mõtlen ta peale teistmoodi pärast sellist silmi avavat filmi.

Kindlasti ei ole paljude jaoks uudis, et kohtunikud teevad vigu ning et nad on kõigest inimesed. Need jalgpallihuligaanid, aga, kes seda veel ei tea ning alkoholiuimas esemeid väljakule loobivad - neile kuluks selline dokfilm tõepoolest ära. Kindlasti üks parimaid dokumentaale, mis keskendus võib-olla liiga palju Howard Webbi seiklustele 2008 suvel, kuid kuna tegemist on ääretult muheda mehega (kellelt mu vennal õnnestus ka autogramm saada ning paar sõna vahetada; ise ei hakanud vaevuma), siis pole selle vastu mitte midagi. Soovitan eelkõige jalgpallisõpradele, kuid filmihuvilised ka igavuse käes ei kannata.

PÖFFil linastub veel:

Teisipäev, 1.12, 18:00, Cinamon Saku Saal, Tallinn (kohal, nagu eile, ka Howard Webb, kes teeb peale Q&A ka vist mingi arutelu peale filmi)
Laupäev, 5.12, 15:00, Sõprus, Tallinn

9/10

Panique au village (2009)

Panique au village. Sõgedus kuubis. Nii andekat filmi pole ammu näinud. Olen küll Pöffi raames (ning proovin ka muidu) vaadanud häid maailmakino filme, mis näitavad talenti nii visuaalse kui tehnilise poole pealt, ent filmi, mis on oma ääretus lihtsuses ning väga väikeste vahenditega nii heaks tehud, kohtan harva. Küla nimega paanika oli üks nendest. Saades teada, et Hobuse, Indiaanlase ja Kauboi tegemistest on kunagi ka seriaal vändatud, ei saaks üks olla rohkem õnnelik.

Et rääkida kõik ausalt nii nagu oli, pean alustama sellest, et räägin ära, milles seisnes linateose olemus üleüldse. Ta ei olnud mitte mingil juhul tavaline animatsioon. Kikitades õigel ajal õigeid kõrvu, sain teada, et sedasorti animaid nimetatakse stop-motion animafilmideks. Samas stiilis on tehtud ka Wallace & Gromiti seiklused ning Panique au Village'iga samal päeval nähtud Mary and Max. Vahe nende kolme vahel on siiski olemas, loodan, et oma võhiklikkusega kellegi harja punaseks ei aja. Esimesed kaks tunduvad olevat arvutiga tehtud, ent praegusel momendil arvustatav on vist joonistatud. Jeebus, ennast häirib kah, kui ei tea.

Miks aga film oli nii hea nagu ma sellest mulje jätan? Suudeti tekitada vägagi lihtsasse ümbruskonda (org, kus kaks maja ja käputäis tegelasi) hästi välja mõeldud tegelased, kes ei jäänud lihtsalt loomadeks või mänguasjadeks. Igalühel neist tekkis oma inimlik isiksus ning kujutati väga hästi inimeste närvilist igapäevaelu. Oli ka inimestest tegelasi nagu näiteks naabrimees, politseinik ja postiljon, kuid loomad varastasid oma lahedusega selle filmi. Hobused sõitsid autodega ringi, mänguasjadest kauboi/indiaanlane (filmi muhedaim paar) tähistasid hobuse sünnipäeva, tellides grillahjuks vajalikud materjalid, üks teine hobune oli muusikakoolis õpetaja. Suurepärane! Seiklused algasidki ühe hobuse sünnipäeva tähistamisega pärast mida algas umbes 65 minutit parimat lõbu käesoleval PÖFFil siiamaani.

Seiklused, mille sisu ma ei reeda, jäid just paraja pikkuse peale. Kahtlen, et ta palju kauem oma kõrget tempot oleks suutnud ülal hoida, mistõttu pälvib selle eest ka üüratu austuse. Huumor oli filmis väga kõva, mängides eelkõige situatsioonikoomika peale, kuid omajagu annus sarkasmi ja slapsticki leidus selle žanri austajatele samuti. Hobuse naabrimees Steven oma närvilise karjumisega, oli selleks siis kas oma loomade, naise või mõne äparduse peale/üle, põhjustas saalis ka nii mõnegi naerupahvaka.

Meelelahutus parimas kastmes! Kohast, kus seda absoluutselt oodata ei oska. Nähes avatiitreid, ei suutnud uskuda, et sellisele filmile oma aega raiskama tulin. Näitab, kui vajalik on teha enne vaatamist uurimustööd ning vaadata ka treilerit. Kui mitte aasta, siis PÖFFi kindlasti suurüllataja. Märksõnadeks, mis valikut, kas seda vaatama minna või mitte, kergendama peaksid, oleksid: sõgedus, hullus, närvilisus, paanilisus. Vitaamiinipomm, mitte kõigest -laks. Kaks pöialt nii kõrgele, et ise ka ei usu!
P.S. jätsin suurema osa sisust meelega müsteeriumiks, et võiksite kogeda seda, mida mina.

Linastub PÖFFil veel:

Teisipäev, 1.12, 19:00, Athena Keskus, Tartu
Neljapäev, 3.12, 19:00, Paide Kultuurikeskus, Paide

9/10

Triage (2009)

Triage. Tegu oli suhteliselt pimeda valikuga, mis oli tingitud sellest, et kuna Moon on nagunii selle aasta suurim ulmehitt, mis kahtlemata massideni jõuab, siis ei tahtnud väätuslikku pöffiaega selle peale raisata ning otsustasin katsetada hoopis ühe gaindiega, mis tekitas peale kinos Sõprus ühte tundi ja kolmekümmend üheksat minutit veetes päris segaseid emotsioone. Kokkuvõttes jäi ta Harju keskmise liivakasti, kuid oli ka andekaid nišše.

Lootust lühidalt enne filmi sisuga tutvudes oli tegelikult palju. Pole eriti tihti sattunud filmi peale, mis kujutab sõjafotograafide elu sõjakoldes. Neid rolle mängisid võrdlemisi keskmiselt Colin Farrell ja Jamie Sives. Kui viimane on minu silmale suhteliselt tundmatu näitleja ning toimis seetõttu paremini, siis Colin-poisu on kahjuks liiga tuntud ning ei olnud eriti usutav seal rollis. Mul pole küll personaalselt ta vastu midagi, kuid ta ei suutnud sulanduda (enamasti) hispaania päritolu näitlejaansamblisse. Christopher Lee sai sellega oluliselt paremini hakkama, olles hispaanlasena palju tõetruum.

Film oli minu jaoks 8/10 selle hetkeni, kui Mark Kurdistanist tagasi jõudis ning sai ilmseks, et film on jälle üks nendest, kus sõjaveteranil (siin ei olnud tegemist isegi sellise juhtumiga, aga joonis oli sama) tekivad raskused peale sõda uuesti ühiskonda sulandumisega. Nn "kadunud põlvkonna efekt" - termin, mille võttis kasutusele Ernest Hemingway Esimese maailmasõja vaimsete ohvrite jaoks, mille tõttu olid selle aja noored justkui vaimud, kui kodumaale tagasi jõudsid. See film meenutas sellesse kategooriasse sulandumise pärast veidike Full Metal Jacketit, Born on the Fourth of Julyd ning oli märgata ka väikest paralleeli Platooni/ Apocalypse Now liku masendusega.

Hea oli selle juures aga see, et film ei mandunud ära eluga toime tulemiseks ning Marki sekeldused ei jäänud keskseteks sündmusteks. Davidi lugu sai palju tähtsamaks ning selle üle hea meel. Tore on ka, et ei olnud tegemist järjekordse filmiga sõduritest, vaid sõjafotograafidest, kes mitte ei pidanud olema kogu õuduse keskel ja seda läbi elama, vaid pidid ebainimlikkudest situatsioonidest ka pilte tegema. Momendid, kus Colin Farrell pildistab eutanaasiamomente või võtab üles hetki, kus mehed ta käte vahel surevad, olid parimad. Arst, kes ise oma patsiente hukkas, oli samuti väga meelepärane roll.

Kurdistani osa filmis oli kõvasti meelelahutuslikum ning oleks võinud pikemat tähelepanu saada. Kui meie peategelane tagasi kodumaale jõudis, vajus kaardimaja kokku. Õnneks tuli siis mängu vanameister Christopher Lee, kes suutis filmile veel mingitki võlu lisada, näideldes vägagi ebatraditsionaalset psühholoogi. Film jäi ka liiga lühikeseks minu raamatus. 1h 39min'i ei ole sõjafilmile sobilik pikkus. Kurdistani stseene oleks võinud oluliselt pikemaks jätta, sest need olid kõvasti atraktiivsemad, kui Iirimaa omad. Danis Tanovici typecast Branko Djuric oli postitiivne üllatus ning tema näitlemist oleks palju rohkem näha tahtnud.

Üldiselt, jah. Idee oli hea, teostus kesine/keskpärane. Farrell on küll sümpaatne, kuid ta oli veidike vale valik. Kogu müsteeriumi lahti valgumisele oleks võinud lõpus rohkem aega pühendada, sest selleks hetkeks oli sisu juba kahestunud: Marki toimetulemised ning Davidi paksukspistetud naise püüdlused oma mehe asukoht kindlaks teha. Ajas veidi segadusse ning pettusin, et ei viitsitud rohkem vaeva näha loo arendamisega. Muidu oli ka helgeid momente ning sõjakoleduste kujutamine õnnestus üpris hästi. Reaalsesse maailma tagasitulek oli see, mis ei meeldinud. Vaadata kõlbas.

Linastub PÖFFil veel:

Neljapäev, 3.12, 17:30, Cinamon Saku Saal, Tallinn
Laupäev, 5.12, 22:00, Cinamon 3. Saal, Tartu

6/10