A Nightmare on Elm Street (2010)

A Nightmare on Elm Street. Uusversioon klassikalisest slasherist Robert Englundi Freddy Kruegeriga omas kahtlemata häid ja halbu momente. Hea oli kindlasti see, et üle pika aja ekraanil Freddyt näha sai. Jäi ju viimane tema esitus aastasse 2003., kui tuli välja film “Freddy vs. Jason”. Seetõttu oli tore kohata üle pika aja seda triibulise kampsuni, kaabu ja “noad-sõrmede-asemel” kurikaela. Peab tunnistama, et olin mõnevõrra pettunud, kui filmi produktsiooni uudiseid lugedes nägin, et pahalase filmiajalukku mänginud Robert Englund seekord projektist osa ei võta. Oli ta ju mänginud antikangelast kõikides “Elm Streeti luupainaja” filmides. Seetõttu väike pettumus. Ja kuigi Jackie Earle Haley sai “Watchmeni” ja “Shutter Islandiga” maha väga heade rollidega, kahvatus tema etteaste antud filmis.

Peab ka ära mainima, et kui vaatate seda filmi, mitte olles näinud eelmiseid Freddy seiklusi, siis olete tunduvalt paremas seisus, kui need, kes neid näinud on. Esiteks, ei tekki teil kaitserefleksi iga vea suhtes ning teiseks, saate vaadata kogu asja palju erapooletuma pilguga. Mina seda kahjuks ei suutnud. Kuigi lugu on täitsa okei, jääb ta siiski pigem keskmise kanti, kui tõuseb uue saaga lipulaevaks. Liiga palju oli kasutatud klassikalisi ehmatuskohti, näiteks selja taha hiilimisi. Samuti olid paljude tegelaste motiivid (isegi unenäos käitumised) kohati kahtlased ning ebausutavad, mis mind, kui filmisõpra kohe eemale peletas. Halbadest külgedest võib veel välja tuua nõrgad tegelaste arendamised. Originaalses “Elm Streeti luupainajas” suutis Wes Craven luua tegelased, kellele vaataja sai tõesti kaasa elada ja pöidlaid hoida. Siin sellist nähtust ei tekkinud. Isegi peategelane Nancy, oli erakordselt tuim ja mannetu tegelane. Algupärases filmis aga täiesti vastupidine seis.

Aga oli ka häid külgi. Nimelt meeldis mulle väga, kuidas oldi viivitatud Freddy tutvustamisega. Filmi esimestes unenägudes viivitati väga hästi tema publikule tutvustamisega. Näidati ainult korraks ja väga lühikesteks momentideks tema karakterit. See oli õnnestunud. Samuti meeldis asjaolu, et ei lastud täielikult vana rasva peal ning ei kopeeritud 1984. aasta filmi lugu üks ühele. Suudeti luua täiesti omaette sisu ning sellega köita. Filmi suurimaks triumfiks on kahtlemata meessoost peategelase unenägu sellest, kuidas Fred Kruegerist sai Freddy. See oli tõepoolest hästi kirjutatud ning filmitud stseen ning üks väheseid tõeliselt häid kohti filmis. Juba puhtalt selle momendi pärast tasuks igal skeptikul teosele vähemalt pilk peale heita.

Tõele au andes ei ole “Elm Streeti luupainaja” just kõige parem uusversioon. See-eest annab ta vaatajale täiesti originaalse loo ning sellega garanteerib, et vähemalt igavust ei tohiks tunda. Muidugi, leidub etteaimatavaid kohti ning lahendusi, näiteks lõpp, mis oli tegelikult 100% kopeeritud algversioonist, kuid leidub ka omapoolseid lahendusi ning variante, et linateosesse vähegi uudsust tuua ning mitte täielikult lasta liugu Craveni meistriteose peal. Eelkõige annan soovitused seda vaadata isikutel, kes ei ole veel jõundud näha algset filmi, kuid ei tee paha ka Robert Englundi karakteri fännidel seda vaadata. Loomulikult Freddy pole nii kõva tegelane Haley käe all, kuid vaatamist tasub film sellegipoolest.

p.s. Selles mõttes erineb film samuti algversioonist, et kui algsaaga esimeses osas oli Freddy veel suhteliselt vaikne tapja ja alles järgedes muutus nalju viskavaks sarkastiliseks mõrtsukaks, siis siin on tegemist kohe kiire taibu ja vastustega mõrvariga. Tasub pilk peale heita.

Noored kotkad (1927)

Noored kotkad.Oskar Lutsu venna Theodor Lutsu kirjutatud ja lavastatud teos, „Noored kotkad“ oli kahtlemata huvitav vaatamine. Eestlaste Esimese maailmasõjajärgse Vabadussõja kujutamist polegi filmides palju näinud; peale antud linateose ainult Elmo Nüganeni adaptsioonis Albert Kivikase romaanist „Nimed marmortahvlil“. Kui viimane pakkus veidi suurema ülevaate sõjast ja selle kulgemisest, siis „Noored kotkad“ andis põhjalikuma ülevaate oma kolme peategelase saatusest ning keskendus sisu arenedes pigem nende käekäigule, kui sõja üldpildile. Filmis oligi ainult mõni minut üldplaane konkreetsest lahinguväljast, enamik aeg oli tegemist üksikute vastuhakkudega üle Eestimaa. Sellepärast oli see film heaks kontrastiks „Nimed marmortahvlile“. Samuti, mis tõstab käesoleva filmi väärtust: asjaolu, et on lavastatud 7 aastat peale käsitletava sõja lõppemist, annab juurde oluliselt rohkem usutavust. Kuigi Albert Kivikas alustas oma romaaniseeriat 30-ndate keskel, siis erines film tegelikult raamatusaagast päris suures mahus. Seega, kui peaks valima, kumb on rohkem realistlikum kunstiteos, kas „Noored kotkad“ või „Nimed marmortahvlil“, valiks kahtlemata esimese.
Vahepeal põimin ka sisse elemente, millega filmis väga rahule ei jäänud. Nimelt peamiselt häiris montaaž ja selle amatöörlikkus. Mõnedes kohtades oli lausa uskumatult lapsikuid vigu sisse jäetud. Ei oska öelda, kas see tulenes paremate võimaluste puudumisest või millestki muust, aga ei tahaks uskuda, et professionaalsed monteerijad selliseid apsakaid oma töösse sisse jätaksid. See oligi see, mis mind terve filmi jooksul kõige enam häiris ning arvan, et ma ei olnud ainuke. Kui montaaž oleks korralikum/parem olnud, saaks filmile nii mõnegi palli võrra kõrgema hinde kokkuvõttes anda. Eriti häiris stseen söögi kättejaotamisega peale üht lahingut (mis oli miskipärast väga sarnane 3 aastat hiljem lavastatud „Läänerindel muutuseta“ adaptsiooniga), kus Tammekänd on koka rolli asunud ning annab sõduritele moona ja üks eriti noor kutt, kellele ta ka midagi ütles, väljub kaadrist ning järgmine hetk on seal jälle tagasi. See oli kõige suurem okas silmas terve filmi jooksul. Kohti, kus pilt hüppab ühest kohast teise suhteliselt seosetult ja tekib tunne, et kohe vägisi on sisse lõigatud järgmine kaader, oli ka päris, päris mitu, kuid need võib andestada, sest 20-ndate filmis kohtab selliseid asju tihti.
Parim asi filmis minu jaoks oli see, kuidas oldi osatud siduda omavahel suurepärane muusika ja väga hea lugu. Orkester mängis nii võimsalt, et kohati oli tunne nagu vaataks mõnd maailmakuulsat ooperit ning ootaks grandioosset lõpunooti, mille järel aplodeerida. See oli tõesti väga hästi õnnestunud palade valik. Näitab, et teos ei pea olema täidetud lahedate kaasaegsete lauludega, et publikut haarata. Piisab ka täiesti tavalistest sümfooniaorkestri muusikast. Nagu öeldud, siis sidus see väga hästi kokku ka lugu. Eriti lõpumomente, kus näitas, mis kolmest peategelasest sai. Meeldis see, et nii Tammekänd kui Laansoo jäid ellu – olid nad minu arvates väga hästi näideldud rollid ning kuhjaga koloriiti oli neil mõlemal. Tore ka asjaolu, et nad mõlemad endale naised leidsid lõpuks ning endale järelkasvu sigitama hakkasid. Viimane kaader surnuaias läks ka väga kümnesse. Kuidagi loogiline oli, et just Lepik oli see, kes nendest kolmest surma sai. Ei saanud ta ju niipalju tähelepanu, kui Tammekänd ja Laansoo. Kui esimene sai terve filmi alguse endale, kuidas ta tagasi vaatas ülikoolipõlvele ning kuidas ta pärast rahvaväkke kutsuti, ja teisel oli filmi keskosas suur roll minna oma kodukülla ning ning uurida oma ema ja õe käest, kus vaenlane seal lähedal pesitseb. Stseen, kus ta oma õe vägistamisele vahele segas, oli väga hästi kirjutatud ning välja mängitud. Seal tekkiski mul sümpaatia Laansoo tegelase vastu. Ja mitte, et Lepiku tegelane oleks vähem väärtuslikum loo arengule olnud, lihtsalt ta jäigi veidi rohkem kõrvaltegelase rolli kui teised kaks.
Üldiselt on „Noored kotkad“ oma aja kohta väga hea film. Montaaž montaažiks, aga kasutades kolme peategelast andes neile kõigile oma vaatenurga ning motiivid, miks sõtta minna, töötasid väga hästi. Need paar suurejoonelist stseeni, mis näitasid sõda veidi eepilisemas mastaabis, kui lihtsalt salk mehi hobustega mööda külateed sõitmas ja kõiki, mis ette jääb, rüüstamas, olid heaks vahelduseks muidu suhteliselt minimalistlikule filmile. Nagu enne öeldud, siis muusika täitis kõik teeaugud väga hästi ära ja sidus kogu filmi ühtseks tervikuks. Huvi oleks näha teost restaureerimata kujul, et saada aru, milline ta 1927. aastal välja võis näha. Praegusel kujul oli tegemist küll kvaliteedi poolest päris hea linateosega. Meelelahutusena töötab, filmi analüüsimiseks töötab, niisama ajaviitena samuti. „Noored kotkad“ tasub vaatamist.

Clash of the Titans (2010)

Clash of the Titans. Titaanide kokkupõrge on lugu, mida ilmselt iga kreeka mütoloogia fanatt oma võsukesele unejutuks räägib. Seda, mida eestlased on harjunud lugema “Iidsete aegade” raamatute seeriast. See film ei ole sellega mittemingisuguses seoses, kahjuks või õnneks. Sellest saab aru juba suhteliselt filmi alguses. Nii, et kui otsite sellest filmist legendaarset lugu sellest, kuidas asi selles mütoloogiamaailmas tegelikult toimus, ei ole see film teile. Mul, kui selle loo fännil, olid filmi suhtes veidi teistsugused ootused. Sellegipoolest, sain poolteist tundi väärt meelelahutust.

Filmi suurimateks plussideks on kahtlemata soundtrack, mis oli tõepoolest hea rütmi ja viisiga ning ei tekitanud tunnet, et kuskil varem seda juba kuulnud, efektid, välja-arvata küll Zeus, kes nägi kohutav välja oma kahtlase virtuaalmeigiga Olümpose ümarlaua segmendi juures, kuid mis muidu olid täitsa head, ning vinged monstrumid, mis õiglaselt kulmineerus Krakeniga, kes on vast üks vingemaid elukaid, mida eales kinolinale kujutatud on.

Filmi negatiivne külg on see, et ta on liiga lühike. Oleks tegemist olnud “Trooja” sarnase eepiliste mõõtmetega filmiga, oleksin oluliselt rohkem rahule jäänud. Samas, kui vaataja otsibki 90-minutilist meelelahutust natuke teises ajas ja ruumis, siis see on midagi, mis sellele päris lähedale pääseb. Selle kasuks räägib veel see, et antud linateos ei nõua oma vaatajalt palju. Suurele seiklusfilmile kohaselt on iga liikumine nii suureks mängitud, et järge kaotada on üpris raske, et mitte öelda võimatu.

Titaanide kokkupõrget õigupoolest polnudki, nii irooniline, kui see ka poleks. Titaanid olid kreeka mütoloogias jumalate pojad, kes neile vastu hakkasid ning vallandasid sõja, mis kestis 10 aastat. Siin oli rohkem ikka inimesed versus jumalad. Oleks võinud lugu tunduvalt pikemaks arendada ning natukene näha vaeva Zeusi ülikonna kallal, siis oleks sellega pälvitud võib-olla ka kriitikute kiitused. Aga, nagu ennist öeldud, kui on vaja head popkornikat, mida sõpradega vaadata ning mis väga kaua vaatamist ei nõua, siis see on selleks päris hea valik.

The A-Team (2010)

Jätkuvad Forza filmipood.ee-arvustused. Pöffi ajal ilmselt nii tihti neid ei tilguta, nii et mis iganes praeguse blogimasu ajal laekub, parem olgu väärtustatud.

The A-Team.Iga inimene, kes kunagi TV 3 või mõne illegaalse edastamisvahendi vahendusel Hannibalile, Face’le, Murdocki ja B.A.’ tegemistele kaasa elanud, kahtlemata ootas seda uusversiooni. Klaas-on-pool-tühi grupp selle jaoks, et näha, kui palju seda maha tehakse ja et ka ise aktiivselt selles osaleda (enne, võib-olla, filmi nägematagi) ning klaas-on-pool-täis hulk selleks puhuks, et anda filmile lihtsalt võimalus ning näha, mis saab. Teost näinuna võib kinnitada, et kuigi head ja halba oli mõlemat, liigitaks ennast pigem teise grupi ning ütlen, et nautisin filmi selle pärast, mis see oli: vana hea mittemidaginõudev põnevik mõne humoorika momendiga.

Filmi põhiviga seisneb selles, et on sisse topitud liiga palju segmente, mis tunduvad vaatajale lihtsalt jaburad ning uskumatud. Alati küll, kui öeldakse, et “see on võimatu”, siis käiakse välja argument “kus tead, oled kogenud midagi sellist?”, aga miks peab üldse selliseid vastakaid positsioone tekitama? Ainult selle nimel, et oleks veidi vingemaid sähvatusi ning silmailu? Isiklikult usun, et kui väga tahaks, saaks ka usutavamalt asju teha. Kuigi, jah, efektid on alati lahedad selliste filmide juures ning olen väga rahul, et ei tehtud camp stiilis filmi nagu seriaal seda kahtlemata oli.

Näitlejatevalik oli väga hea. Muidugi on põhimõtteline probleem, “kas ikka on õiged näitlejad valitud seriaali tegelasi esindama?” ning eks see jääbki ilmselt maitse asjaks, kuid vähemalt selle arvustuse autori arvates olid asjad nii:

Juba esimese posteri järgi oli aru saada, et Liam Neeson sobib Hannibaliks ideaalselt. Nii tundus ka õnneks filmist. Vana hea naer peale teistele oma plaanist rääkimist, teemasigarid ja kõik muu olid oma kohal. George Peppard nägi omal ajal väga hea välja oma vanuse kohta ning seda, tundub, üritati ka filmis edasi anda, valides mitte nii vana näitleja ja lihtsalt värvida ta juuksed valgeks.

Faceman Peck oli samuti lahe. Tema suhtes olid kõige suuremad kahtlused ent ta oli sama libe nagu seriaalis. Bradley Cooper tundub, et kujuneb ka komöödia peale pigem, kui vaadata tema viimaste aastate rolle. Ootaks temalt mingit kannapööret näiteks draamasse. Dirk Benedicti ehk originaalse Facemani cameo oli väga vinge, tõsiselt hea dialoog selle lühikese momendi jooksul ning väga-väga häid mälestusi tõi meelde.

Sharlto Copley oli otseloomulikult see, kelle peale enamik huumorit laskus. Hull ent ratsionaalne lendur oli lemmik seriaalis ning oli ka siin. Dwight Schultz teeb ka väikese rolli, kui Murdockile haiglas elektriravi antakse. Hästi õnnestunud näitlejavalik ning arvan, et Copley jõuab veel kaugele.

BA jaoks oli vaja lihtsalt keskmist kasvu, musklis afroameeriklast, kes ütleks aeg ajalt “you, fool”. Sestap ei ole väga vahet, kes teda kehastab. Lahe oli ainult, et anti oma versioon sellest, kuidas Bosco Baracusel lennuhirm üldse tekkis.

Üldiselt on nii, et film ei nõua vaatajalt suhteliselt mitte midagi, annab ühe versiooni selle kohta, kuidas tiim kokku võis tulla, ei ürita vana seriaali üle tumbata ning teeb litsalt ühe kummarduse sellele 80-ndate põnevusseebile, mida me kõik armastasime/armastame.

p.s. eelmainitud väikerollid seriaali tegelastelt ei ole DVD’l kinoversioonis filmis sees, peale tiitreid näeb neid alles. täiendatud versioonil on need filmi keskel.

Teadaanne

Pöffi ajal taaselustan (ajutiselt?) oma blogi, sest see festival on liiga kõva, et koos filmidega kaasneva muu melu ja kõike seda värki mitte kirja panna. Tuleb juba 3. PÖFF, mille maratonvormis läbin ja ei saaks rohkem oodata seda. 24. november ei saa saabuda liiga ruttu. Võtke kõik kindlalt maksimaalselt osa, kes saavad (ja pole võib-olla varem käinud). See on midagi, mida kindlalt ei kahetse!

Forza's back

Syriana (2005)

Syriana. "Lahingureeglite” ja “Narkoäri” stsenarist ei eksi ka oma 2005-nda aasta (ja seni viimase) teose, “Süriaanaga”. Kõigepealt kommenteeriks elementi, mis vist paljudele häirivaks teguriks sai ja mistõttu neile see film ei istunud. Nimelt pikkuse ja sisutiheduse suhe olevat paigast ära ning ekraniseering seetõttu ka igav. Ei saaks rohkem vastu olla sellele arvamusele. “Süriaana” nõuab vaatajalt küll palju, andes kahe tunni jooksul suurel hulgal informatsiooni, tegelasi ning lokatsioone ent linateose lõpuks korvatakse see actioni ning draama kompotiga.

George Clooney Kuldmehike tuli mulle mõnevõrra üllatusena, arvestades, et filmi esimese poole jooksul rääkis ta umbes sama palju kui Cuba Cooding Jr. “Välgu-Jackis”. Habet ta samuti terve teoses käsitletud aja jooksul ära ei suvatsenud ajada, nii et väike heads-up selle koha pealt. Oli ta ka mõnevõrra teistsuguse karismaga, kui oma teistes filmides, kus tavaliselt mängib rohkem playboylikku tegelast. Nii et kuivõrd ta oma Oscari ära oli teeninud, ma kosta ei oska, aga kõige mannetuma tegelasega samuti tegu polnud. Karakteriarendamisega pandi aga vägagi täppi, kuna tegemist oli üpriski inimliku spiooniga seekord. Nimelt ei olnud ta päris üksiku hundi staatuses – naise ja keskkooliõpilasest poeg olid tal täitsa olemas.

Filmis ei olegi kõige tähtsam see, millest see räägib – naftaäri ja kui ohtlik on igapäevaelu nendele, kes sellega tihedamalt seotud. Kes muidugi sellel alal ekspert on, sellele on see film kohustuslik, kuid teistele võib olla päris raske jälgida sisu ja tegevust, kuna infohulk on, kordan taaskord, tohutu. Tegelased on pigem need, kellele tähelepanu pöörata tasub. Peale eelmainitud Clooney teevad soliidse etteaste ka Matt Damon, alati head Chris Cooper ja Mark Strong. Viimasega on veel selline koomiline asi, et vaadates mõtlesin: “Kui nüüd Mark Strong ka üles astuks, oleks tegemist 2005-nda aasta “Valede rägastikuga”. Järgmises stseenis tuligi tema tegelane Mussawi Matt Damoni karakteriga kokku saama.

Jah, “Valede rägastiku” fännid võivad tõepoolest seda filmi nautida. Üpriski sarnased, kui käsitletav teema välja arvata, julgeks väita. “Paabel” on isegi nagu 2 tilka vett. Ülemaailmsed asukohad, tegelaste imelik sidusus, sündmusteahel…Ise selliste filmide kõige suurem austaja ei ole, kuid kui film on hästi tehtud, siis naudin sellegipoolest. “Süriaana” oli umbes sama tempokas (oma teises pooles, kuna esimene oli pigem nagu etenduse üles seadmine) nagu “Bourne ülemvõim”. Lõpplahendus peaks külmaks jätma ainult kõige südametumad inimesed. Viimane stseen oli kümnesse. Sotsiaalset sõnumit, mille üle peale filmi mõelda, samuti tikutulega otsima ei pea.

Frost/Nixon (2008)

Jah, kõik te Forza vihkajatest nälkjad seal, kordusarvustus. Miks? a miks mitte?

Frost/Nixon. Ron Howard on kahtlemata üks mu lemmiklavastajaid ning see on kindlasti üks ta põnevamatest projektidest. Nimelt ei kulge film lineaarselt algusest lõpuni nagu tavaliselt. Vahepeal näidatakse vaatajale intervjuusid tegelastega filmist, kus arutatakse Nixonit ja kogu selle filmi sisu üldse. Kõlab segaselt, aga filmi vaaadates saab kõigest aru, seda pole vaja karta. Esimest korda nägin vast midagi sellist. Riskantne lüke, kuid tasus end ära.

Poliitiliste filmidega on tavaliselt alati selline probleem, et kuigi üritad olla kogu aeg asjaga kaasas ning sunnid end tähele panema kõiki detaile, et asjast suurt pilti saada, ebaõnnestud selles lõpuks ikkagi ning linateose lõppedes ei ole aimugi, kes miks mida kus kellele tegi. Frost/Nixonis seda probleemi õnneks ei ole. Tekib küll hetki, lõpupoole pigem, kus Nixoni illegaalsed skeemid pea veidi segaseks võivad võtta, kuid see ei oma suurt tähtsust. Filmi probleem alates esimestest stseenidest oli: kas Richard Nixon vabandab rahvale põhjustatud kannatuste ja murede eest ja võtab omaks kuriteod, mida ametis olles korda saatis? Rohkem ei ütle, kui seda, et lõppvaatus oli väga nauditav.

Pärast filmi vaatamist lisasid huvi pärast uurides, nägin, et seal on ka väljavõtted päris David Frost ja Richard Nixoni intervjuudest. Kokku 12 tundi kestvate intervjuude kulminatsioon oli loomulikult osa, mis puudutas Watergate’i skandaali. Päris koomiline oli vaadata, kui sarnased on tolleaegne David Frost praeguse Michael Sheeniga. Frank Langella ja Richard Niconi vahel ma suurt seost, sarnasust ei näinud, kuid eks see on iga vaataja oma asi. Frank Langella mängis oma karakterit küll hästi, kuid pingutas veidi üle, kuna õige president intervjuudel igat sõna nii eufooriliselt ja valjuhäälselt ei väljendanud kui tema.

Stsenaristidele ja näidendi autorile peab au andma, et kogu krempel on päris intervjuudega võrreldes ikka hirmuäratavalt sarnane. Seda peangi filmi suurimaks plusspunktiks, et võrreldes mõne teise päris seika kujutava filmiga (näiteks Mel Gibsoni “Kartmatu”), oli siin kõik autentne ja nii nagu kujutati momente filmis, juhtus ka päriselt. Selle tagaajamine ei olnud kahtlemata kerge töö, seega müts maha meeskonna ees. Põnev film, mis korrakski igavust tunda ei lase.