Le Proces (1962)

Le Proces. Mul on väga hea meel, et minu ja Franz Kafka teed "Protsessi" näol kirjanduse tunnis kohtusid. Vaevalt, et ma ise selle meistriteose peale sattunud oleksin. Hetkel on tõsi aga tõsiasi, et tegemist on mu selle aasta lemmikraamatuga. Sellepärast oli film arusaadavalt ka veidikene pettumus ning ootasin igaljuhul rohkemat, eriti, kui arvestada, et Orson Welles pukis oli. Siiski leidus ka häid külgi ja kindlasti tuli filmile kasuks, et sellel puudus hollywoodlik sära (mis arvatavasti 93-nda aasta filmiversioonil olemas on), olles tehtud Euroopas mitme riigi koostööl ning filmitud must-valgel. Arvustus sisaldab mõningaid spoilereid!

Kõige positiivsema mulje jättis kahtlemata visuaalne külg, eriti pikkade keerdkäikudega pealtnäha vägagi väikestes majades. Kohturuumid, kunstniku penthouse, advokaadi maja - kõik oli väga hästi ehitatud ja see oli vast filmis kõige autentsema muljega element. Raamatut lugedes mõtlesin, et kuidas üks või teine hoone välja näha võiks ja nende ehitamisega/kavandamisega saadi kindla peale väga meisterlikult hakkama. Samuti ka väline osa, kohe alguses ja lõpus eriti, mis kujutas ennast tohutut tühjust ja üksildust. Jättis mulje nagu seal elakski 10 inimest. Tohutult suured majad, kuid elanikke mitte kuskil. Tulid meelde kohe pildid Brasiilia pealinna Brasilia asutamisest. Concrete wilderness.

Valguse ja varju omavahelised peitusemängud ja sürreaalsusele kaasa aitav kõhedusttekitav muusika aitas samuti raamatu atmosfääri säilitada. Minus on 0 protsenti usku, et see adaptsioon võiks toimuda värvikülluses. Pole lihtsalt võimalik! Hetk, kus Titorelli mitteametlikud sohilapsed K.'d taga ajasid, meenutas vägisi stseeni The Third Man'i lõpust, kus antud filmi ühte peaosalist ning lavastajat Viini kanalisatsioonis taga aetakse. Kui Leni ja K. Hastleri juures ajalehtede sees püherdasid, siis pani ka DoP'le respekti viskama.

Kehvad elemendid, sest neid leidus kahtlemata kah: sisuliinide kehv planeering kahe tunni sisse. Kui stseenid K. magamistoas võtavad aega umbes pool tundi ja lõpumomendid Titorelli, kiriku stseen vaimuliku ja "Before the Law'ga" (mis oli filmi suurim apsakas, käed alla) ning lõpuhetked. Vahepeal kaotas film ka oma rütmi. Kui ma oleksin enne filmi näinud, siis selle põhjal küll raamatut lugema ei kutsuks. Ja advokaadi juures olnud stseenid eriti Leni ja K. vahel venisid tohutult. Üldiselt oleks film aga rohkem aega vajanud, et korralikult välja mängida stseenid vaimulikuga ja tal lasta ette lugeda monoloog "Enne seadust", mitte lasta teha seda Hastleril!

Ja siis lõpus, kui K. suri hoopis dünamiidilaengu tagajärjel, mille eel Anthony Perkins lasi kuuldavale vägagi häiriva naeru, oli väga kahe käega peast kinni võtmise moment. Pussitamise teel surm oleks olnud palju efektsem ning emotsionaalsem. Ei ole õrna aimugi, miks Welles nii tahtis. Siiski, päris lõppu see ära ei rikkunud, sest tiitrid olid kõige parimad üldse! Selle asemel, et lasta tavalisi valgeid sõnu mustal taustal, leiti palju innovatiivsem lahendus. Nimelt luges Welles oma häälega, mis muuseas dubleeris 11 rolli siin filmis ning on minu arust üks parimaid kinohääli üldse, ette kõik rollitäitjad nende ekraaniletuleku järjekorras ja siis lõpus ütles sõnad:
"Mina mängisin advokaati ning kirjutasin (õnneks oli ikka eelnevalt mainitud, et põhineb Franz Kafka teosel) ja lavastasin selle filmi. Minu nimi on Orson Welles." Kui see koht oli ja sellele järgnes üks "Before the Law" piltidest, mis enne loo jutustamise ajal esines, millele omakorda järgnes filmi lõpumuusika, siis oli ikka tunne, et tegemist on vägagi vägeva filmiga.

Sellegipoolest, oleks tegu eraldiseisva teosega, oleks vast heldem, aga adaptsioonina jäi ikka suht palju puudu. Peale häiriva viimase 20 minuti jäi puudu ka alguses Mrs Bürstneri stseenides ning üldse võõrastemaja temaatikast lasti väga kiirelt üle. Visuaalid päästavad seitsme, aga ta oleks väärt kuskil 5.5'te, kui oleks tehtud värvilisena. Perkins K.'na, Tamiroff Blockina ja Welles advokaadina tegid kõik väga head rollid ja jätsid tunde, et pildiline pool ei olnud ainuke hea asi, mis filmis oli. The Shiningu sündroom.

7/10
Panen seekord pildid (30) teistmoodi, et saaksite näha ja nautida seda, mida mina nägin.
Pildid peaksid olema kronoloogilises järjestuses.








Enne...
...ja pärast

A Beautiful Mind (2001)

A Beautiful Mind. Omades natukene vaba aega (mis on päris haruldane viimasel ajal), mõtlesin, et vaatan ära ühe oma selle dekaadi lemmiku ja seda katselisel eesmärgil, mida ma polnud varem proovinud: vaadata mõnda varem väga head ja sümpaatset filmi selle mõttega, et leida sealt vigu ja halbu külgi. Plaan kukkus kolinal läbi, sest niipea kui James Horneri geniaalne muusika juba erinevaid filmikompaniisid ja -asutusi tutvustas, taipasin, et siit filmist on raske midagi halba leida. Natukene siiski ka midagi leidsin, kuid mitte midagi, mis õigustaks sellelt filmilt välja teenitud hinde 10/10 9/10 peale langetamist. alljärgnev sisaldab ka väikesi spoilereid.

Kõigepealt aga üks naljakas lugu: vaatasin seda Keskraamatukogus (kuna ma pidin vahepeal 4 tundi linnas veetma) ja videosaali tuleb ka mingi väike põnn, kes, küll olles venelane, oli väga agar minuga eesti keeles vestlema. Ilmselgelt aga segas see filmivaatamist ja ta mängis suurt rolli selles, et ma eriti ei saanud nautida esimest 28 minutit filmist. Küsis ka ülimalt imelikke küsimusi, umbes et kui Nash läks esimest korda koodi dešifreerima, siis küsis, et kas tal on palju probleeme elus vms. Väga imelik. Lõpuks ta õnneks tüdis ja lahkus, mille eest ma olen vanajumalale väga tänulik, sest kaua ma teda enam kannatada poleks suutnud ja minus ei oleks olnud "seda", mis oleks talle öelnud, et kao välja põnn.


Aga nagu eespool mainitud, siis oli tõepoolest raske leida midagi halba selle filmi juures. Lemmikfilmidega kipub ikka nii olema ning ehk oleks pidanud valima midagi, milles hinnet alandavate faktorite tegur oleks suurem olnud. Siin oli aga kõik olemas: kaasahaarav lugu, suurepärased (ent kõiki mitte vastavalt tunnustatud) näitlejad, üks parimaid muusikatükke, väga ajastukohased võtteplatsid ning kostüümid. Aja kulgemine, suuresti tänu sellele, et filmiti järjekorras, mis on suhteliselt tavatu, arvestades, et tavaliselt ei filmita sisu järjest, tuli samuti suurepäraselt välja ning Nashi vananemist oli ka huvitav jälgida.


Suutsin ennast mingil hetkel professoriga samastada kah. Nimelt hetked, kus ta kannatab loomingukriisi all, tundsin ära ennast, kui ma ei oska mingi filmi kohta midagi kirjutada. Ei hakka ma küll selle peale laamendama või paaniliselt kätega vehkima, kuid frustratsiooni tekib küll kuhjaga. Kuna see film läks reaalsusega nii mõneski kohas vastuollu ja filmis Jennifer Connelly ei saatnud teda hullumajja, siis kujutan ette milline ora tagumikus John Nash oma naisele olla võis.


Siit ka mõned pisivead, mis filmis leidsin: nimelt ei meeldinud mulle see, kuidas muusika mõne koha peal vägagi külmalt ära katkestati. Stseen, kus ta oma esimest koodi läheb dešifreerima näiteks. Kohti oli veel 3-4 umbes. Muusika ehitab stseeni väga võimsalt üles, pinge on haripunkis...ja siis saab lihtsalt otsa. See oli moment, mis manas kerge küsimärgi näole. Veel oli üks detail, mis mind ei häiri nii väga, kuid mis kaotab veidike filmi usaldusväärsusest: nimelt tehti stsenaarium vägagi hollywoodilikuks armastus- ja katsumuslooks. Looga mängiti korralikult ning varjati järgmised seigad:
1. Nash oli enne abielus ning tal oli abieluväliselt juba laps ning oli vahepeal ka biseksuaalne.
2. Oma vaimuhaiguse ajal tegi ta juutidevastaseid kommentaare ning süüdistas neid kommunistidega liidus olemisest.
3. John ja Alicia lahutasid ühel hetkel oma abielu ning alles peale momenti, kus Nash sai Nobeli preemia, olid nad uuesti romantiliselt seotud. Aastal 2001 abiellusid uuesti.
4. Varjatuks, suhteliselt, on ka jäetud fakt, et Nash ei võitnud Nobeli preemiat üksi.

Need on asjalood, mis mind verest välja ei löö, kuid toovad reaalsuse kohale ning näitavad, et Hollywood on Hollywood. Isegi kõige ilusamad lood, mida filmides kohata võib, võivad päriselus olla hoopis teistsugusemad ning koledamad. Siiski, mina armastan seda filmi ning ükski detail Nashi päriselu kohta ei pane mind teisiti mõtlema. Võrratu! Ei kaota oma võlu ka peale kuuendat (?) korda.

10/10

Mutiny on the Bounty (1962)

Mutiny on the Bounty. Esiteks: sain lõpuks ometi endale Digi-Tv. Jess! See tähendab seda, et, nagu ka see film vaadatud sai, kui õhtul midagi paremat teha ei ole, siis saab kella kümnest vaadata ühte parimat telekanalit: TCM'i. Selle nädala jooksul, mis ma seda kanalit omanud olen, on nii mõnigi väärtfilm kavas silma paistnud, mida oleks tahtnud näha. Noh, originaal nähtud, mõtlesin, et tšekkan siis Brando versiooni kah üle.

Ja film oli kehvem, kui arvasin. Mõtlesin, et tuleb hea seiklusfilm, mis jälgib romaani ja 1935-nda aasta variandi mudelit, ent võta näpust: esiteks olid filmide lõpud totaalselt erinevad, teiseks oli Milestone'i lavastatud film 50(!) minutit pikem. Kulgesid need kaks samuti väga erinevalt. Näiteks ei olnud selles filmis absoluutselt kujutatud lavastuse ühte parimat osa: Bligh'd ja tema meeskonda mitmetuhandemiilipikkust teekonda aerupaadiga läbimas. Siin, kuigi film oli pikem (ei mahu siiamaani pähe, kuidas niimoodi puusse pandi), jäeti see osa täiesti välja ja venitati hiljem täiesti mõttetute kohtade pealt aega juurde. Kurb.

Osatäitmistest niipalju, et Laughton/Gable olid kõvasti mõjuvamad ja hingematvamad kui Howard/Brando. Ma tõesti üritasin mõelda, et see film ei jää originaali varju ja suudab sellega konkureerida, kuid ei. Laughton kui ühe kõige õelama laevakaptenina ever oli neli kuud tagasi vaadatud filmis nii šokeeriv, et mäletasin veel mitu nädalat pärast vaatamist, kuidas ta oma madruseid ülekohtuselt, põhjuseta karistas. Howard, nagu ta ka ise hiljem tunnistas, ütles, et ta oli liiga vana rolli jaoks ja kuigi tema ja ta mässumeelne pootsman, Marlon, on head näitlejad, pole kordagi väitnud vastupidist, siis ei olnud neil mingilgi hetkel filmis võimalust Clark Gable'i ja Charles Laughtoni vastu saada. Ebavõrdne küüliku-kilpkonna võidujooks, mis, erinevalt muinasjutust, lõppes nende kahe võistleja vahel igatepidi ootuspäraselt.

Siiski, siiski, midagi head kah. Laev, mida muuseas kasutati peale filmi veel 40 aastat oli väga ilus rekvisiit ning ka asukohad, kus filmiti olid silmale ilusad. Kuigi sisuliselt oli mõttetu Tahiitit nii kaua näidata, siis kena oli ta sellegipoolest ja just seal sarnanesid kahe filmiversiooni pootsmanid kõige enam, mängides britilikku dändit, kes noorte pärismaalaste südameid vallutab. Merereisid ning -tormid, kuigi nägid nii võltsid välja, kõik vanaaegsed filmid läbivad selle vastuolulisuse, olid siiski mingis mõttes reaalsed, eriti hetkedel, kus draama oli tipp-punkti keritud.

Filmi lõpp, mida siiski ette ei ütle, kuigi oli erinev algvariandi omast, läks siiski hinge, ja seal tuli ka välja hea muusika, mis siiski siin nii hea ei olnud, kui eelmainitud filmis. Too kurikuulus theme, mida mul kahjuks mitte kusagilt leida ei õnnestunud, on mul siiamaani peas ning vahest bussipeatuses ümisedes pälvin sellega nii mõnegi imeliku pilgu. Üllatavalt aga, kasutati seda ka siin filmis paar korda. Kas sellise asja jaoks mitte eraldi luba pole vaja, ja kui ka on, siis miks see anti nii kesise remake jaoks taaskasutada, aru ma ei saa. Sellegipoolest, filmi ainsad helgemapoolsed hetked olid just siis, kui see muusika mängis ja ma mõtlesin, et sellest filmist võib veel asja saada.

Mõnele võib ka huvi pakkuda, et see film oli viimane Ultra Panavisioni film, mis tehti 2.76:1 suhtega. Lugedes filmi kohta niisama taustainfot, selgus, et viimane (ja filmi üks parimaid stseene) sai tehtud täpselt aasta peale filmimise algust. Veel: Brando lõhkus legendi kohaselt 52 paari pükse liigsöömise tõttu ja lasi endale langevarjuga sööki/jooki alla visata. Selline staarikultus on ikka asi, mida ma absoluutselt ei salli ning mis teeb karakterid filmis (ja peale vaatamist filmi peale mõeldes) ebausutavaks.
Kokkuvõttes oli "Bounty mäss (1962)" keskmine film, nagu hindestki näha, millest ootasin midagi palju enamat, kuid üldjoontes vedas alt.

Miks originaal oli parem:

*lühem, aga konkreetsem
*siin muutus pootsman peategelaseks ning Bligh karakteri arenamine oli üpris kesine
*ei veninud ning struktuur oli paremini läbi mõeldud

5/10

Leaving Las Vegas (1995)

Leaving Las Vegas. Konkurentsituimalt kõige depressiivsem ja masendavam film, mida näinud. Kui veel filmi algusosa ja natukene keskelt vaadata, siis jääb mulje nagu oleks tegu "True Romance'i" paha kaksikuga, kuid hetkest, kus Cage'i veriseks lüüakse ja Shue sellest suuremat numbritki ei tee, sain aru, millest see film tõeliselt räägib. Masendavaid hetki oli palju ja kuigi ma soovisin, et see film oleks teisiti kulgenud ja natukenegi rõõmsaid noote sisse põiminud, siis neid kahjuks ei olnud. Ent sellest pole midagi, kogu film väärib maksimumpunkte ning alljärgnevalt üritangi seda väidet põhjendada.

Suurepärase eelduse loob juba lavastaja ja stsenarist Mike Figgis ise: muusika. Konkreetseid laule on filmi jooksul vähe, kuid instrumentide helid loo sisse suvalisel ajal sisse põimida ning samal ajal vägagi mustades toonides Las Vegast näidata, oli midagi, mis mulle tõeliselt hinge läks. Meenutab väga nagu oleks The Doorsi loomingut kuulanud, sest mitmed nende lood on vägagi sarnase kontseptiga üles ehitatud. Eks lavastajal oli selle läbi ka väga hea võimalus luua filmile selline atmosfäär, nagu ta ise soovis.

Inimkonna põhjakihi kujutamine tuli hästi välja ning seda kurbust ja tühjust ning elust kõrini olemist tuli eelkõige näitlejate abil välja, kuid ka Las Vegas, mis on ju tuntud linnana, kus keegi sind su surma korral taga ei igatse, ning kus sa oled alati üksi. Miskipärast on alati peategelased need, kelle elu rööbastest välja on jooksnud. Alati on mõni rõõmus ülemus või kolleeg, kellel on 2 last ja abikaasa, kuid peategelane peab alati üksi olema. Siin oli stsenaarium aga veelgi mustem: kaks väga üksildast peategelast, kellel ühel polnud tööd, teine oli prostituut, kelle ülemus (sorri spoileri eest, aga oluline kirjutises) külmaks tehti. Ühe eesmärk on ennast surnuks juua ja teine armastab teda, kuid ei plaani teda selles segada. Kõlab piisavalt jubedalt ning masendavalt?

Teiseks oli muusikal ja montaažil suur tähtsus. Piltide jadas avaldas eelkõige muljet see, kuidas stseen haripunkti koos muusika ja alkoholiga keriti ning siis ära lõpetati. Elisabeth Shue antud intervjuud, mis vahele olid põimitud, oli ka hästi välja mõeldud ja looga seotud. Kohati oli Apocalypse Now alguskoha tunne, kus Capt. Willard purjus peaga mässab. The Doors oleks taaskord ühiseks nimetajaks.

Näitlemine oli nii üle prahi lihtsalt. Nicolas Cage üllatas mind sellise jahmatava paneva sooritusega, et siiamaani olen veel pohmakas sellest. Vaadates selle mehe praegust repertuaari, siis paneb ikka imestama küll. Tegelikult meeldib mulle ka "Red Rock West", nii et 90-ndate alguspool oli tal vägagi viljakas. Ja samuti kiidusõnad Elisabeth Shuele. Enne meeles kui lõbus, kõigega kaasa minev lapsehoidja filmist "Adventures in Babysitting", nüüd mällusööbinud kui prostituut, kes sai vägistatud, lõigutud ning emotsionaalselt armistatud peale mõnenädalast koosveetmist ühe hingeliselt juba surnud, füüsiliselt veel mitte, alkohoolikuga.

Film on ääretult häiriv nii mõneski kohas ning kui isiklikult saaks vanusepiirangu anda, paneks selleks K-14. Hetk kasiinos, kus märatsemiseks läheb - ma kartsin reaalselt ning mõtlesin, mis tunne oleks seal kõrval olla. Selle stseeni lahenduse puhul peab taaskord head monteerimistööd kiitma. Samuti ka koht, kus Sera läheb hotellitoast välja ja näeb kolme gängsterit ühe teatud toa poole minemas - hirmutav. Selle kohaga meenub, et ainus negatiivne koht siin filmis oli moment, et Juri/Yuri tegelase liin jäi veidikene arusaamatuks ning seda ei seletatud korralikult välja.

Lõpuks, see film oli ka hariv.Seda selles suhtes, et lõpuks ometi (võinoh, 14 aastat tagasi) tehti film, mis näitab Vegase tõelist olemust. Sari "Las Vegas", film "The Hangover" on selle filmi kõrval nagu öö ja päev. Ühes on särtsakust, glamuuri, tuuride tagasitõmbamist ja hea, funktsioneeriv kaaskond; samal ajal kui teises on tegemist totaalse üksilduse paralleeli näitava filmiga, mille puhul tunneli lõpust valgust absoluutselt paistmas ei ole. Sa võid naerda ja nutta esimese kategooria puhul, kuid garanteeritud on, et Leaving Las Vegast vaadates ei naera sa mitte kuskil!

10/10

No Country for Old Men (2007)

No Country for Old Men. Kirjutades filmidest, mis on levis olnud juba aasta(id), oleks kindlasti mõttetu üritada rääkida sisust ja muust ilmselgest. Seega tahakski käesoleva kirjatüki, kuna televiisori vahendusel sai eile film uuesti üle vaadatud, pühendada eelkõige Ed Tom Bellile, kes on selle filmi peategelane, ning keda mängis suurepäraselt oma kuldeas olev Tommy Lee Jones.

Muljet avaldasid peale hästi valitud näitlejate ning nende näitlemise veel ka kenad asukohad. Ma ei olnud kindel, sestap kontrollisin hiljem IMDb'st järele, ja veendusin, et tegu on osaliselt tõepoolest vesterniga. Sain sellise tunde juba filmiajal ning miks mitte kutsuda teost viimase aja üheks parimaks vesterniks. Sisu toimub küll enamus ajast Metsikust Läänest väljaspool, kuid hetked, kus šerifid obestega mööda kõrbe ringi kappavad ning kus seadusesilmadest alati mõne sammu ees olev Moss mehhiklaste eest pageb, on kuldaväärt ning meeldejäävad.

Hea sõnaga meenutaks ka filmi sügavamat poolt, mis võib-olla igaühele ei kajastu ning mis üldplaanis tahaplaanile jääb. Nimelt vanad head ajad on läbi (tuleb kõige paremini välja Bell'i ning ühe ta seadusesilmast semu vestlusest) ning vanade meeste periood on lõppemas. See on kurb aga tõsi. Ed Tom Belli unenäod, mida ta lõpus kirjeldas, olid lihtsalt kümnesse. Südamesse läksid ka stseenid, kus Ed Tom kirjeldas, kuidas ta on oma isaga (või oli see lausa vanaisa) ühel ajal šeriff olnud ja et tänapäeval ei käi asjad enam nii nagu vanasti. Sellele vihjasid ka kaks eelmainitud tegelast, kui nad vesteldes arutlesid selle üle, milliseid haigeid tegelasi maailmas ringi liigub. Nagu ka näiteks Anton Chigurh.

Kõige erakordsem on aga tõik, et film suudab vaatajat pingestatud meeleolus hoida ilma igasuguse taustahelide/-muusikata. On ju Coenitel alati vinge soundtrack olnud. Selle asemele keskendutakse pisiasjadele ja pannakse vaatajat selle läbi unustama, et selline asi nagu muusika üleüldse filmides eksisteerib. Näiteks hetked, kus Anton tuleb välja Moss'i naise majast ja kontrollib oma tallaaluseid või moment, kus samal karakteril küünarluu käest välja turgatab. Päris värvikad seigad, millele lisaks veel koha, kus Chigurh võtab saapad põranda pealt ära, et ühe tegelase veregrupp tema jalavarje ei reostaks. Lihtsad, aga geniaalselt esitletud hetked, mis panevad mõtlema, kui suurepärane see film on.

Dialoog on samuti äärmiselt värvikas ning paneb aja lausa lendama. Muidu tuima näoga ringi vahtiv Javier Bardemi tegelane teeb oma suu mõnikord lahti ka ning varastab absoluutselt iga hetke, milles osaleb. Temaga tulevad kaasa ka toredad ning meeldejäävad filmirekvisiidid nagu näiteks üks veeranddollariline ning gaasiballoon. Sümbolistikal oli siin filmis üldse suur tähendus. Nagu mainis oma arvustuses Ralf, oli siin paar hetke ka (mu lemmik)filmiga The Good, the Bad and the Ugly. Huvitav, kas need momendid olid tahtlikult tekitatud?

Jah, kuigi There Will Be Blood on mu 2007. aasta lemmikfilm, siis olen ma kahtlemata andeks andnud sellele filmile ning muudan oma eelmise hinde mõnuga kolm palli võrra kõrgemaks. Just see konservatiivsus, mida sealt filmist õhkas, on see põhjus, miks ma seda filmi kõrgelt hindan. Film, mis on kindlasti dekaadi üks väljapaistvamaid, säravamaid ning mille uuestivaatamise väärtus on tohutu. Tunnen ikka suurt uhkust, et sellise meistriteose posterit oma toas oman.

9/10

Püha Tõnu kiusamine (2009)

Püha Tõnu kiusamine. Otsustasin oma üle mõistuse pikaks veninud filmipõua ja väikese sellega seotud huvipuuduse lõpetada ja jälle hakata tõsisemalt keskenduma filmiklassikale ja keskpärased/head sarjad, mida olen juba tubli kaks kuud mõnuga kütnud, tahaplaanile tõugata ja novembris/detsembris aset leidvaks PÖFF'iks Euroopa/Aasia headuseid vaatama hakata ja seeläbi eelmainitud filmifestivaliks end vormi ajada. Püha Tõnu kiusamine oli ausalt öeldes kõike seda, mida ma ootasin. Sürreaalne ja paljudelt maailmakuulsatelt lavastajatelt inspiratsiooni immutanud linateos.

Kohe avastseenis The Godfather: Part II'd parodeerinud stseen lummas kogu oma olemusega. Ei tea, kas asi oli selles, et Õunpuu otsustas filmi teha B&W formaadis või olen lihtsalt Eesti keskkonna pealt võhik, aga see film näitas, et ilusaid lokatsioone on Eestis ikka kõvasti. Tihti olid ilusad asukohad seotud ka ebareaalse sisuga, kui tuua näiteks momendid ülekuulamisel ja sellega kaasnenud striptiisiga. Silmale ilusad olid ka momendid, kus käis teatrietendus, mis tundus olevat umbes sama imelik, kui film ise. Väike film filmi sees nö (kuigi tegemist oli teatriga). Hiljuti vaadatud filmidest tuleb sarnane moment meelde Quentin Tarantino viimases filmis.

Üldiselt panin tähele päris palju sarnasusi maailmaklassikutega, kuid kahjuks läksid enamus meelest ära, mis tuletas mulle meelde, et aeg on jälle kinosaalis märkmeid tegema hakata. Väga loogiline oli aga seos näiteks Wild Strawberries'iga, kus Tõnu asemel oli Isak Borg see, kes, avastades, et ta ei ole oma eluga midagi erilist korda saatnud, hingelisele rännakule läheb. Stseen, kus Tõnu läheb Das Golden Zeitalterisse, meenutas vägisi momenti Stanley Kubricku viimasest filmist. Tõsi, käesoleva filmi mõisa-/majastseen ei olnud nii seksuaalse sisuga.

Kaameratöö poole pealt figureerisid pikad stseenid, kahtlemata. Siit tabaski kõige enam sarnasusi teiste lavastajte teostega. Leone (mingil määral), Tarr, Bergman, Tarantino. Pikad võtted on kindlasti hea võimalus vaatajale hinge pugeda ja filmiga samale lainele häälestada. Momendid, kus tegevust justkui pole ning kogu sisu kantakse edasi vaid napi dialoogi abil ning kaamera tiirutab üliaeglaselt tegevuspaiga ümber, on minu raamatus hindamatud.

Peatükkideks lahterdamine andis ka hea võimaluse sürrealismiga mängida (nimelt täiesti juhuslikul hetkel uue peatüki letile ladumise läbi). Magasin esimese rooma tähe maha ning arvasingi mõnes mõttes kummaliselt, et lahe oleks, kui oleks tegu peatükk-jutustusega. See sobis kahtlemata siia ning kuigi ei saanud ma aru iga peatüki alguse/lõpu kohta, et miks pidi see tulema sellel ja sellel hetkel, siis tekitas see efekti, mis paneb vaataja ka peale filmi lõppu filmist positiivselt rääkima.

Filmi sisukulgu oli kah üpris raske jälgida, mistõttu on kordusvaatamine enam kui kohustuslik. Vihjeid oli kah nii geniaalselt palju (tõsi, ise sain mõttes kaasa lõbutseda ainult väheste puhul, kuid teiste usaldusisikute muljete põhjal oli neid veelgi), et tekitas kohe tahtmise Bunueli, Pier Paolo Pasolini, Bela Tarri, Tarkovski ja teiste geeniuste filmograafia ette võtta. Muuseas, Bela Tarrilt ei ole näinud ühtegi filmi, ent tema mõju tundsin ära kunagi ühe hau poolt soovitatud klipi vaatamisest. Tõepoolest, mõni paralleel nende kahe vahel oli. Eli Rothi Hosteliga oli siin filmis vast kõige ilmsem seos.

Püha Tõnu kiusamine on kindlasti film, mis ei meeldi 99%'le inimestest. Seda on raske mõista ning kohati võib muidu mitte nii filmifännidel igav hakata. Mul õnneks sellist momenti ei tekinud ning aeg lendas päris kiiresti. Cinamon Tallina esimeseks filmiks sai valitud ainuõige teos. Kahtlemata lähen seda uuesti vaatama või äärmisel juhul vaatan kodus uuesti, et kõike hoomata. Miks mitte ka analüüsida. Igatahes, siht mul kui filmivaatajal/-blogijal on selge: saada selliseks vaatajaks, kes tajuks kõik taolise filmi mõjutajad ära ning oskaks nende loominguga paralleele tuua.

*Paljust jäi kindlasti veel rääkimata (muusika, näitlejad), kuid teiste mitte kordamise huvides mõtlesin, et ei hakka nende kirjeldamisega, nii vingeid kui need ka polnud, vaeva nägema.

9/10 (miks mitte uuesti hindama hakata)

Gran Torino (2008)

Gran Torino. Hollywoodi golden-boy Clint Eastwoodi viimane film, kus ta näitleb, oli nii hea põnevusdraama kui ka suurepärane kardinatelangetus. Tõesti, Walt Kowalski on juba ilmselgelt vanema ja räsitud väljanägemisega kui Frankie Dunn ja võib-olla oligi aeg lõplikult kaamera taha kolida. Ei saaks ju öelda, et ta seal hästi hakkama ei saaks. Gran Torino jättis seega hea maigu suhu ning Clint Eastwood oli fenomenaalne näitleja. Kohati küll veidi ühtedes toonides, kuid nende peaaegu viiekümne aasta jooksul, mil ta maailma publiku meelt lahutanud on, on ta ikka vägagi suurepärastes projektides kaasa löönud.

Siin filmis jäi ta näitlemine küll tahaplaanile, pigem, nagu paljud seda juba varem kirjeldanud on, urises ja podises ta pahaselt enamus filmi jooksul, kuid ei olnud see mulle nii häiriv. Näitas see hoopis, et ta oskab suurepäraset ka vanemat härrat mängida, mitte nagu (ja see häiris päris palju omal ajal) "In the Line of Fire"-nimelise filmi ajal, kus mees oli juba prime-time'ist kõvasti üle, ent pidi valima projekti, kus ta saaks mängida salateenistuse agenti.

Sellegipoolest, kui CE sooritusega jäin väga rahule, siis debütandid Ahney Her ning minust 4 kuud noorem olev Bee Vang ei saanud eriti hästi hakkama. Kuigi viimane oli sümpaatne kuju igakord, kui ta suud kinni hoidis, siis teistpidisel juhtumil oli ta kohutavalt häiriv ning soovisin, et stseen, kus see tegevus aset leidis, kohe ära lõppeks. Ahney Her meeldis veel vähem. Siiski, noored said esimest korda filmi teha ja fakt, et lavastajaks selline legend, hirmutas nad ilm(selge)lt ära.

Muusikat oleks võinud rohkem olla. Uue akadeemia korra ohvriks langenud ja seetõttu nominatsioonist ilma jäänud "Grand Torino" oli küll hea, jea ja meeldejääv pala, kuid eriti rohkem ei mäletagi, et midagi kuulnud oleks. Muusika pole kunagi Eastwoodi filmide meeldejäävam aspekt olnud, kui nüüd selle peale mõelda. Kõva oleks olnud, kui ta oleks saanud oma viimasesse filmi just meeldejääva skoori. Miks mitte näiteks Ennio Morricone käe läbi, suuresti tänu kellele sai Eastwood 60-ndatel kuulsaks kui "The Man With No Name".

Clinti puhul on mulle alati meeldinud tema lavastamisoskused. Ta suudab isegi filmi, kus on mängus kolm erinevat gängi, vaadatavaks, veel enam, heaks, teha. Kui vaadata seda olustikku, mis filmis oli, et Korea sõja veteran ja viimane ameeriklane, kes seal rajoonis elas, siis on see nagu Clinti karjäär näitlejana. Tema aeg on lihtsalt ümber, nii kurb kui see ka ei oleks. Mõne muu lavastaja käe all poleks Gran Torino nii tähendusrikas vast olnud. Clint on lihtsalt kunn, muud midagi.

Üldiselt jah, meeldejääv draama, mis siis sümpatiseerib ühe parima lavastaja viimast näideldud filmi. Ei tahagi mõelda, milline ta viimane lavastus veel tuleb. Terve maailm peab tänulik olema, et selline vanakooli geenius veel eksisteerib ning meid, ülejäänuid, oma hea kraamiga kostitab. Long live, you!